Hei Elu, mis edasi?

Kord ütles mulle mu tark sõbranna, et erinevate maailmavaadetega inimesed ei saa kaua sõbrad olla. Mõeldes siis seda, et kui üks (mistahes) suhte pool liigub pidevalt edasi ja teine mitte, siis see suhtlus üldiselt väga pikalt vastu ei pea. Eks olen seda isegi tähele pannud. Tekib see efekt, et oled kellegagi koos stardis, käib pauk, aga ainult üks liigub edasi. Mõnda aega võib distantsilt üksteisele lehvitada, aga lõpuks hajub asi ära.

Kuna olen kohati üsna möku, siis meeldib mulle end just ümbritseda inimestega, kes liiguvad. Olgugi, et tihti oluliselt kiiremini kui mina (mõni on lausa mitu ringi minust ees). Siiski pole vahet, kas üks jookseb ja teine roomab- vähemalt ei seisa keegi paigal. Ja need (piltlikult öeldes) jooksjad motiveerivad mind end liigutama. Pole vahet, kas kujundlikult või reaalselt.

Ma ei saa istuda ühe koha peal ja loota, et midagi muutub- sest mitte miski ei kuku ise sülle.

Mulle meeldib, et mul on sõbrannad, kes viitsivad vaeva näha. Olgugi, et ma olen kohati üsna kade ka (julgen neile seda ka otse öelda), olen ma pigem uhke ja see innustab mind. Vahet pole, kas tegu on oma äri ajamisega, oma kodu loomisega, sportimisega või mugavusstsoonist välja murdmisega. Mulle meeldib, et mul on tuttavad, kes julgevad püüelda oma unistuste poole ja/või riskivad pühkida Eesti tolm jalgadelt, et saada uusi kogemusi.

Eriti lahe on see, et need (julgeks lausa öelda) eeskujud ei ole mind veel maha raputanud. Ja see on pagana vinge!

Ma vahel (tegelikult tihedamini kui tahaksin tunnistada) tunnen, et ma ei oska midagi. Mul pole mingeid andeid ja ma ei sära millegagi. Kuid kui nüüd päris aus olla, siis midagi ma ikka pean ju oskama teha. Millegi jaoks ma ju olen olemas- jah, nüüd tuleb see tobe kristlik pläma, et igalühel on oma eesmärk- kasvõi selleks, et oma blogis kasutada liiga palju sõna “et”. Kehv nali, aga savi.

Tegelikult ma pole nii vana kui ma arvan end olevat. Maailm ja selle võimalused on ikka veel minu jaoks avatud. Ma ei kavatsegi kaduda kuskile küünilisse urgu ja hakata teistele nende edu ette heitma. Plaanin siiski ka oma pisikese jälje siia Maailma jätta. Kuidas? Ma veel päris täpselt ei tea, aga tean, et teki alla ma ilmutust ootama ei jää.

Esialgu jätkan kasvõi tööd oma enesehinnanguga, sest positiivne on lahe olla, suva, et vahel friiking raske. Või võtaks end kokku ja kirjutaks oma raamatu ära (ma juba kujutan ette, kuidas ema selle lause peale pead noogutas). Ehk ma lõpuks ei mõtle enam, kuidas keegi minu peale kade olla ei saa, sest ma olen Sigrit. Või kuidas keegi oma komplimenti tõsiselt ei mõtle, sest ma olen ju mina, ja kes MULLE komplimente teeb (Siim peab tegema, see on ta töö, haha).

Igastahes, kell saab kohe 1 (öösel) ja ma tegin natuke aega tagasi trenni (jah, jälle ma oma trennijutuga- aga suck it up, minu blogi, rsk) ning nüüd olen pumped up. Ja ma isegi ei tea miks. Tahaks kohe kõik ära vallutada ja saavutada.

tumblr_oqcndynxnl1w6z4u8o1_500

MIC DROP!

Over and out!

Advertisements

Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.

Tuuline kolmapäev.

Olen üsna kindel, et täna on kolmapäev, aga mingeid ülekontrollimise võtteid ma hetkel lihtsalt ei viitsi kasutada.

Igaljuhul, tahtsin endale täna lilli osta, sest ma tundsin, et olen seda väärt. Kuid kuna ma naudin lilli vaasis ainult nii palju, et pildistan endale mälestuse (kurat teab, mis puhuks), siis otsustasin ringi ja nüüd olen hoopis terve šokolaaditahvli võrra rikkam (ja paari euro võrra vaesem). Nüüd neid ridu üles kirjutades meenus mulle, et mul on tegelikult ju hoopis poolik dieet käsil, aga SUVA, olen rebel ja rikun enda poolt endale kirjutatud reegleid. Elama ju peab eksole.

Sellegi poolest leian ma, et olen lilli väärt, sest on uskumatu kui tubli ma olen. Mitte, et ma nüüd egotsema kukun (või tähendab, natuke ikkagi kukun), kuid olen esimest korda oma elus (27 haigelt pika aasta jooksul) enda üle uhke. Teen midagi, mida ma olen tahtnud teha pikka-pikka aega ja see on see nn kaalu alandamine. Kohe-kohe on miinust juba tervelt 12 kilo. Kes oleks võinud arvata, et minusugune laiskuse etalon sellega hakkama saab. Olgugi, et minna on veel tubli 6 kilo, aga pekki mees, saad aru, et 2/3 on JUBA tehtud.

Nüüd väike fototõend ka- hoiatus, all järgnev pilt võib olla pisut liiga paljastav. Kuna nüüd on hoiatatud, siis õudusunenägude pretensioone hiljem vastu ei võta.

collage

Patsutasin end just õlale ja preemiaks ostsin endale täna uue kleidi ka. Kes teab ehk mulle sobib ja lõpuks olen selline püss, et … (insert mingi eriti äge lõpp).

Üldiselt on laiplaan siiski selline, et kui ikka korraks tundub, et asjad on jonksus ja elu on ikka hea, tuleb siiski härra Elu raputama- think again. Mis ma ikka oskan öelda? Ostsin endale täna roosast kvartsist käevõru kah, mis peaks mu eriti positiivseks tegema, seega mis ma muud peale- LASE KÄIA AHV- ikka oskan öelda. Iga asi juhtub põhjusega ja kes siis tahaks mugavustsooni pidama jääda. Not this gal’ over here.

Tegelikult lahendaks kõik mu probleemid see kui ma saaks ühe korraliku lotovõidu. Originaalne eks? Tõmbaks kohe Kanadasse ära! Läheks naudiks mägesid ja elaks kuskil onnis- sest ma saan ja tahan onju. Võiksin kasvõi üksi minna. Reisisemuks võtaks endale näiteks kassi- sest pekki, kuidas mul on vaja kassi.

Üldiselt on kõik ikkagi MEGA tore. Või siis noh, kui on tunne, et nüüd on ikka päris halvasti, siis lohutan end teadmisega, et kindlasti kukub praegu kuskil mõni uks alla.

Lõpetuseks siis lihtsalt paar pilti. Sest hey, why not.
18406440_10209128699766782_767028024_o
18452208_10209128699846784_339470741_o

Over and out!