Ah see Hiiumaa idüll.

25276545_10210779540116759_435207006_n
collage
25114802_10210779539796751_661717012_n
25181559_10210779539996756_556294684_n
25181744_10210779540436767_961673144_n
25181854_10210779540276763_1557931304_n
25188279_10210779540316764_1499079290_n
25189969_10210779540356765_592986813_o
25323640_10210779539676748_1012072097_n
25181934_10210779540196761_607196718_n

Advertisements

Back to the start

Coldplay- The Scientist

Vahel mõtlen, et kui saaks praeguste teadmiste ja läbielamistega minna ajas tagasi, siis ma ilmselt kasutaksin seda võimalust ja teeksin mõned otsused teistmoodi. Kuigi, kui ma peaksin endale valima mõne supervõime, siis ajas rändamine selleks poleks. Mõtete lugemine kindlasti ka mitte- ma niigi sõltun teiste arvamustest liiga palju, ilmselt ma ausaid mõtteid kuuldes pikalt vastu ei peaks.

Lumi tuli korraks.
Mõnitama.
Aga olen sellegagi rahul.
Mis kitsal ajal ikka teed eks?

Tegelikult on nii, et mind painab rutiin. Kõik on olnud pikka aega täpselt samamoodi. Igas valdkonnas mu elus. Tunnen end justkui lõksus. Olen seda kindlasti varem ka maininud eks?

Oma blogi vahel üle lugedes valdab mind tunne nagu oleks mul käsil mõne puberteedi päevik, kes veel otsib oma kohta elus ja üritab kõigest arusaada. Ma ei tahaks tuua välja praegu oma vanust, sest see on mul üks paljudest kompleksidest. Inimesed ümberringi muudkui teevad suuri elumuutvaid otsuseid- pulmad, lapsed jne. Ma ei ole valmis. Üldse mitte.

Kui elukaaslase sõber teatas, et kevadel isaks saab, siis tahtsin lihtsalt ära joosta. Ma saan aru, et bioloogiline kell ja muu tobe ühiskondlik surve, aga ma ei taha. Ma ei taha seda näpuga näitamist, et millal teie kord.

Igastahes, hamstri tunne on.
Kui see kõlab loogilisena.

Saan olla iseenda motivatsioon.

Lugesin mitu korda läbi pealkirja, mille sellele postitusele panin. USKUMATU! Mul lihtsalt täna uinakute vahel aega olnud ja nagu mulle kombeks olen igasugustele asjadele mõelnud. Olles tükk aega Tumblris erinevaid motivatsiooni pilte vahtinud leidsin, et võiksin oma kõvaketta välja kaevata ja tsekkida, kui kaunis (haha) ma olnud olen.

Olen seda tüüpi inimene, kellele hullult meeldib pildistamas käia (eriti kuna väidetavalt näen piltidel oluliselt parem välja kui irl), aga pilte mis mulle reaalselt pärast meeldivad on vähe. Ütleks, et sajast pildist ehk 2-3 on sellised, mida julgen ka teistega jagada. Sellegi poolest olen vahel need kõige jubedamad säilitanud- ehk tulevikus tahan naerda. Ja oi, kuidas ma praegu naerda sain. Ja uhke olla! Pekki, olen fcking uhke rsk!

blog2
No kurat. Armastasin enda kohta teha nalja, et ma ei saa randa päevitama minna, sest inimesed hakkavad mind toigastega vette lükkama- päästke vaal. Veits saan aru, miks ma selliseid nalju tegin. Kuigi, ega ma ei ole end kunagi otseselt PAKSUKS pidanud. Suurena tundsin (kohati tegelt tunnen jätkuvalt) end küll.

blog1
Vasakpoolne on sellest suvest ja parempoolne on tehtud millalgi eelmine aasta.

Kõige naljakam on see, et kaalu langetamine ja toitumise jälgimine on minu jaoks olnud aastaid kohutavalt raske. Olen vist proovinud julgelt 10 aastat end vormi saada. Kuid sel aastal, uue aasta lubadusena, taas proovides, läks asi kuidagi loomulikult. Muidugi oli raske, aga oli selline “peab raisk” tunne.

blog3
Väike self-five is in order!

Olengi liiga pikaks ajaks loorberitele puhkama jäänud ja kuna aeg liigub liiga kiirelt ning uus suvi on peatselt siin, siis tuleb jätkata. Õnneks saan nüüd juba iseennast motiveerida ja ei pea suvalisi ilusaid bikiinides tädisid vahtima, et raatsiksin hantlid kätte võtta.

*Teeb endale pai.*

Over and out!

Mis asi see postitus nüüd olema peaks?

Lund ikka veel pole.

Õnneks aega on veel, aga ma ootan.

Mul on vist mingisugune sügisväsimuse-laadne loom kallal. Muidugi ei ole ma ka välistanud, et olen ehk hingelt hoopis karu ja vajan talveund.

Igaljuhul, olen koguaeg väsinud ja pidevalt erinevaid muremõtteid mõlgutamas. Mis seal ikka. Ootan lund. See teeb olemise alati paremaks.

Palun, ära edasi loe.
Ma ei kavatse eriti just oma ÜÜRATU tarkusega hiilata.

Positiivne on:
*mul on mega mugav voodi. Ausalt! Või tähendab, olen õnnelik, et mul on voodi. Mõnel ei ole. Ma ei tea, teeb nagu rõõmsaks, et mul on. Haha (ise ka ei mõista hetkel, mis nali see praegu on).
*süüa ei ole hetkel, aga see annab mulle võimaluse minna poodi ja osta, mida ma iganes ka ei sooviks. Ilmselt tulen jälle coca-colaga koju. Never mind. Hommikusöögi valikud on piiramatud.
*vetsupaberit on, for obvious reasons on see alati tore (ilmselt hommikul nähtud halvast huumorist nõretav instapilt on mu tänaseks meelestanud eriti halvale huumorile).

Okei, naersin natuke enda üle praegu. Tähendab, kuivatasin pisaraid. Mis iganes.

Nii, mis veel on praegu positiivne?
*Ma ei teinud Candy Crushis ikka veel seda lolli levelit ära, millel juba mitu päeva kinni olen. Aga positiivne on see, et ma saan seda veel harjutada ja selle võrra olen uhkem kui lõpuks ära teen.
*Mul on eilsest trennist lihased ülihaiged ja liikumine on vaevaline. Ehk, whoop, et mul on lihased, mis saavad haiged olla! Ja noh, trenni teha on ju tore ja bikini badi tuleb ja kõik jutud.
*Vaba päev on!

Põhimõtteliselt on nii, et Jõulud lähevad ja see on täiega minu püha! Kuigi mul sõbrad kinke ei taha ja üks lubas lausa töölt ära minna kui ma kingi peaks tegema. HEA KÜLL! Ei tee siis üldse kinke sel aastal. Tegin seekord hoopis endale massiivse kifti ja lähen suvel kontserdile.

Ja siis tuleb ju aastavahetus! Milleks mul plaane ei ole, aga olen valmis ka kodus üksi šampat jooma ja telkut vahtima. Mis kõlab ka nagu lahe plaan.

Millalgi uuel aastal ilmselt tuleb jõulupidu ka- mis on ilmselge märk, et saan uue kleidi osta! Mis sest, et ma pole üldse kleidi inimene, aga paar korda aastas võib endale meenutada, et olen naine vist.

Tegelikult on kõik hästi ja küll see saamatu tunne ka kord lahkub.
Vähemalt on mul õde ja vend super tublid.

Ma ei teagi, mida ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin.

Pervõi najabr vms.

Ahoi, kopraonud ja -tädid!

Piisavalt originaalne tervitus, et tuletada meelde hammastepesu ning anda mulle andeks mu pikk eemalolek? Kui andeks anda ei saa, siis hambaid peab ikka pesema, sest naeratada on tore ja eriti tore on kui naeratust kroonivad ilusad hambad! Mis iganes, olen just ärganud, aga mitte veel päris ärkvel. Seega naeran hetkel üksi oma lambise esimese lõigu üle.

Ja ole nüüd valmis üsna seosetuks lugemiseks.

Pole terve suve jooksul siia mitte kui midagi kirjutanud. Vähemasti pole ükski kirjutis avalikkuse (sest ma mega famous ja avalikkus kõlab üli bäädääsilt) ette jõudnud.

Suvest ma väga pikalt rääkida ei tahakski üldse. Lühidalt mainin lihtsalt, et käisin kaks korda Vabariigi pinnalt ära, osalesin paaril lahedal koosviibimisel ja tegin palju bikiinipilte, haha, ja halbu nalju. Sain ka päris karmi õppetunni, millest taastun siiani ja, mis tõmbas mu esimese poolaastaga ehitatud enesehinnangu tagasi miinustesse.

Pole hullu, elu ongi kogemiseks ja elamiseks ning koguaeg ei saa lillepidu ka olla. Üldsegi, kuidas ma muidu areneksin ja ennast paremini tundma õpiksin kui vahel vastu näppe ei saaks.

Suvi suveks, päike ja palavus on niikuinii ülehinnatud.

Olen mitu kuud oodanud tänast päeva. Mäletan, kuidas sõbrannaga keset suve üksteisele mingeid probleeme kurtsime ning ta küsis: “Kas asjad kunagi korda ka saavad?” Osaliselt naljaga pooleks saigi lukku pandud maagiline esimene november, mil kindlasti on kõik juba korras või tugevalt sinnapoole teel.

Tema puhul võin öelda küll, et asjad liiguvad ja mul on ta üle ääretult heameel. Mis minusse puutub? Ma nüüd tegelikult ei teagi, kas ASJAD on üldse korrast ära olnud. Olen kord juba natuurilt mega level ülemõtleja ning suudan murede puudumisel need endale ise välja mõelda- mulle kord öeldi “nagu iga teine naine.” Kuid ometi mingisuguste probleemide pärast olen ju saanud pisaraid valada.

tumblr_os3h8uCIy71wo9a4bo1_500

Igastahes valdab mind praegu (ja tegelikult juba nädal või paar) selline veider olek, mil olen kohati justkui rahul ja teisalt olen nagu pudelisse suletud läbi raputatud gaasiline jook, mis avamisel kõik kohad täis purskab.

Esimene november, raisk.

Usun tegelikult siiralt, et kõik on korras. Kõik ei saagi koguaeg mui buen olla ning sellest pole midagi. Annan endast kõik, et olla mega zen ja kui teisiti ei saa, siis feikin kuni meikin. Alustuseks peaks muidugi just kätte jõudnud kuu üle elama, sest mu töögraafik on daaaamn kui karm.

Üleüldsegi, mis siin norutada, varsti tuleb Õigluse liiga ja Jõulud ja loodetavasti ilus pehme lumi.

Ma ei taha, et mu postitusele jääks negatiivne maik juurde. Seega peaks igaksjuhuks natuke ekstra positiivsust siia lisama.

Olen õppinud, et olgugi, et ma olen üks veider tüdruk (ma ei oska enda kohta kasutada sõna “naine”) ääretult kentsaka huumoriga, olen ma siiski väärt enda ümber inimesi, kes mind väärtustavad ja minu jaoks aega leiavad. Olen alati andnud endast kõik, et minu (jaoks) lähedased tunneksid, et ma hoolin neist, kuid sõprussuhted töötavad kahtepidi. Seega leian, et ma olen väärt lahedaid inimesi ja mul on nad täitsa olemas. Ma küll ei tea kui kauaks, sest elu on näidanud, et ka dekaadi pikkused sõprused võivad lõppeda, aga loodan, et need lahedad niipea veel kuskile ei lähe.

IMG_5168

Sisetunne ütleb, et põnevad ajad on ees.
Kallid-musid,
Yours truly,
SiQ

PS! Muide, selline üleskutse ka taaskord, sest eelnevatel aastatel pole keegi vedu võtnud- kui on õues umbes MIINUS VIISTEIST ja maas on PAKS lumi, siis kes iganes on valmis minuga õues grillima, saab mult šokolaadi! Või pitsa või burksi- mis iganes paneb tolle armsa inimese kella tiksuma.