10 aastat!

Käes on lõpetamiste hooaeg. Sotsiaalmeedia on täis pilte noortest, kel lillesülemid käes. Kui tegu on põhikooli või gümnaasiumi lõpetamistega, siis soovin neile õnne ning kui tegu on mõne ülikooli lõpetanuga, siis lisaks õnnesoovidele tunnen ka natuke kadedust. Nemad ju teadsid, mida nad oma eluga peale tahavad hakata ja oskasid teha järgneva sammu, mis nüüd tunnustust saanud on. Igaljuhul soovin kõigile tuult tiibadesse ja kõrget lendu! 

Ma nimetaks põhikooli lõpetamist esimese suure peatüki läbisaamiseks, sest sellele järgnev otsus on noorele inimesele esimene suurem otsus. Kas gümnaasium või kutsekool?

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Kuigi ma täpset kuupäeva enam ei mäleta, siis vähemasti mäletan seda, et põhikool lõppes minu jaoks 10 aastat tagasi. Tundub uskumatult pikk aeg. KÜMME. AASTAT. TAGASI.

Kavatsen nüüd natukene heietama kukkuda. Põhikooli aeg oli minu jaoks üks raskemaid aegu, mida siiani olen pidanud läbi elama. Koolivahetus, seltskondadesse sobimised (minu jaoks siis pigem mitte sobimised), esimene armumine, mõnitamised jne. Enamik probleemidest on muidugi seotud ka sellega, et kätte jõudis puberteet.

Ei kavatsenud hakata melanhoolitsema. Vabandan!

Kui ma hakkan meenutama koolielu esimest üheksat aastat, siis tulevad meelde esimeste asjade seas ikka positiivsed mälestused.

Mäletan näiteks, kuidas Laagna aegadel õpetaja Liim ühte mu klassiõde tulnukaks kutsus, sõbrapäeva diskot teisel korrusel (vahetundide ajal). Kuidas ma klassiõdedega majade vahel suitsu proovisin ja me klassiõhtutel pikka-nina ja silmapilgutamist mängisime. Mäletan, et hakkasin kord esinemise ajal kogemata vale luuletust lugema ja, siis viga taibates üle saali “UPS” hüüdsin.

Olles end nüüd sellele lainele viinud, siis ma vast võiksin peaaegu sada punkti kirja panna. Mõni mälestus tundub nii eilne, et on lausa kummaline mõelda kui ammu see tegelikult oli.

Kõige rohkem mõjutasid mind Ruila koolis veedetud kaks õppeaastat. Siiamaani imestan, kuidas Kinks suutis mulle matemaatika nii selgeks teha, et ma põhikooli eksami nelja sain või, kuidas Lääne motiveeris mind nii palju, et ma õige mitu kilomeetrit järjest (vingumata) jooksin. Olen tänulik, et Pöör avas mu silmad kirjanduse maailma ja, et Sepp suutis ajaloo nii põnevaks rääkida! Ma ei unusta mitte kunagi Mart Roometsa veidraid füüsika/keemia katseid poiste riietusruumis või, kuidas ma oleksin Suhhanovale vene keele tunnis peaaegu spikerdamisega vahele jäänud ega sedagi, et geograafia igavaks muutumise korral tuli õpetajalt küsida ta koerte kohta.

Kes suudaks unustada neid Cascada rohkeid koolidiskosid, tüdrukute vahelisi klatšimisi või Tigu, meie armast diskomobiili, mis meid peolt koju viis.

Mäletan perioodi, mil käisin nii tantsuringis, näitlemas kui ka plokkflööti õppimas. Tänu Ruila mõnusale asukohale olen natuke õppinud ka ratsutamist. Käinud nädala kestnud näitelaagris Soomes ja esinenud (nii tantsu, näitlemise kui ka plokkflöödiga).

Ja ehk tuleb ka aeg (võibolla siis kui 20 aastat täis saab), mil mälestus klassivendadest, kes mind bioloogia tunnis surnud vihmaussiga loopisid, muutub naljakaks.

Seniks jään rõõmuga meenutama näiteks hetki, mil kirjanduse tunnis minu kirjand positiivse näitena ette loeti või kasvõi seda, kuidas ma olin veendunud, et koolimaja pööningul kummitab.

Löön virtuaalseid pokaale kokku endiste klassikaaslastega ja ma siiralt loodan, et elu kohtleb neid hästi!

giphy

Advertisements