Peika tag.

Kui see boyfriend tag blogisid vallutas, siis teadsin, et tahan Siimule ka need küsimused ette sööta. Eriti sellepärast, et mitme blogija elukaaslased/mehed/peikad vastasid väga armsalt ja olin uudishimulik, mida siis minu kohta vastataks. Kuna Siim oli vahepeal kooli lõpetamisega väga ametis (lõpetas kiitusega), siis andis oodata vaba hetke, et teda nende küsimustega kiusata. Lõpuks see aeg jõudis siiski kätte.

1. Kus me kohtusime?

Kohtusime venekeele kursustel. Vaatasin ringi, et kes siis veel minuga ühes grupis on ja tõdesin, et ainult üks ilus neiu on minu grupis (iz was you).

Omalt poolt lisaksin, et kumbki vene keelt seal siiski selgeks ei saanud.

2. Kus oli meie esimene kohting?

Ei mäletagi kas oli kino või Shootersi terrassil 😀

Mina kahjuks ka täpselt ei mäleta, mis “kohting” nüüd see kõige esimene oli.

3. Sinu esmamulje minust?

Lõbus aga ebakindel.

Kuna Siim oli (kohati siiani on ka) väga vaikne, siis otsest esmamuljet nagu ei olnudki. Mõtlesingi, et vaikne poiss ning rohkem arvata ei osanud. 

4. Kuna Sa tutvusid minu perekonnaga?

Eee, augustis vist millalgi, ega täpselt ei mäleta küll.

Minu mäletamist mööda sai ka Siim mu vanematega üsna ruttu tuttavaks. Muidugi taaskord koht, kus ma täpselt ei oska öelda, millal see oli. Oleks ma närveerinud, siis mäletaksin kindlasti iga selle sündmuse detaili.

5. Kas mul on mõni veider komme?

Kannad samal ajal erinevaid sokke.

Noh, ei tea kui veider see ikka on 😉

6. Kui kaua me oleme koos olnud?

Aasta ja 10 kuud.

3.ndal augustil saab 2 aastat.

7. Kas meil on mõni traditsioon?

Otseselt nagu hetkel polegi, aga eks ajaga tulevad!

Pole nii arvestatavalt kaua vist veel koos olnud, et konkreetsed traditsioonid tekkinud oleks.

8. Kuhu oli meie esimene ühine reis?

Hiiumaale!

See läheb ka ju ikka reisina arvesse. Kui mitte, siis käisime eelmisel aastal, augustis, Siimu perega Norras. Kahekesi välismaale veel sattunud pole. Viga, mis vajab kiiret parandamist.

DSC_0080 (2)

9. Mis oli esimene asi, mis Sa minu juures märkasid?

Ilus naeratus 😀

Esimese asjana märkasin ta ilusaid pruune silmi.

10. Mis on minu lemmik restoran?

Hm, pakuks et Sushi plaza, see peaks ka nagu restorani alla minema.

Ja Siimule meeldivad peaaegu kõik kohad, kus pakutakse süüa. Punkt.

11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?

Siku solvuks ennem kui asi tõsiselt vaidluseni jõuaks 😀

Ma isegi ei oska kommenteerida seda. Loodetavasti nüüd ei jää muljet, et ma koguaeg solvunud olen.

12. Kus ja kuna oli meie esimene suudlus?

Esimene musi oli romantilisel augustiõhtul Hiiumaal 😛

Mhmh, Hiiumaal, 3ndal augustil 2013.

13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?

Grey Anatoomiat, siis Eesti seriaale nagu Viimane võmm jms ning kõiksugu reality show stiilis saateid.

Nii on. Kuigi kõiki Eesti seriaale ma siiski ei vaata. Pigem kui vaatama satun, siis vaatan osa lõpuni, aga spetsiaalselt teleri ette istusin ainult “Kartulite ja apelsinide” pärast. Üldiselt vaatan sarju siiski internetist. Eriti erinevaid kaalualandamise saateid ja lisaks ma ei suuda ära oodata “Walking Dead”-i uut hooaega. Ahjaa, mulle meeldib telekast vahel filme ka vaadata. Tv1000 või midagi.

14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse.

Oh neid asju on palju 😀 aga mõned näited: oliivid, silmud (Siku pole proovinud aga ta TEAB, et talle ei maitse), igasugu molluskid, enamus mereannid, haisvad juustud, vedel muna (mitte täiesti kõvaks keedetud, praetud jne) jne 😛

Siiski Siimule au andes on ta mu maitse elamuste spektrit laiendanud, kuigi ega see lihtne pole. Eelistan jääda juba tuttavate liistude juurde kui midagi eksootilist proovida. Muide, keedetud/praetud muna vedel sisu näeb juba nii jälk välja, et ma lihtsalt ei suuda seda suhu pista.

15. Mida ma endale restoranist juua tellin kõige sagedamini?

Kõige sagedamini vett. Lisandiks jää ning sidrun.

Just, ja gaseerimata vesi.

16. Mis number jalanõusid ma kannan?

36-38, kindel pole 😀

Selle küsimuse peale tuli Siim joonlauaga mu jalalaba mõõtma. Igaljuhul, oleneb, 38-39. Väga puusse ei pannud 😉

17. Milline oleks minu lemmik võileib?

Nt võikugrillis tehtud mitmevilja sai juustu, tomati, rukola, singi, toorjuustu, basiiliku ning meega.

Üllataval kombel on Siim suurepärane võileiva meister. Ta viitsib jännata ja julgeb erinevaid asju kokku kombineerida- seega üldiselt Siimu tehtud võikud ongi mu lemmikud.

18. Mida ma sööks iga päev?

Jäätist! Siis veel mustikaid ja sushit ka võibolla.

Sushit pigem üle päeva, aga mustikaid võiks küll igapäevaselt tarbida. Keda ma petan, jäätist ka.

IMG_2018
19. Mis värvi on mu silmad?

Rohelised! Olenevalt valgusest kas heledamad või tumedamad.

20. Kes avaldas esimesena armastust?

That would be me.

Naljakas fakt siia juurde- vahetult enne kui Siim mulle need kolm sõna ütles, mõtlesin endamisi “ütle, et Sa armastad mind” ja nii kui ta seda tegi, siis ehmusin kaameks. Mu tunded olid küll juba suured, aga tundsin, et päris nii suured veel ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma ise Siimule esimest korda armastust avaldasin.

21. Milline SINU tegevus MIND kõige rohkem häirib?

Et ma nii vähe räägin (kui seda saab otseselt tegevuseks nimetada 😀 )

Ja see, et Sa norskad igas asendis.

22. Milline on Sinu lemmikmälestus minust?

Üritasin välja nuputada mingit eriti eredalt meeles olevat mälestust aga see osutus suht keeruliseks, seega paneksin ka poliitiliselt korrektse vastuse, et neid mälestusi on palju-palju ning ühe esiletoomine oleks teiste suhtes ebaaus.

23. Mida ma kõige meelsamalt hommikuti söön?

Enamasti erinevaid hommikusöögihelbeid. Aga meelsasti sööd ka smuutit ning grillvõikusid.

Ei vaidle vastu.

24. Kas Sa oled pannud mulle mõne hüüdnime? Ja vastupidi.

Kiisu, musi, musu, kalli, tipsu, on need põhilised not so original hellitusnimed 😀

Üldiselt ikka suhteliselt põhihoovus hüüdnimed jep. Kuigi vahepeal olin ka Nugru, what ever.

25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks nö luksuslik asi, mis ma saaksin kaasa võtta?

Ma arvan, et telefon millega vahel tundide viisi juttu ajada.

Loodaksin pigem, et oleksin piisavalt tark kaasa võtmaks midagi, mis ellu ka jääda aitab. Paneksin vast Siimu Leathermani pihta.

26. Kui sa peaksid mulle sünnipäevaks küpsetama tordi, siis milline see oleks?

Midagi kohupiima ja mustikatega, küpsetada ma muidu ei oska, seega peaks Siku leppima muffinite või küpsisetordiga. Aga who knows, võibolla saan isegi retsepti järgi tehes hakkama…

Kui mul nüüd kunagi kauges tulevikus sünnipäev tuleb, siis nõuan endale koogi välja.

27. Mis loom ma oleks? Miks?

Polaarrebane, sest polaar kassi pole olemas.

Kuigi kui ma kord Siimul süles istusin, siis ta ütles, et mõtleb jõehobudest.

mai

 

Advertisements

Võitlemisest.

Siin kohal ma ei mõtle nüüd valge kinda teise nina ette viskamisel tulenevat duelli. Mõtlen armastuse eest võitlemist. Kuid ka mitte sellist ülelöömist nagu näiteks “Vaprates ja ilusates” ette tuleb. Muidugi on tore kui keegi üritab suhte eesmärgil Sinu tähelepanu saada (muidugi juhul kui antud inimene Sulle ka huvi pakub), kuid ka sellel teemal ei tahaks ma täna peatuda.

Pigem on soov jagada oma arvamust juba koos olevatest inimestest. Ma olen kindlasti ka varem kusagil maininud ühe Ameerika pastori mõtet- üksteise armastuse eest võitlemine ei lõppe suhte algusega. Kohati on jäänud mulje, et nii kui on otsustatud elu edasi koos jätkata, lõppeb igasugune “võitlemine”- pole ju enam vaja. Muidugi on esimesed aasta-kaks niinimetatud “mesinädalate faas”, kus siis kogu Maailm tiirleb ümber oma teise poole. Kuid kui see mööda saab, siis võetakse üksteist juba iseenesest mõistetavalt.

Perry Noble (see pastor siis) rääkis ühel (võibolla isegi mitmel) jutlusel, et tema käib oma naisega regulaarselt kohtamas. Võtavad üksteise jaoks aega ja ei unusta üksteist ära. See, et Sul naine kodus ootab, ei tähenda, et ta enam tähelepanu ei tahaks. Minu arust väga-väga armas ja vajalik idee/mõte.

Emaga täna tööle kõndides arutasime ka seda teemat (sealt ka idee see postitusse kirja panna) ning ka tema leidis, et see on tore kui pärast aastate pikkust kooselu ikkagi üksteist tähelepannakse. Tihti tulevad ju argimured ja hobid natuke nagu vahele. Ema rääkis, kuidas noorena isa remontis ja rääkis koguaeg autodest ning ta tundis end kõrvale jäetuna, kuid mõtles siis: “Ükskõik, olen rahulik, sest naised on niikuinii Jumalale lähemal.” (kuidas iganes keegi ennast lohutab, eks?)

Mitte, et see halb oleks- hobid ma mõtlen. Kuid nukker on jääda hobi järel teisele kohale. Ema ütles ka, et tänapäeval on naiste ja meeste rollid natuke vahetunud- enam ei tee mehed naistele komplimente, vaid vastupidi. Mehi peab tema sõnul pidevalt ergutama ja kiitma. Naised jäävad sellest nagu ilma. Ilusaid sõnu öeldakse enamasti alles siis, kui naine on juba millegi pärast vihane või mees tunneb temast ilma jäämise ohtu.

Seega mina leian, et ma ei saa meestest aru. Tihti küll hädaldatakse, et mida kuradit need naised tahavad? Aga mina küsiks pigem- mida mehed tahavad? Ma saan aru, et koguaeg ei pea ninnu-nännu-kukupai olema, kuid aegajalt võiks ju ise sellepeale tulla, et oma tüdrukule/elukaaslasele/abikaasale lihtsalt niisama midagi ilusat teha või öelda. Miks mitte teha traditsioon vähemalt korra kuus korralikule kohtingule minemisest või tunnustada üksteist ka kõva häälega, mitte ainult mõtetes.

Ma ei taha välja pressida komplmente või õhtuseid jalutuskäike, tahaksin, et need soovid tuleksid ise. Ma tahaks tunda, et minu eest ollakse valmis võitlema hoolimata sellest, et ma juba olen oma mehe kõrval olemas. Ma tahan tunda, et minu arvamus loeb ja ollakse valmis oma ideid minuga läbi arutama.

Nüüd kõlab küll mu postitus natuke tõsiselt nagu mul oleks selles valdkonnas midagi korrast ära. Nii ma siiski ei ütleks. Eks vahel on ikka natuke teisejärguline tunne, aga selline see elu on. Lihtsalt olen hakanud kõrvalt erinevaid paare jälgima ning kuulates nende muresid on minulgi natuke hirm tuleviku ees.

Olge üksteise vastu lahked ja tähelepanelikud.

Romantikast.

Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et Siim on nii kaua juba ära olnud (jah, 4,5 nädalat on minu jaoks palju) või selles, et ma olen viimasel ajal päris mitut armastusfilmi vaadatanud, aga MA TAHAN ROMANTIKAT. Seda klassikaliselt läägelt romantikat.

Ma tahaks keset tänavat ja/või vihmas tantsida, küünlavalgel šampust juua, tähistaeva alla jalutama minna, vaadata koos lummavat vaadet ja lubada seal juures kõike vähegi roosat. Vaatasin hingekinni hoides, kuidas Mr. Darcy Elizabethile armastust avaldas ning heldisin nähes, kuidas Edward vaatas Viviani (“Pretty Woman”).

Lugesin eile kui armsalt ja siiralt võib mõni mees oma naisest rääkida. Kuidas ainuüksi kirjapandud küsimuste vastused õhkavad armastusest. Muidugi võib praegu minus rääkida ka tohutu romantilisuse vajadus. See tõesti on tohutu! Mul on isegi heameel, et ma olen juba pikemat aega Laitses olnud ja välja siit saanud ainult harvadel juhtudel. Jääksin ohates vist igale paarikesele järgi vaatama.

Ah, tahaks Siimukesele ka terve virna küsimusi ette visata.

Igaljuhul, täna oli juba Päikest. Ehk see kevad jõuab ikka enne Jaane kohale.

Armastusest.

Mu vanemad said tuttavaks aastavahetuse peol. Ema on mitu korda rääkinud, et teel peo paika pidi ta mööduma vanast kirikust, mille kell kunagi ei löönud ning just siis, kui ta oli sellest möödunud, kuulis ta kirikukella löömist. Kuna see muidu ei löönud, siis ta teadis, et just sel õhtul juhtub midagi erilist. Lisaks on mu ema veel mitu korda lisanud, et nii kui ta mu isa häält kuulis, teadis ta, et tegu on ta tulevaste laste isaga. Kogu see lugu on mulle koguaeg väga huvitavana tundunud. Kohtuda kellegagi esimest korda ning kohe teada, et tema ongi see Õige. Läks umbes 8 kuud ja nad abiellusid. Mis Sa teed kui armastus tuleb, eks? Muide, tänaseks on nad abielus olnud täpselt 25 aastat. Head hõbepulma!

Ma ei ole kunagi kuulnud nende vahel tülitsemisi või solvamisi. Mäletan, kuidas ma põhikoolis klassiõe küsimusele: “Millist abielu Sa tahaksid?”, vastasin, et nagu mu vanematel- kui midagi on, kohe ära rääkida ja rahulikult. Närvitsemine ei vii kuhugi. Sõbrannagi paar nädalat tagasi helistas ja ütles, et nägi mu ema ja isa kohalikus poes ning, et nad nägevat välja nagu noored teismelised, itsitavad ja hoiavad käest kinni. Armas tegelikult. Pärast 25. aastat ikka veel armunud olla.

Lootsin koguaeg, et ka mina saan mingisuguse nägemuse kui peaksin juhuslikult Õiget kohtama. Vaatan võõrale noormehele silma ning saan kohe nägemuse või teadmise, et nüüd on “otsingud” läbi. Olen salamisi koguaeg lootusetu romantik olnud, ohates igakord kui mõni armunud paarike minust möödus. Mitmeid kordi enne uinumist mõtlesin, et täna öösel olen üksi, aga ükskord olen kellegi käte vahel ja meenutan tänast üksildast õhtut. Noh, et ometi said need üksildased õhtud mööda. Igakord kui ma vaatan Titanicut, nutan silmad peast välja, sest “Leonardo ei saanudki talle vastu öelda, et ta teda armastab.”

Kuigi, olin tegelikult kindel, et ma jään üksi. Olen seda siin varemgi maininud, aga “teadsin”, et kolin kuskile kasse kasvatama ning, keegi mind ei taha. Eriti õnnetu olin kui ümber ringi kõigil juba keegi oli. Tahaksin mineviku endale nii väga öelda, et ärgu ma muretsegu. Kõik on korras. Ja ega tegelikult tulekski õppida ennast tundma. Mis inimene ma olen, mida ma elult tahan, mis on mu unistused jne. Selle asemel, et oma aega aknal Printsi oodates veeta, saaks seda aega produktiivsemalt kasutada. Olgem ausad, iga asja jaoks on õige aeg. Oleksin pidanud kannatlikum olema. Olen väga tänulik oma sõbrannadele, kes mu hala ära kannatasid.

Sain Siimuga tuttavaks vene keele kursustel. Ega alguses silm peale ei jäänudki. Eks ma ootasin ka seda välgatust, mis mu emal oli. Võttis natuke aega enne kui me üldse suhtlema hakkasime. Olles suur huumori austaja (vahe märkusena mainin, et teen väga halba nalja- tihti naeran üksi) olin vaimustuses sellest, et ta oskas mind naerma ajada. See oli ka vist asi, mis pani mind teda teistmoodi vaatama. Kolmandal augustil sai meil koos olemisest aasta. Tihti naeran, et vene keele kursustel keelt selgeks ei saanud, aga sain hoopis peika. Tühjade kätega sealt ära ei tulnud.

Olen leidnud oma Printsi. Ajal ja kohas, kus seda kunagi ei oodanud! Mulle meeldib, et ta on vahel kohutavalt veider ja, et ta on vahel nii totakas. Ta on suure südame ning ilusate silmadega. Mulle meeldib veel, et tal on hobid, milledest ma teadsin enne väga vähe ning, et ta on mind nendes harinud. Plaanin näiteks osta oma esimese õnge. Ta suudab mind panna tundma, et ma olen oluline ja ilus. Oh, kui väga oli mul vaja õppida end ilusana tundma- tänu talle teen selles suunas edusamme. Olen tänulik tema ükskõiksuse üle kui ma tujutsema hakkan. Ma ei ütle, et ta on täiuslik. Keegi meist ei ole! Kuid ta on täiuslikult ebatäiuslik. Õpin küll teda veel tundma, kuid tihti avastan, et olen rohkem armunud kui enne.