Hei Elu, mis edasi?

Kord ütles mulle mu tark sõbranna, et erinevate maailmavaadetega inimesed ei saa kaua sõbrad olla. Mõeldes siis seda, et kui üks (mistahes) suhte pool liigub pidevalt edasi ja teine mitte, siis see suhtlus üldiselt väga pikalt vastu ei pea. Eks olen seda isegi tähele pannud. Tekib see efekt, et oled kellegagi koos stardis, käib pauk, aga ainult üks liigub edasi. Mõnda aega võib distantsilt üksteisele lehvitada, aga lõpuks hajub asi ära.

Kuna olen kohati üsna möku, siis meeldib mulle end just ümbritseda inimestega, kes liiguvad. Olgugi, et tihti oluliselt kiiremini kui mina (mõni on lausa mitu ringi minust ees). Siiski pole vahet, kas üks jookseb ja teine roomab- vähemalt ei seisa keegi paigal. Ja need (piltlikult öeldes) jooksjad motiveerivad mind end liigutama. Pole vahet, kas kujundlikult või reaalselt.

Ma ei saa istuda ühe koha peal ja loota, et midagi muutub- sest mitte miski ei kuku ise sülle.

Mulle meeldib, et mul on sõbrannad, kes viitsivad vaeva näha. Olgugi, et ma olen kohati üsna kade ka (julgen neile seda ka otse öelda), olen ma pigem uhke ja see innustab mind. Vahet pole, kas tegu on oma äri ajamisega, oma kodu loomisega, sportimisega või mugavusstsoonist välja murdmisega. Mulle meeldib, et mul on tuttavad, kes julgevad püüelda oma unistuste poole ja/või riskivad pühkida Eesti tolm jalgadelt, et saada uusi kogemusi.

Eriti lahe on see, et need (julgeks lausa öelda) eeskujud ei ole mind veel maha raputanud. Ja see on pagana vinge!

Ma vahel (tegelikult tihedamini kui tahaksin tunnistada) tunnen, et ma ei oska midagi. Mul pole mingeid andeid ja ma ei sära millegagi. Kuid kui nüüd päris aus olla, siis midagi ma ikka pean ju oskama teha. Millegi jaoks ma ju olen olemas- jah, nüüd tuleb see tobe kristlik pläma, et igalühel on oma eesmärk- kasvõi selleks, et oma blogis kasutada liiga palju sõna “et”. Kehv nali, aga savi.

Tegelikult ma pole nii vana kui ma arvan end olevat. Maailm ja selle võimalused on ikka veel minu jaoks avatud. Ma ei kavatsegi kaduda kuskile küünilisse urgu ja hakata teistele nende edu ette heitma. Plaanin siiski ka oma pisikese jälje siia Maailma jätta. Kuidas? Ma veel päris täpselt ei tea, aga tean, et teki alla ma ilmutust ootama ei jää.

Esialgu jätkan kasvõi tööd oma enesehinnanguga, sest positiivne on lahe olla, suva, et vahel friiking raske. Või võtaks end kokku ja kirjutaks oma raamatu ära (ma juba kujutan ette, kuidas ema selle lause peale pead noogutas). Ehk ma lõpuks ei mõtle enam, kuidas keegi minu peale kade olla ei saa, sest ma olen Sigrit. Või kuidas keegi oma komplimenti tõsiselt ei mõtle, sest ma olen ju mina, ja kes MULLE komplimente teeb (Siim peab tegema, see on ta töö, haha).

Igastahes, kell saab kohe 1 (öösel) ja ma tegin natuke aega tagasi trenni (jah, jälle ma oma trennijutuga- aga suck it up, minu blogi, rsk) ning nüüd olen pumped up. Ja ma isegi ei tea miks. Tahaks kohe kõik ära vallutada ja saavutada.

tumblr_oqcndynxnl1w6z4u8o1_500

MIC DROP!

Over and out!

Advertisements

2 thoughts on “Hei Elu, mis edasi?

  1. Sinu peale tasub kade olla, sest SA OLED SIGRIT!!!! Nii paganama laheda kirjakõnega, et anna olla.

  2. Vaata filmi Toscana päikese all. Seal üks ütlemata vahva mitmendas nooruses daam räägib peategelasele kuidas ta lapsena lepatriinusid taga ajas ühtegi kätte saamata ja siis väsis ära, jäi magama ning ärgates olid lepatriinud tema peal. Ja mõnikord nii ongi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s