Minust ikka Candy’t ei saa

Käisime siis neiudega eile pildistamas. Tahtsin seekord midagi täiesti teistsugust ja noh, väike tulemus siis siin nüüd.

shlut
IMG_1519
collage
IMG_1829
Ja seekord ongi kõik!

Advertisements

Hei Elu, mis edasi?

Kord ütles mulle mu tark sõbranna, et erinevate maailmavaadetega inimesed ei saa kaua sõbrad olla. Mõeldes siis seda, et kui üks (mistahes) suhte pool liigub pidevalt edasi ja teine mitte, siis see suhtlus üldiselt väga pikalt vastu ei pea. Eks olen seda isegi tähele pannud. Tekib see efekt, et oled kellegagi koos stardis, käib pauk, aga ainult üks liigub edasi. Mõnda aega võib distantsilt üksteisele lehvitada, aga lõpuks hajub asi ära.

Kuna olen kohati üsna möku, siis meeldib mulle end just ümbritseda inimestega, kes liiguvad. Olgugi, et tihti oluliselt kiiremini kui mina (mõni on lausa mitu ringi minust ees). Siiski pole vahet, kas üks jookseb ja teine roomab- vähemalt ei seisa keegi paigal. Ja need (piltlikult öeldes) jooksjad motiveerivad mind end liigutama. Pole vahet, kas kujundlikult või reaalselt.

Ma ei saa istuda ühe koha peal ja loota, et midagi muutub- sest mitte miski ei kuku ise sülle.

Mulle meeldib, et mul on sõbrannad, kes viitsivad vaeva näha. Olgugi, et ma olen kohati üsna kade ka (julgen neile seda ka otse öelda), olen ma pigem uhke ja see innustab mind. Vahet pole, kas tegu on oma äri ajamisega, oma kodu loomisega, sportimisega või mugavusstsoonist välja murdmisega. Mulle meeldib, et mul on tuttavad, kes julgevad püüelda oma unistuste poole ja/või riskivad pühkida Eesti tolm jalgadelt, et saada uusi kogemusi.

Eriti lahe on see, et need (julgeks lausa öelda) eeskujud ei ole mind veel maha raputanud. Ja see on pagana vinge!

Ma vahel (tegelikult tihedamini kui tahaksin tunnistada) tunnen, et ma ei oska midagi. Mul pole mingeid andeid ja ma ei sära millegagi. Kuid kui nüüd päris aus olla, siis midagi ma ikka pean ju oskama teha. Millegi jaoks ma ju olen olemas- jah, nüüd tuleb see tobe kristlik pläma, et igalühel on oma eesmärk- kasvõi selleks, et oma blogis kasutada liiga palju sõna “et”. Kehv nali, aga savi.

Tegelikult ma pole nii vana kui ma arvan end olevat. Maailm ja selle võimalused on ikka veel minu jaoks avatud. Ma ei kavatsegi kaduda kuskile küünilisse urgu ja hakata teistele nende edu ette heitma. Plaanin siiski ka oma pisikese jälje siia Maailma jätta. Kuidas? Ma veel päris täpselt ei tea, aga tean, et teki alla ma ilmutust ootama ei jää.

Esialgu jätkan kasvõi tööd oma enesehinnanguga, sest positiivne on lahe olla, suva, et vahel friiking raske. Või võtaks end kokku ja kirjutaks oma raamatu ära (ma juba kujutan ette, kuidas ema selle lause peale pead noogutas). Ehk ma lõpuks ei mõtle enam, kuidas keegi minu peale kade olla ei saa, sest ma olen Sigrit. Või kuidas keegi oma komplimenti tõsiselt ei mõtle, sest ma olen ju mina, ja kes MULLE komplimente teeb (Siim peab tegema, see on ta töö, haha).

Igastahes, kell saab kohe 1 (öösel) ja ma tegin natuke aega tagasi trenni (jah, jälle ma oma trennijutuga- aga suck it up, minu blogi, rsk) ning nüüd olen pumped up. Ja ma isegi ei tea miks. Tahaks kohe kõik ära vallutada ja saavutada.

tumblr_oqcndynxnl1w6z4u8o1_500

MIC DROP!

Over and out!

Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.

Tuuline kolmapäev.

Olen üsna kindel, et täna on kolmapäev, aga mingeid ülekontrollimise võtteid ma hetkel lihtsalt ei viitsi kasutada.

Igaljuhul, tahtsin endale täna lilli osta, sest ma tundsin, et olen seda väärt. Kuid kuna ma naudin lilli vaasis ainult nii palju, et pildistan endale mälestuse (kurat teab, mis puhuks), siis otsustasin ringi ja nüüd olen hoopis terve šokolaaditahvli võrra rikkam (ja paari euro võrra vaesem). Nüüd neid ridu üles kirjutades meenus mulle, et mul on tegelikult ju hoopis poolik dieet käsil, aga SUVA, olen rebel ja rikun enda poolt endale kirjutatud reegleid. Elama ju peab eksole.

Sellegi poolest leian ma, et olen lilli väärt, sest on uskumatu kui tubli ma olen. Mitte, et ma nüüd egotsema kukun (või tähendab, natuke ikkagi kukun), kuid olen esimest korda oma elus (27 haigelt pika aasta jooksul) enda üle uhke. Teen midagi, mida ma olen tahtnud teha pikka-pikka aega ja see on see nn kaalu alandamine. Kohe-kohe on miinust juba tervelt 12 kilo. Kes oleks võinud arvata, et minusugune laiskuse etalon sellega hakkama saab. Olgugi, et minna on veel tubli 6 kilo, aga pekki mees, saad aru, et 2/3 on JUBA tehtud.

Nüüd väike fototõend ka- hoiatus, all järgnev pilt võib olla pisut liiga paljastav. Kuna nüüd on hoiatatud, siis õudusunenägude pretensioone hiljem vastu ei võta.

collage

Patsutasin end just õlale ja preemiaks ostsin endale täna uue kleidi ka. Kes teab ehk mulle sobib ja lõpuks olen selline püss, et … (insert mingi eriti äge lõpp).

Üldiselt on laiplaan siiski selline, et kui ikka korraks tundub, et asjad on jonksus ja elu on ikka hea, tuleb siiski härra Elu raputama- think again. Mis ma ikka oskan öelda? Ostsin endale täna roosast kvartsist käevõru kah, mis peaks mu eriti positiivseks tegema, seega mis ma muud peale- LASE KÄIA AHV- ikka oskan öelda. Iga asi juhtub põhjusega ja kes siis tahaks mugavustsooni pidama jääda. Not this gal’ over here.

Tegelikult lahendaks kõik mu probleemid see kui ma saaks ühe korraliku lotovõidu. Originaalne eks? Tõmbaks kohe Kanadasse ära! Läheks naudiks mägesid ja elaks kuskil onnis- sest ma saan ja tahan onju. Võiksin kasvõi üksi minna. Reisisemuks võtaks endale näiteks kassi- sest pekki, kuidas mul on vaja kassi.

Üldiselt on kõik ikkagi MEGA tore. Või siis noh, kui on tunne, et nüüd on ikka päris halvasti, siis lohutan end teadmisega, et kindlasti kukub praegu kuskil mõni uks alla.

Lõpetuseks siis lihtsalt paar pilti. Sest hey, why not.
18406440_10209128699766782_767028024_o
18452208_10209128699846784_339470741_o

Over and out!

Aee, Six, kus oled?

Nüüd kui tööl on hullumaja enamvähem läbi ja ma enam seal elama ei pea, tundsin, et oleks õige aeg taas natuke aega varuda ja enda tegemistest väike ülevaade teha. Mis tegemistest siis täpsemalt? Elasin ma ju põhimõtteliselt tööl. Ega see remondiaeg seal kerge ei olnud, jaanuaris pakkisime asju kokku, veebruaris oli mul puhkus ja kui tagasi tööle läksin, hakkas uute kaupade välja panek. Mis kestis siis avamiseni. Muidugi uued hinnad ja muu peavalu sinna juurde.

Töö kõrvalt olen üsna edukalt suutnud tegeleda mõõduka trenni ja tervisliku toitumisega. Kuid ärge saage valesti aru, naudin jätkuvalt aegajalt šokolaadi või midagi muud mitte nii kasulikku. Hetke seis on siis selline, et 78,8-lt olen saanud 69-le ja olen nüüd paraku jäänud natuke loorberitele puhkama. Kuigi minna oleks veel tubli samm. Leidsin, et mul pole mõtet oma trennidega enne hõiskama hakata kui mingeid tulemusi pole. Pilte ma muidugi teen peaaegu igakord, kuid rohkem endale tõestuseks, et ma ikkagi käisin ja tegin ära, kui selleks, et seda sotsiaalmeedias jagada.

Mitte, et ma seda kuidagi halvaks peaks, seda jagamist. Mõtlesin ma tõesti mingi periood, et mille pagana pärast mul instagram koguaeg jõusaali selhvisid täis on ning nüüd, ise mingil määral sellega tegeledes saan aru, et tegelikult nõuab see trennitegu tohutut motivatsiooni ja eneseületust (minu jaoks vähemalt) ning avalikult seda jagades annad endale ju kohati lubaduse jätkata, sest nüüd kõik teavad, et ma spordin.

See oli ka suur põhjus, miks siiani üsna kapis olen olnud. Kui feilin, siis keegi ei tea ja ei saa seda ette heita. Mingi osa minust siiani kardab, et löön varsti käega. Olen seda alati teinud, seega miks peaks seekord midagi teistmoodi olema. Mulle on öeldud “Sinu käes tundub see kaalulangetamine nii lihtne” ja ma tahaks sellepeale öelda, et EIIII! Igapäev on võitlus, reaalselt. Enne trenni pean tunnikese tumbrlis veetama motivatsiooni pilte vaadates ning pean poes koogiletist mööda jalutades endale koguaeg kinnitama, et mul pole neid vaja. Kerge pole see mitte mingil juhul! Kui oleks, poleks see mul 10 aastat aega võtnud, et ma suudaks end piisavalt kokkuvõtta.

See selleks. Hakkasin lisaks ühe super laheda äppi abil rootsi keelt õppima. Algus oli väga lihtne, nüüd valmistab see mulle kerget peavalu. Siiski usun, et jätkates saan siiski ka hetkesed keerulised asjad selgeks ja saan lõpuks öelda- Jag talar svenska! Kui kedagi huvitab, siis tegu on Duolingo nimelise äppiga ja seal saab igasuguseid põnevaid keeli õppida, muidugi küll inglise keele baasil, aga meil noortel peaks ju see keel Cartooniga veres olema.

Siimuga on ka kõik suurepärane. Eks ta vahel suudab mind välja vihastada küll, kuid sealsamas suudab ta ka mu tuju ülikiirelt tõsta. Planeerime Iirimaa reisi ning arutame vaikselt seda, et tegelikult peaks ikka aastakeseks Eesti üldse hülgama. Elame-näeme.

Lisaks olen veel selle üle uhke, et suutsin asjad südamelt ära rääkida inimesega, kellega ma poleks kunagi arvanud, et seda teen. Sellele mõeldes tunnen end täiskasvanuna, sest suutsin oma lapsikud emotsioonid seljatada. Mul on heameel, et saan temaga nüüd hästi läbi.

Mis siis veel? Stiilipidu on varsti tulekul. Lisaks tahaksin semud kokku ajada ja Tartus ERMis ära käia või siis Soomes lõbustuspargis. Naljakal kombel ootan ka mina seekord meeletult suve. Ehk sellepärast, et julgeksin nüüd randa minna, haha.

Loodetavasti satun siia varsti jälle! Over and out.

IMG_0420

Usk.

Hoiatus! Olen järgnevad lõigud üsnagi mürgine. Kui lendas viimane piisk aastate jooksul täis tilkunud karikasse, siis tundsin, et pean oma arvamuse konkreetselt ja karmilt välja kirjutama.

Ma ei ole kunagi varjanud, et ma usun nii öelda millessegi kõrgemasse. Seal samas, ei ole ma seda viimase paari aasta jooksul väga jaganud ka. Olen jõudnud arusaamale, et see on minu isiklik asi- mida ma usun, kuidas ma usun vms. Minusse näiteks ei puutu see, kas ja mida inimesed minu ümber usuvad ja arvavad.

Osaliselt ei jaga ma oma usku avalikult ka sellepärast, et olen klassikalise kristliku maailmavaate kohandanud endale mugavamaks. Tunnen, et rahul on nii kristlik kui ka “paganlik” osa minust. Piibli järgi on selline suhtumine vale ning kohati tunnen end nagu U2. Jah, see bänd. Kristliku maailma jaoks mitte piisavalt kristlik ja vastupidi.

Teisalt ei taha ma sellest rääkida ka sellepärast, et paljud inimesed POLE suhtumisel “usk on iga inimese isiklik asi.” Ma ei peaks mitu aastat tööl käima kui saaksin 100 eurot iga korra eest, mil mind on ristküsitletud. Üldplaanis pole mul selle vastu midagi. Võin vastata küsimustele oma usu kohta nii nagu ma arvan ja tunnen. Pähe ma kindlasti kellelegi midagi suruma ei hakka.

Siiski on nii halb tunne kui need küsimused, mis minult küsitakse on halvustava alatooniga. Mul on ükskõik, kas Jumal suudab luua kive, mida ta tõsta ei jõua. Mul on suva, kas Sul on käes nähtamatu homopall, millega Sa üritad mind mõtlema panna? Või ma ei saagi aru, mis on nende küsimuste eesmärk? Tõestada, et ma olen idioot?

Mulle tõesti meeldib mõelda, et mul on eesmärk, mingisugune missioon siin elus. Mulle meeldib ka mõelda, et ehk tõesti ongi Siim minu üks ja õige ettemääratud kaaslane eluks. Ma ju ei tee kellelegi halba kui ma nii tõesti mõtlen? Või teen?

Ma ei ole sellepärast naiivne ega rumal, et ma olen tänulik kui midagi läheb elus hästi. Ma ei ole sinisilmne kui raskes olukorras palun abi. Miks teeb see kellestki kuidagi parema inimese, kui ta väidab, et ei usu mitte kui midagi?

Jah, võibolla tõesti, on mul kui madala enesehinnanguga inimesel, parem leida enda eksistentsi jaoks parem põhjus kui “juhuslikult tekkinud” ja seega on minusuguste eelkäijad mõelnud välja igasuguseid Jumalusi ja religioone, kellesse/millesse uskuda, et end väärtuslikuna tunda. Võibolla jah.

Ma saaks kõikidest halvustavatest küsimustest ja kommentaaridest enda suunas siis aru, kui ma suruks oma arvamust kõigile peale. Kui ma teeks maha kellegi harjumusi, ähvardades põrgu ja piibli ja kõige muu sellisega. Ma ei tee seda ju. Minu usk on minu asi. Siiski on mind süüdistatud Ristisõdades ja selles, kuidas kristlased juutide ja moslemitega Iisraeli pärast sõdivad. ÕIGE! Mina ju olengi seal eesrindel relv käes ja Uus Testament taskus.

Kõik need halvustavad ohked ja kurvad pilgud: “Sigrit, Sa oled nii rumal. Kes Sulle ajupesu tegi?”

Mina joon hommikukohvi koore ja suhkruga- mu ema joob näiteks meega. Ma ei ütle talle, et ta joob kohvi valesti. Magan kõige paremini selili, Siim aga kõhuli- ma ei ütle talle, et ta magab valesti. Ma usun, mida ma usun, Sa usud ehk seda, et must kass toob halba õnne- miks peaksin mina valesti uskuma või Sina? Suva! Usume, mida tahame. Peaasi, et me ei tee kellelegi liiga ja oleme rahul.

Miks üldse tahavad ateistid, et inimesed, kes millessegi usuvad, seda kohe tõestama hakkaksid? “Tõesta, et Jumal on olemas!” Kunagi olin nii rumal, et üritasingi tõestada ja põhjendada, miks ma usun, mida ma usun. Sellepeale öeldakse muidugi alati, et “kokkusattumused” või “kõik usklikud väidavad nii”. Mina ei lähe ju kunagi ühegi ateisti juurde küsimusega, et tõestagu ta, et ma eksin.

Äkki kui Sina nimetad mind naiivseks, sest usun, nimetan mind Sind naiivseks, sest Sa ei usu? Võtke mind nii nagu ma olen. Seni kuni keegi midagi ei teadnud, peeti mind ju normaalseks? Ja nüüd üks selline asi lööb mulle kohe lolli templi otsaette?

Aa, ja igakord, nende aastate jooksul, kui mind on üritatud oma säravate ja imetabaste küsimustega paika panna, olen ma asja lõpuks isiklikult võtnud, mille peale muidugi ALATI öeldakse- aga me ju arutasime. Kas läbi lillede mõnitamine on arutlemine? Kui mina samamoodi vastu küsiks, siis oleksin ma halb usklik, aga kui ateist küsib usklikult, siis on see arutlemine.

Siiski paljud usuvad millessegi, kes ruunidesse, kes kividesse, kes on ebausklik, kes põletab kodus teatud värvi küünlaid teatud energia saamiseks jnejne. Mõni on maausku ja käib puid kallistamas. Mõni on raha usku. Mõni visualiseerib enda soove selleks, et Universum saaks need täita. Mina arvan, et usku on vaja, kasvõi usku armastusse.

Kui ma oleks näiteks lesbi, kas siis mu tuttavad oleksid minuga sama kitsarinnalised? Ometi on paljud kooseluseaduse poolt nagu ka mina. Mis ei ole ju piibellik.

Igaljuhul, sain hingelt öeldud kõik, mis viimased paar nädalat seal mädanenud oli. Ütleksin lihtsalt, et tee teistele seda, mida tahad, et Sulle tehakse- või tähendab, ära siis tee kah, sest see on ju Piiblist ja for Christ sake, Sa oled ju ateist.

Minu kiiksud.

See oleks suurepärane tag-postitus, kuid siiski ei hakka ma seda “kohustust” kellelegi pähe raputama, vaid loodan, et ehk kuskil mõni hing tahaks ka avalikult oma veidrusi jagada. Kuna ma olen seda postitust oma mõtteis juba mitu kuud haudunud, siis ei ole ma paraku kindel, kas olen selle ka juba kirja pannud. Sõrmed risti- ehk ei ole. Tooks välja, et kiire guugeldamine ja blogi lappamine andsid mu hetkesele kirjutisele rohelise tule.

*Jõuaks nüüd asja juurde.
Minu kõige suurem kiiks on erinevate sokkide kandmine. Üritan siiski mitte väga veidraks muutuda ja vähemalt sääre pikkus on neil alati sama. Ma ei suudaks kanda (vist) madalat ja kõrget sokki samaaegselt- kui just sooja hoidmise nimel mul need just samas jalas pole. Inimesed, kellega igapäevaselt kokku puutun, on sellega juba nii harjunud, et kui mulle vahel satuvad ühesugused sokid jalga, siis hämmeldunult küsitakse: “Mis juhtus?” Üks kolleeg isegi hommikuti vahel palub mul oma sokke talle näidata. Ega see lambist ei tulnud kah. Kuna pesumasin tihti kaotas/b ühe paarilise ära, siis alles jäänud üksikuid ma ära visata ei raatsinud- täiesti terved sokid ju. Nii avastasingi ma endal ühel päeval jalas erinevad sokid- ju siis kiiruga toppisin jalga esimesed, mis sahtlist kätte sattusid. Tundus äge mõte ja nüüd ostan neid hulgi ning sobitan juba erinevad paarilised kokku- et ometi ei juhtuks jalga ühesugused. Loen seda natuke ka oma kaubamärgiks.

*Sokikiiks oli eriti kerge tekkima kuna moe tunnetust mul pole. Ma nüüd ei teagi, kas lisada see kiiksude nimekirja või pigem puuduste omasse. Olen arusaamal, et kui ma ise ennast oma riietes hästi tunnen, siis mis vahet sel on, kas mul on samal ajal seljas dressipüksid ja kõrgesäärega talvesaapad või mitte (antud olukorrast on mul isegi pilt, mille ülesriputamist mulle moekuriteona esitleti). Lisaks võin pool aastat edukalt käia kummikutega, mis sel sügisel hakkas häirima mu isa. Peab ikka hull stiili-eksimus olema, kui keskealine heterost meesterahvas seda märkab. Ups!

532563_4050998365493_2141903922_n
*Üheks mu suurimaks veidruseks on ka piima kuupäev. Siim vahel naerab mind: “Sa nagu oleks veendunud, et nii kui südaöö kukub ja piim on eilne, siis maagiliselt tulevad sinna kohe tükid sisse.” Ma tean, et piimatooted säilivad õigesti hoiustamisel paar päeva üle pakile trükitud kuupäeva. SIISKI ei suuda ma enda kohvile valada eilset kohvikoort või hommikuhelvestele valada eelmise päeva piima (kohukeste puhul ei kehti, veider eks?).

*Kui nüüd söögiteemat jätkata, siis ma juba mõne toidu välimuse põhjal tean öelda, et see mulle ei maitse. Olgu siis tegu mõne eksootilise puuviljaga või mereanniga. Kalmaarid, kaheksajalad, austrid vms- võivad minu arust akvaariumisse jäädagi. Krevetid on täitsa head, aga muud mereelukad on julgetele. Ma söön isegi kala harva.

*Julgust mul pole üldse. Ma ei tea, kas sedagi saab kiiksuks nimetada, pigem vast iseloomu veaks, aga ma kardan vist kõike. Ma vahel isegi kardan karta. Pimedus, “ise jalutavad” koerad, liiga kiired autod, liiklus, öösel üksi kodus olla, metsloomad jne. Ma olen kindel, et pimedas töölt koju kõndides tahavad mind maha murda kõik ümbruskonna koerad, lisaks tahab keegi kindlasti mu neerud röövida ja need mustal turul maha müüa ja lõpuks söövad hundid mu laiba ära. Aitäh elav fantaasia!

*Kuid kui vahel on vaja siiski pimeduse embuses (oi kui poeetiline) üks jalutuskäik maha pidada ja turvahääled (inimesed, kellele ma sellistel hetkedel helistan) mingil põhjusel mu kõnedele ei vasta, siis ma räägin iseendaga. Seda hobi olen tegelikult väiksest peale pidanud. Üksi kodus olles rääkisin, laulsin, tantsisin omaette. Kuna mingi hetk avastasin, et eelpool loetletud tegevustest oskan ma ainult rääkida (vahel isegi liiga hästi), siis olen nüüdseks teised kaks eemaldanud. Immiteerin peegli ees erinevaid inglise keele aksente, arutlen endaga elulisi küsimusi ning suudan end väga kergelt pisarateni naerma ajada.

*Üheks mu ajaviiteks on ka erinevatele sõnadele võimalikult paljude riimide leidmine (treimine, peitmine, sõitmine, sõudmine, jõudmine).

*Mulle meeldib eesti keel (ei, see pole veel kiiks). Mulle meeldib selle rikkus. Mulle meeldib, et ma saan sama mõtet kirjeldada väga erinevalt. Mul on valus (see juba on) kui keegi eksib põhiliste grammatika reeglite vastu. Mul hakkab vaimselt silmist verd jooksma ja mind valdab kogu maailma ahastus. Ma saan aru, et kokku-lahku kirjutamine on keeruline, kuid -mata vormid kahe t-ga või komade mitte kasutamine- AI! Olen kindel, et eksin ise ka koguaeg, kuid olen selle valuga juba elama õppinud 😉

*Kui päeva jooksul on kõik need veidrused rahulikult ja loomulikult üle elatud, siis ma siiralt usun, et kui ma kellelegi head ööd soovin ja ta mulle seda vastu ütleb, siis ma magan paremini. Ma isegi ei tea, kust selline arvamine tulnud on. Ehk tekitab hea tunde kui keegi mulle HEAD und soovinud on ja alateadlikult aitab see mul paremini uinuda.

tumblr_lujfqhjqex1qkmpj8o1_500
Ma olen kindel, et kirjutaksin seda loetelu Jaanipäevani, kuid mõned mu kiiksud on nii sisse juurdunud, et mina neid ei näe või ei tunnista. Kindlasti pärast “avalda” nupu klikkimist tuleb mulle neid mitu tüki järjest meelde. Kõige põhilisemad on nüüd igaljuhul siin.

PS! Sel nädalal on juba 1. advent!