Aee, Six, kus oled?

Nüüd kui tööl on hullumaja enamvähem läbi ja ma enam seal elama ei pea, tundsin, et oleks õige aeg taas natuke aega varuda ja enda tegemistest väike ülevaade teha. Mis tegemistest siis täpsemalt? Elasin ma ju põhimõtteliselt tööl. Ega see remondiaeg seal kerge ei olnud, jaanuaris pakkisime asju kokku, veebruaris oli mul puhkus ja kui tagasi tööle läksin, hakkas uute kaupade välja panek. Mis kestis siis avamiseni. Muidugi uued hinnad ja muu peavalu sinna juurde.

Töö kõrvalt olen üsna edukalt suutnud tegeleda mõõduka trenni ja tervisliku toitumisega. Kuid ärge saage valesti aru, naudin jätkuvalt aegajalt šokolaadi või midagi muud mitte nii kasulikku. Hetke seis on siis selline, et 78,8-lt olen saanud 69-le ja olen nüüd paraku jäänud natuke loorberitele puhkama. Kuigi minna oleks veel tubli samm. Leidsin, et mul pole mõtet oma trennidega enne hõiskama hakata kui mingeid tulemusi pole. Pilte ma muidugi teen peaaegu igakord, kuid rohkem endale tõestuseks, et ma ikkagi käisin ja tegin ära, kui selleks, et seda sotsiaalmeedias jagada.

Mitte, et ma seda kuidagi halvaks peaks, seda jagamist. Mõtlesin ma tõesti mingi periood, et mille pagana pärast mul instagram koguaeg jõusaali selhvisid täis on ning nüüd, ise mingil määral sellega tegeledes saan aru, et tegelikult nõuab see trennitegu tohutut motivatsiooni ja eneseületust (minu jaoks vähemalt) ning avalikult seda jagades annad endale ju kohati lubaduse jätkata, sest nüüd kõik teavad, et ma spordin.

See oli ka suur põhjus, miks siiani üsna kapis olen olnud. Kui feilin, siis keegi ei tea ja ei saa seda ette heita. Mingi osa minust siiani kardab, et löön varsti käega. Olen seda alati teinud, seega miks peaks seekord midagi teistmoodi olema. Mulle on öeldud “Sinu käes tundub see kaalulangetamine nii lihtne” ja ma tahaks sellepeale öelda, et EIIII! Igapäev on võitlus, reaalselt. Enne trenni pean tunnikese tumbrlis veetama motivatsiooni pilte vaadates ning pean poes koogiletist mööda jalutades endale koguaeg kinnitama, et mul pole neid vaja. Kerge pole see mitte mingil juhul! Kui oleks, poleks see mul 10 aastat aega võtnud, et ma suudaks end piisavalt kokkuvõtta.

See selleks. Hakkasin lisaks ühe super laheda äppi abil rootsi keelt õppima. Algus oli väga lihtne, nüüd valmistab see mulle kerget peavalu. Siiski usun, et jätkates saan siiski ka hetkesed keerulised asjad selgeks ja saan lõpuks öelda- Jag talar svenska! Kui kedagi huvitab, siis tegu on Duolingo nimelise äppiga ja seal saab igasuguseid põnevaid keeli õppida, muidugi küll inglise keele baasil, aga meil noortel peaks ju see keel Cartooniga veres olema.

Siimuga on ka kõik suurepärane. Eks ta vahel suudab mind välja vihastada küll, kuid sealsamas suudab ta ka mu tuju ülikiirelt tõsta. Planeerime Iirimaa reisi ning arutame vaikselt seda, et tegelikult peaks ikka aastakeseks Eesti üldse hülgama. Elame-näeme.

Lisaks olen veel selle üle uhke, et suutsin asjad südamelt ära rääkida inimesega, kellega ma poleks kunagi arvanud, et seda teen. Sellele mõeldes tunnen end täiskasvanuna, sest suutsin oma lapsikud emotsioonid seljatada. Mul on heameel, et saan temaga nüüd hästi läbi.

Mis siis veel? Stiilipidu on varsti tulekul. Lisaks tahaksin semud kokku ajada ja Tartus ERMis ära käia või siis Soomes lõbustuspargis. Naljakal kombel ootan ka mina seekord meeletult suve. Ehk sellepärast, et julgeksin nüüd randa minna, haha.

Loodetavasti satun siia varsti jälle! Over and out.

IMG_0420

Advertisements