Sobib

Käisin loomaaias täna.
Täitsa vahva oli.
Nägin loomi ja puha.
Vaat, kus lops!

Käisin hommikul trennis ka muidu. Ütleks, et olen täitsa tubli. Riietusruumis jäin ühele kelmika naeratusega aastasele kutile ka silma. Oleks ta 20 aastat vanem ja oskaks paremini kõndida, siis tal ilmselt oleks lööki küll olnud. Tahtis teine mulle kappi ronida, käekotti piiluda ja lõpuks saatis laia naeratusega uksest välja. Juhul kui nüüd küsida tahad, siis ei- bioloogiline kell sellepeale tiksuma ei hakanud ja titeisu peale ei tulnud.

Kui nüüd küsida, et kuidas mul läheb, siis peab ütlema, et täitsa okeilt. Natuke mingisugust stressimoodi looma on kallal küll, aga mitte nii julmalt kui näiteks kuu aega tagasi oli. Hakkab ka laabuma “kõik inimesed on m-id” suhtumine, sest olen täheldanud, et päris kõik ikka ei ole ka.

Reisile tahaks hullult minna, aga pole kahjuks kellega minna. Seega kasvatan natuke mune ja ehk julgen üksi minna. Kuu aja pärast GNR-le lähen küll üksi ja see mind küll ei hirmuta. Kuigi südame põhjast ikka loodan ja uurin, et ehk leian ikkagi mingi viisi, kuidas natukeseks ajaks Eesti tolm jalgadelt pühkida ja minna kuskile ennast leidma.

Loodan väga, et suudan trennidega olla piisavalt järjepidev ja ehk ka arendada mõnda unarusse jäänud oskuse alget. Lisaks võiks kuidagi treenida oma tunnete ohjamist ja nii saada endale üks korralik upgrade peale. Sigrit 2.0 või midagi. Veel bäädääsim kui praegu. Luuletuhinat on isegi paar korda peale tulnud ja paar ridagi olen kirja pannud. Muide, täna peale trenni just peegli ees vaatasin, et kann näeb juba parem välja. Haha.

Igastahes, sel aastal mulle see suvi täitsa istub ja ei kurda isegi palavuse üle. Rõõmuga käin linnas tuuseldamas.

Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda.

Advertisements