All at once

Kõigepealt pean mainima, et üleeilne Nickelbacki kontsert oli üldkokkuvõttes mega võimas! Seltskond oli suurepärane ja sai oma hing seest välja karjutud- proovisin laulda ka, aga see mul üsna kraaksumise sarnane.

Laias plaanis oli mul üsna karm nädal. Millegi pärast olen vaimselt/hingeliselt üsna ebastabiilne ning kipun oma emotsioonidega ekstreemsustesse minema. Ma ei saa sinna ise midagi teha ja ilmselt on vaja mõne professionaali poole pöörduda. Ilmselt juhtub see siis, kui ma rikkaks saan, ja rikkaks ma saan. Paraku nii on. Tunne on selline, rikas. Haha.

Alustuseks olin ühte võimast otsust oodanud umbes kaks kuud ning lõpuks ise asja uurima hakates sain teada, et see otsus polnud mind soosiv. Olin tegelikult juba mõtlemisega seal lainel, et Saatus valib seekord minu ja saan ühe suure kogemuse enda “tehtud” nimekirja lisada. Ei läinud seekord nii ja olin sellepärast päris õnnetu. Kuid ma tean, et on uusi võimalusi, seega tehniliselt pole nagu probleemi ju? Kõige veidram kogu selle juhtumi juures on see, et mu esimene mõte oli “KURAT, ma olin ju täiega seda väärt!” Ja ma ei mäleta, mil ma oleks enda kohta nii mõelnud- seega väike kodujooks siit.

Nädala üldenergia oli eelnevalt mainitu tõttu juba selline pisut kehvema poolne. Ma ei tahaks öelda, et halb, sest ei olnud, pigem selline neutraalne. JA SIIS TULI REEDE! Mis on ühtlasi üks karmimaid päevi, mida sel aastal olen läbielama pidanud ja sealsamas üks lahedamaid.

Sain kahte inimest lohutada- või pigem siis muresid kuulata ja anda endast parim toeks olemisel. Nägin juhuslikult eemalt inimest, kelle olemasolu kohta ma ei soovi mitte midagi teada. Olin natuke ühe väikse “peretüli” keskel ja vist keerasin ühe sõpruse pekki.

Aga see Nickelback! No nii lahe!

Igaljuhul, plahvatasin natuke. Silmadest. Pisaraid. Jälle. Ojadena. Miks? Ma ei tea isegi, mis selle esile kutsus. Või õigemini, ma ei mäleta. Ja kui esimene värdjas mööda põske alla voolas, siis pagan, Kraken sai vabastatud! Ma olen üritanud õppida oma neid tundevärke kontrolli all hoidma, aga kui minus on üldse midagi karmi, siis on need mu need tundevärgid. Haha.

Muide, haigeks jäin ka.

Hetkel, peale südaööd, siin arvuti taga istudes, polegi kõige kehvem tunne. Kahjud on juba tehtud ja vaene organism on seda terve päeva kannatama pidanud. Keha puhastab end ja vaim taastab- seega selline värskem värk natuke.

Vaatasin natuke erinevaid spirituaalseid videosid ja momendil olen üsna positiivses punktis. Asjad lähevad nagu lähevad ja kõik teevad rumalusi ning ainus, mida ma teha saan, on end püsti ajada ja edasi minna. Ma olen ainult inimene ja väga tundeline inimene- mõni võiks öelda lausa armas. Haha. Armsalt tundeline. Nutan ja puha. Ilmselt pean leppima sellega, et jäängi oma emotsioonide orjaks, kuid ehk nad tahaks pärast pikki koos veedetud aastaid lõpuks mu sõpradeks hakata.

Ilmselt pole veider, et olen jätkuvalt veendunud käesoleva aasta suurepärasuses.

Pikk jutt lühidalt- kui Sa seda loed, siis ilmselt tulen Sulle vahel meelde ja tahan lihtsalt öelda, et ära anna minu osas alla. Mulle on seda tunnetevärki liiga palju antud. JA PÄEVA LÕPUKS- ma oskan väga nummilt aevastada. Kõik ütlevad. Nagu kiisu.

DSC_04133

Advertisements

Pealkiri (vähemalt pole allkiri)

Ma viitsisin hommikul natuke trenni teha.
Patsutasin end just õlale selle eest.
Kunagi olen pesumodell, ma ütlen!
Hästi kunagi, aga ikkagi.
Kuigi kui ma nüüd aus olen, siis šokolaadi tahaks.

Mis veel siis? Pean tööle täna minema, jälle.
Ma ei viitsi.
Elan seal juba.
AGA- EI VINGU!
Käin ja loivan seal 10 tundi ringi ja siis õhtul rõõmsalt koju.

Oh, selline uudis ka, et ma sõidan Tartusse homme. Uskumatu! Ma ei mäleta, mil viimati seal niisama tuuseldamas käisin. Ilmselt siis kui seal elasin sajand tagasi. Ilmselt tuleb kõik läbi jalutada ja seda armast Tartu hingust endasse saada. Väike restart.

Üldsegi, järgmine nädal on Nickelback ja üks mega tore tuttav jõuab täna Austraaliast Eestisse suvituma ja ta lubas minuga ka suve jooksul kokku saada!

Tekitan endale sotsiaalelu, sest mis ma ikka siin kodus mossitan koguaeg.
Wonder Woman ikkagi, haha.

Selline suure-ringi (võib ka väikse-ringi- ei judge’i) küsimus- kas keegi mu viieka eest tantsima viiks? Või kümpsi? Või on mingi teenus kuskil, kust saan endale tantsupartneri palgata õhtuks? Kui raha ei taha, võin paar õlut ka välja teha? Ei?

Juba 3. mai! Mis järgmiseks? 4.mai?

Söön siin jogurtit ja mõtlesin just, et kirjutaks paar rida oma koopasse.

Ma ikka ootan häid uudiseid ja seda, mil see aasta juba suurepäraseks muutub. Eile just üks kolleeg ütles, et “kurat, Siku, meil pidi ju hea aasta tulema,” ja ma tegelikult ei ole seda mõtet maha matnud- mul on ikkagi tunne, et ON MINU AASTA. Kuigi kohati tunnen, et energia on kadunud.

Tööjuures ollakse ka minu pärast mures ja üks lausa pakkus mulle oma anti-depressante. Ma ise leian, et asi nii hull ei ole. Lihtsalt olen kõigest kuidagi väsinud, kuid hinges on ikka mingisugune lootus. Mul ilmselt on lihtsalt puhkust vaja.

Olen viimase paari kuuga õppinud oma kõige sügavamaid mõtteid endale hoidma ja see on minu jaoks väga suur asi. Minu tutvusringkonnas olen vist kõige suurem latatara ja võin oma probleeme vabalt kõigile kurta, kuid olen tajunud, et tegelikult kedagi ei koti. Peale minu. Mis on loogiline ja ma ei heidagi seda kellelegi ette. Olen ainuke, kes saab täpselt aru, mida ma mõtlen või tunnen, seega, miks ma peaks kellelegi teisele oma hingesügavustele ekskursiooni tegema.

Kuigi, et Sa teaks, on kõik korras. Ausalt. Olen elus ja (enamvähem) terve kah. Mul küll jäätist enam külmikus ei ole, aga voodi on jätkuvalt ülimugav ja olen suutnud ka mingilmääral sotsiaalelu äratada, seega kruiisin rahus elumerelainetel edasi. Oodates mõnusat paadi raputust, mis selle kurssi muudaks, et ka mina midagi võimast suudaks saavutada ja teha.

Olen piisavalt lahe küll, et ka oma jälg kuskile jätta.