Back to the start

Coldplay- The Scientist

Vahel mõtlen, et kui saaks praeguste teadmiste ja läbielamistega minna ajas tagasi, siis ma ilmselt kasutaksin seda võimalust ja teeksin mõned otsused teistmoodi. Kuigi, kui ma peaksin endale valima mõne supervõime, siis ajas rändamine selleks poleks. Mõtete lugemine kindlasti ka mitte- ma niigi sõltun teiste arvamustest liiga palju, ilmselt ma ausaid mõtteid kuuldes pikalt vastu ei peaks.

Lumi tuli korraks.
Mõnitama.
Aga olen sellegagi rahul.
Mis kitsal ajal ikka teed eks?

Tegelikult on nii, et mind painab rutiin. Kõik on olnud pikka aega täpselt samamoodi. Igas valdkonnas mu elus. Tunnen end justkui lõksus. Olen seda kindlasti varem ka maininud eks?

Oma blogi vahel üle lugedes valdab mind tunne nagu oleks mul käsil mõne puberteedi päevik, kes veel otsib oma kohta elus ja üritab kõigest arusaada. Ma ei tahaks tuua välja praegu oma vanust, sest see on mul üks paljudest kompleksidest. Inimesed ümberringi muudkui teevad suuri elumuutvaid otsuseid- pulmad, lapsed jne. Ma ei ole valmis. Üldse mitte.

Kui elukaaslase sõber teatas, et kevadel isaks saab, siis tahtsin lihtsalt ära joosta. Ma saan aru, et bioloogiline kell ja muu tobe ühiskondlik surve, aga ma ei taha. Ma ei taha seda näpuga näitamist, et millal teie kord.

Igastahes, hamstri tunne on.
Kui see kõlab loogilisena.

Advertisements

Saan olla iseenda motivatsioon.

Lugesin mitu korda läbi pealkirja, mille sellele postitusele panin. USKUMATU! Mul lihtsalt täna uinakute vahel aega olnud ja nagu mulle kombeks olen igasugustele asjadele mõelnud. Olles tükk aega Tumblris erinevaid motivatsiooni pilte vahtinud leidsin, et võiksin oma kõvaketta välja kaevata ja tsekkida, kui kaunis (haha) ma olnud olen.

Olen seda tüüpi inimene, kellele hullult meeldib pildistamas käia (eriti kuna väidetavalt näen piltidel oluliselt parem välja kui irl), aga pilte mis mulle reaalselt pärast meeldivad on vähe. Ütleks, et sajast pildist ehk 2-3 on sellised, mida julgen ka teistega jagada. Sellegi poolest olen vahel need kõige jubedamad säilitanud- ehk tulevikus tahan naerda. Ja oi, kuidas ma praegu naerda sain. Ja uhke olla! Pekki, olen fcking uhke rsk!

blog2
No kurat. Armastasin enda kohta teha nalja, et ma ei saa randa päevitama minna, sest inimesed hakkavad mind toigastega vette lükkama- päästke vaal. Veits saan aru, miks ma selliseid nalju tegin. Kuigi, ega ma ei ole end kunagi otseselt PAKSUKS pidanud. Suurena tundsin (kohati tegelt tunnen jätkuvalt) end küll.

blog1
Vasakpoolne on sellest suvest ja parempoolne on tehtud millalgi eelmine aasta.

Kõige naljakam on see, et kaalu langetamine ja toitumise jälgimine on minu jaoks olnud aastaid kohutavalt raske. Olen vist proovinud julgelt 10 aastat end vormi saada. Kuid sel aastal, uue aasta lubadusena, taas proovides, läks asi kuidagi loomulikult. Muidugi oli raske, aga oli selline “peab raisk” tunne.

blog3
Väike self-five is in order!

Olengi liiga pikaks ajaks loorberitele puhkama jäänud ja kuna aeg liigub liiga kiirelt ning uus suvi on peatselt siin, siis tuleb jätkata. Õnneks saan nüüd juba iseennast motiveerida ja ei pea suvalisi ilusaid bikiinides tädisid vahtima, et raatsiksin hantlid kätte võtta.

*Teeb endale pai.*

Over and out!

Pervõi najabr vms.

Ahoi, kopraonud ja -tädid!

Piisavalt originaalne tervitus, et tuletada meelde hammastepesu ning anda mulle andeks mu pikk eemalolek? Kui andeks anda ei saa, siis hambaid peab ikka pesema, sest naeratada on tore ja eriti tore on kui naeratust kroonivad ilusad hambad! Mis iganes, olen just ärganud, aga mitte veel päris ärkvel. Seega naeran hetkel üksi oma lambise esimese lõigu üle.

Ja ole nüüd valmis üsna seosetuks lugemiseks.

Pole terve suve jooksul siia mitte kui midagi kirjutanud. Vähemasti pole ükski kirjutis avalikkuse (sest ma mega famous ja avalikkus kõlab üli bäädääsilt) ette jõudnud.

Suvest ma väga pikalt rääkida ei tahakski üldse. Lühidalt mainin lihtsalt, et käisin kaks korda Vabariigi pinnalt ära, osalesin paaril lahedal koosviibimisel ja tegin palju bikiinipilte, haha, ja halbu nalju. Sain ka päris karmi õppetunni, millest taastun siiani ja, mis tõmbas mu esimese poolaastaga ehitatud enesehinnangu tagasi miinustesse.

Pole hullu, elu ongi kogemiseks ja elamiseks ning koguaeg ei saa lillepidu ka olla. Üldsegi, kuidas ma muidu areneksin ja ennast paremini tundma õpiksin kui vahel vastu näppe ei saaks.

Suvi suveks, päike ja palavus on niikuinii ülehinnatud.

Olen mitu kuud oodanud tänast päeva. Mäletan, kuidas sõbrannaga keset suve üksteisele mingeid probleeme kurtsime ning ta küsis: “Kas asjad kunagi korda ka saavad?” Osaliselt naljaga pooleks saigi lukku pandud maagiline esimene november, mil kindlasti on kõik juba korras või tugevalt sinnapoole teel.

Tema puhul võin öelda küll, et asjad liiguvad ja mul on ta üle ääretult heameel. Mis minusse puutub? Ma nüüd tegelikult ei teagi, kas ASJAD on üldse korrast ära olnud. Olen kord juba natuurilt mega level ülemõtleja ning suudan murede puudumisel need endale ise välja mõelda- mulle kord öeldi “nagu iga teine naine.” Kuid ometi mingisuguste probleemide pärast olen ju saanud pisaraid valada.

tumblr_os3h8uCIy71wo9a4bo1_500

Igastahes valdab mind praegu (ja tegelikult juba nädal või paar) selline veider olek, mil olen kohati justkui rahul ja teisalt olen nagu pudelisse suletud läbi raputatud gaasiline jook, mis avamisel kõik kohad täis purskab.

Esimene november, raisk.

Usun tegelikult siiralt, et kõik on korras. Kõik ei saagi koguaeg mui buen olla ning sellest pole midagi. Annan endast kõik, et olla mega zen ja kui teisiti ei saa, siis feikin kuni meikin. Alustuseks peaks muidugi just kätte jõudnud kuu üle elama, sest mu töögraafik on daaaamn kui karm.

Üleüldsegi, mis siin norutada, varsti tuleb Õigluse liiga ja Jõulud ja loodetavasti ilus pehme lumi.

Ma ei taha, et mu postitusele jääks negatiivne maik juurde. Seega peaks igaksjuhuks natuke ekstra positiivsust siia lisama.

Olen õppinud, et olgugi, et ma olen üks veider tüdruk (ma ei oska enda kohta kasutada sõna “naine”) ääretult kentsaka huumoriga, olen ma siiski väärt enda ümber inimesi, kes mind väärtustavad ja minu jaoks aega leiavad. Olen alati andnud endast kõik, et minu (jaoks) lähedased tunneksid, et ma hoolin neist, kuid sõprussuhted töötavad kahtepidi. Seega leian, et ma olen väärt lahedaid inimesi ja mul on nad täitsa olemas. Ma küll ei tea kui kauaks, sest elu on näidanud, et ka dekaadi pikkused sõprused võivad lõppeda, aga loodan, et need lahedad niipea veel kuskile ei lähe.

IMG_5168

Sisetunne ütleb, et põnevad ajad on ees.
Kallid-musid,
Yours truly,
SiQ

PS! Muide, selline üleskutse ka taaskord, sest eelnevatel aastatel pole keegi vedu võtnud- kui on õues umbes MIINUS VIISTEIST ja maas on PAKS lumi, siis kes iganes on valmis minuga õues grillima, saab mult šokolaadi! Või pitsa või burksi- mis iganes paneb tolle armsa inimese kella tiksuma.

Hei Elu, mis edasi?

Kord ütles mulle mu tark sõbranna, et erinevate maailmavaadetega inimesed ei saa kaua sõbrad olla. Mõeldes siis seda, et kui üks (mistahes) suhte pool liigub pidevalt edasi ja teine mitte, siis see suhtlus üldiselt väga pikalt vastu ei pea. Eks olen seda isegi tähele pannud. Tekib see efekt, et oled kellegagi koos stardis, käib pauk, aga ainult üks liigub edasi. Mõnda aega võib distantsilt üksteisele lehvitada, aga lõpuks hajub asi ära.

Kuna olen kohati üsna möku, siis meeldib mulle end just ümbritseda inimestega, kes liiguvad. Olgugi, et tihti oluliselt kiiremini kui mina (mõni on lausa mitu ringi minust ees). Siiski pole vahet, kas üks jookseb ja teine roomab- vähemalt ei seisa keegi paigal. Ja need (piltlikult öeldes) jooksjad motiveerivad mind end liigutama. Pole vahet, kas kujundlikult või reaalselt.

Ma ei saa istuda ühe koha peal ja loota, et midagi muutub- sest mitte miski ei kuku ise sülle.

Mulle meeldib, et mul on sõbrannad, kes viitsivad vaeva näha. Olgugi, et ma olen kohati üsna kade ka (julgen neile seda ka otse öelda), olen ma pigem uhke ja see innustab mind. Vahet pole, kas tegu on oma äri ajamisega, oma kodu loomisega, sportimisega või mugavusstsoonist välja murdmisega. Mulle meeldib, et mul on tuttavad, kes julgevad püüelda oma unistuste poole ja/või riskivad pühkida Eesti tolm jalgadelt, et saada uusi kogemusi.

Eriti lahe on see, et need (julgeks lausa öelda) eeskujud ei ole mind veel maha raputanud. Ja see on pagana vinge!

Ma vahel (tegelikult tihedamini kui tahaksin tunnistada) tunnen, et ma ei oska midagi. Mul pole mingeid andeid ja ma ei sära millegagi. Kuid kui nüüd päris aus olla, siis midagi ma ikka pean ju oskama teha. Millegi jaoks ma ju olen olemas- jah, nüüd tuleb see tobe kristlik pläma, et igalühel on oma eesmärk- kasvõi selleks, et oma blogis kasutada liiga palju sõna “et”. Kehv nali, aga savi.

Tegelikult ma pole nii vana kui ma arvan end olevat. Maailm ja selle võimalused on ikka veel minu jaoks avatud. Ma ei kavatsegi kaduda kuskile küünilisse urgu ja hakata teistele nende edu ette heitma. Plaanin siiski ka oma pisikese jälje siia Maailma jätta. Kuidas? Ma veel päris täpselt ei tea, aga tean, et teki alla ma ilmutust ootama ei jää.

Esialgu jätkan kasvõi tööd oma enesehinnanguga, sest positiivne on lahe olla, suva, et vahel friiking raske. Või võtaks end kokku ja kirjutaks oma raamatu ära (ma juba kujutan ette, kuidas ema selle lause peale pead noogutas). Ehk ma lõpuks ei mõtle enam, kuidas keegi minu peale kade olla ei saa, sest ma olen Sigrit. Või kuidas keegi oma komplimenti tõsiselt ei mõtle, sest ma olen ju mina, ja kes MULLE komplimente teeb (Siim peab tegema, see on ta töö, haha).

Igastahes, kell saab kohe 1 (öösel) ja ma tegin natuke aega tagasi trenni (jah, jälle ma oma trennijutuga- aga suck it up, minu blogi, rsk) ning nüüd olen pumped up. Ja ma isegi ei tea miks. Tahaks kohe kõik ära vallutada ja saavutada.

tumblr_oqcndynxnl1w6z4u8o1_500

MIC DROP!

Over and out!

Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.

Tuuline kolmapäev.

Olen üsna kindel, et täna on kolmapäev, aga mingeid ülekontrollimise võtteid ma hetkel lihtsalt ei viitsi kasutada.

Igaljuhul, tahtsin endale täna lilli osta, sest ma tundsin, et olen seda väärt. Kuid kuna ma naudin lilli vaasis ainult nii palju, et pildistan endale mälestuse (kurat teab, mis puhuks), siis otsustasin ringi ja nüüd olen hoopis terve šokolaaditahvli võrra rikkam (ja paari euro võrra vaesem). Nüüd neid ridu üles kirjutades meenus mulle, et mul on tegelikult ju hoopis poolik dieet käsil, aga SUVA, olen rebel ja rikun enda poolt endale kirjutatud reegleid. Elama ju peab eksole.

Sellegi poolest leian ma, et olen lilli väärt, sest on uskumatu kui tubli ma olen. Mitte, et ma nüüd egotsema kukun (või tähendab, natuke ikkagi kukun), kuid olen esimest korda oma elus (27 haigelt pika aasta jooksul) enda üle uhke. Teen midagi, mida ma olen tahtnud teha pikka-pikka aega ja see on see nn kaalu alandamine. Kohe-kohe on miinust juba tervelt 12 kilo. Kes oleks võinud arvata, et minusugune laiskuse etalon sellega hakkama saab. Olgugi, et minna on veel tubli 6 kilo, aga pekki mees, saad aru, et 2/3 on JUBA tehtud.

Nüüd väike fototõend ka- hoiatus, all järgnev pilt võib olla pisut liiga paljastav. Kuna nüüd on hoiatatud, siis õudusunenägude pretensioone hiljem vastu ei võta.

collage

Patsutasin end just õlale ja preemiaks ostsin endale täna uue kleidi ka. Kes teab ehk mulle sobib ja lõpuks olen selline püss, et … (insert mingi eriti äge lõpp).

Üldiselt on laiplaan siiski selline, et kui ikka korraks tundub, et asjad on jonksus ja elu on ikka hea, tuleb siiski härra Elu raputama- think again. Mis ma ikka oskan öelda? Ostsin endale täna roosast kvartsist käevõru kah, mis peaks mu eriti positiivseks tegema, seega mis ma muud peale- LASE KÄIA AHV- ikka oskan öelda. Iga asi juhtub põhjusega ja kes siis tahaks mugavustsooni pidama jääda. Not this gal’ over here.

Tegelikult lahendaks kõik mu probleemid see kui ma saaks ühe korraliku lotovõidu. Originaalne eks? Tõmbaks kohe Kanadasse ära! Läheks naudiks mägesid ja elaks kuskil onnis- sest ma saan ja tahan onju. Võiksin kasvõi üksi minna. Reisisemuks võtaks endale näiteks kassi- sest pekki, kuidas mul on vaja kassi.

Üldiselt on kõik ikkagi MEGA tore. Või siis noh, kui on tunne, et nüüd on ikka päris halvasti, siis lohutan end teadmisega, et kindlasti kukub praegu kuskil mõni uks alla.

Lõpetuseks siis lihtsalt paar pilti. Sest hey, why not.
18406440_10209128699766782_767028024_o
18452208_10209128699846784_339470741_o

Over and out!

Aee, Six, kus oled?

Nüüd kui tööl on hullumaja enamvähem läbi ja ma enam seal elama ei pea, tundsin, et oleks õige aeg taas natuke aega varuda ja enda tegemistest väike ülevaade teha. Mis tegemistest siis täpsemalt? Elasin ma ju põhimõtteliselt tööl. Ega see remondiaeg seal kerge ei olnud, jaanuaris pakkisime asju kokku, veebruaris oli mul puhkus ja kui tagasi tööle läksin, hakkas uute kaupade välja panek. Mis kestis siis avamiseni. Muidugi uued hinnad ja muu peavalu sinna juurde.

Töö kõrvalt olen üsna edukalt suutnud tegeleda mõõduka trenni ja tervisliku toitumisega. Kuid ärge saage valesti aru, naudin jätkuvalt aegajalt šokolaadi või midagi muud mitte nii kasulikku. Hetke seis on siis selline, et 78,8-lt olen saanud 69-le ja olen nüüd paraku jäänud natuke loorberitele puhkama. Kuigi minna oleks veel tubli samm. Leidsin, et mul pole mõtet oma trennidega enne hõiskama hakata kui mingeid tulemusi pole. Pilte ma muidugi teen peaaegu igakord, kuid rohkem endale tõestuseks, et ma ikkagi käisin ja tegin ära, kui selleks, et seda sotsiaalmeedias jagada.

Mitte, et ma seda kuidagi halvaks peaks, seda jagamist. Mõtlesin ma tõesti mingi periood, et mille pagana pärast mul instagram koguaeg jõusaali selhvisid täis on ning nüüd, ise mingil määral sellega tegeledes saan aru, et tegelikult nõuab see trennitegu tohutut motivatsiooni ja eneseületust (minu jaoks vähemalt) ning avalikult seda jagades annad endale ju kohati lubaduse jätkata, sest nüüd kõik teavad, et ma spordin.

See oli ka suur põhjus, miks siiani üsna kapis olen olnud. Kui feilin, siis keegi ei tea ja ei saa seda ette heita. Mingi osa minust siiani kardab, et löön varsti käega. Olen seda alati teinud, seega miks peaks seekord midagi teistmoodi olema. Mulle on öeldud “Sinu käes tundub see kaalulangetamine nii lihtne” ja ma tahaks sellepeale öelda, et EIIII! Igapäev on võitlus, reaalselt. Enne trenni pean tunnikese tumbrlis veetama motivatsiooni pilte vaadates ning pean poes koogiletist mööda jalutades endale koguaeg kinnitama, et mul pole neid vaja. Kerge pole see mitte mingil juhul! Kui oleks, poleks see mul 10 aastat aega võtnud, et ma suudaks end piisavalt kokkuvõtta.

See selleks. Hakkasin lisaks ühe super laheda äppi abil rootsi keelt õppima. Algus oli väga lihtne, nüüd valmistab see mulle kerget peavalu. Siiski usun, et jätkates saan siiski ka hetkesed keerulised asjad selgeks ja saan lõpuks öelda- Jag talar svenska! Kui kedagi huvitab, siis tegu on Duolingo nimelise äppiga ja seal saab igasuguseid põnevaid keeli õppida, muidugi küll inglise keele baasil, aga meil noortel peaks ju see keel Cartooniga veres olema.

Siimuga on ka kõik suurepärane. Eks ta vahel suudab mind välja vihastada küll, kuid sealsamas suudab ta ka mu tuju ülikiirelt tõsta. Planeerime Iirimaa reisi ning arutame vaikselt seda, et tegelikult peaks ikka aastakeseks Eesti üldse hülgama. Elame-näeme.

Lisaks olen veel selle üle uhke, et suutsin asjad südamelt ära rääkida inimesega, kellega ma poleks kunagi arvanud, et seda teen. Sellele mõeldes tunnen end täiskasvanuna, sest suutsin oma lapsikud emotsioonid seljatada. Mul on heameel, et saan temaga nüüd hästi läbi.

Mis siis veel? Stiilipidu on varsti tulekul. Lisaks tahaksin semud kokku ajada ja Tartus ERMis ära käia või siis Soomes lõbustuspargis. Naljakal kombel ootan ka mina seekord meeletult suve. Ehk sellepärast, et julgeksin nüüd randa minna, haha.

Loodetavasti satun siia varsti jälle! Over and out.

IMG_0420