Korralik sõõm värsket õhku.

Kirjutasin üle-eelmises postituses sellest, kuidas ma end enam ära ei tunne. Otsustasin, et aitab “naljast” ja tuleb midagi ette võtta. Nüüd olengi kohe-kohe panemas punkti ühele peatükile, et siis alustada uut.

Üks osa minust tunneb hirmu. Eks uue ja tundmatu ees ole alati väike sabin sees. Käib asja juurde nagu ema ütles. Pean uskumatult palju õppima ja kohati kardan, kas üldse hakkama saan. Sealsamas, head asjad ei tule kunagi lihtsalt ning, kes ei riski see šampust ei joo.

Kui ma parasjagu oma ülemõtlemisega end nurka värisema ei mõtle, siis teine osa minust on kohutavalt elevil. Tunnen, kuidas ka mina võin saavutada kõike, mida ma tahan. Ka mina võin olla tubli ja, et ka minu unistused võivad täituda. Ma olen õnnelik, et saan õppida midagi uut, hoolimata sellest, et ma ei tea vajaminevast valdkonnast mitte midagi ja pean alustama nullist.

Hah, ei, kooli ma ei lähe, kuid mõtted kevadel mõnele koolitusele minna on olemas.

Siiani olen olnud justkui mugavustsoonis kinni. Iroonia asjas on muidugi see, et mugavusega pole sellel midagi pistmist. Mul on üks väga edukas sõbranna, kellele olen mitu korda maininud, et olen ta üle uhke ja natuke kade ka, mille peale ta on alati käskinud diivanilt püsti tõusta ja liigutama hakata. Ta ütleb mulle pidevalt, et vaeva peab nägema ja midagi ei kuku ise sülle.

Mõtlesingi, et viskan nüüd mugavustsooni nurka ja võtan vastu uue väljakutse.

Tunnen, kuidas oleksin just umbsest koopast saanud välja värske õhu kätte. Olen koguaeg arvanud, et eluga rahulolu on pigem teistele kui mulle ja olen paar korda kasutanud isegi väljendit, et “minu kõrval saavad teised end edukamatena tunda.” Oeh, mineviku Sigrit! Lahe on vaimselt kasvada ja saada aru, kui rumal ma olen olnud.

Praegu tunnen, et olen varbaotsast juusteni välja energiat täis ja vastu võtma kõik, mis tuleb. Tean, et mul hakkab olema kohati uskumatult raske, aga tean ka, et see on seda väärt.

Igastahes, bring it life! Olen valmis 🙂

Advertisements