Take me home

Täitsa uskumatult pekkis kui mega hüper lahe oli eilne Guns and Roses’i kontsert!!! Kasutaksin isegi oma uut väljamõeldud sõna “TUUSNESS!”

Paar korda oli natuke nukker tunne, sest olin seal põhimõtteliselt üksi ja mõtlesin, et järgmine kord vean kellegi kaasa, kasvõi enda kulul. Mul muidugi oli üks semu ka seal oma gängiga, aga kuna tal see gäng oli päris suur, siis vaikselt nende hulka imbuda ei söandanud. KUIGI pärast seda kui mingi purjus soomlane mul õlast haaras, midagi seletada üritas ja lõpuks “Su õlg paistab läbi”-ütles, jälgisin, et see gäng mul läheduses oleks- noh, juhul kui abi peaks vaja minema. Haha.

Mul paar kehva kvaliteediga pilti ka.

Nagu sellelt pisikeselt pildilt arusaada, olin eile uskumatult nunnu ka, seega ma ei imesta, et mingid paksud ja karvased onud mulle naeratasid koguaeg. Oleksin endale ise ka naeratanud. AGA ELAMUS OLI LAHE!

Ja lahe oli ka Lauluväljakult Mustamäele jala minna. Päriselt. Kuigi 20 minutit kuskil putka järjekorras seista, et vett osta, oli üsna tüütu. Leidsin lihtsalt, et taksot enne kesklinna jõudmist ma niikuinii ei saa ja siis oli vaja minna vett ostma ja siis mõtlesin PEKKI, ma juba poolel teel, lähen siis terve tee jala. Kokku ainult 7,3 kilomeetrit- suht bäädäässs tunne oli. Ööbisin venna juures ja tegin pärast oma vinget Tallinnaga tutvumist ka ühe liftiselfie.

37336474_10212229114555214_2109904552470773760_n

Mis veel siis? Ahjaa, ma tahaks pöörduda ilmataadi poole. Ma saan aru, et ta tahab mulle tõestada/näidata kui kuum ma olen, aga ehk võtaks nüüd tuuri mu südame suunas? Hingelt külm nagu Lumekuninganna ikkagi, haha. Ma olen olnud üllatavalt leplik sel suvel kuuma suhtes, ja seda kuuma on väga palju olnud. Nüüd tunnen, et nii väga tahaks istuda lumehanges. Ausalt! Üks kosutav külm vihmgi teeks hingele pai.

Muidu olen üllatavalt positiivne viimasel ajal. Ei tunne end isegi ära. Võtan päev korraga ja vaatan oma spirituaalseid videosid. Hetkel igastahes tunnen end päris hästi, kui mitte arvestada “isver, ma vist sulan ära”-tunnet. Kohati on lausa isegi mingit laadi selginemine, mu suhtumine nii mõnessegi olukorda/inimesse on muutunud ja kuidagi kergem on olla. SEST MA OLEN LAHE JA NALJAKAS, ISEGI KUI MA ÜHTE NALJA KORRUTAN 20 KORDA JA LISAKS OLEN VÄÄRT IGAST TUUSASID VÄRKE KAH!

Ou, ma ju käisin Soomes ka eelmisel nädalal! Lõbustuspargis! LÕPUKS OMETI! Leidsin kellegi, kes oli huvitatud kuupäeva paika panemisest ja minireisikese ära orgunnimisest. Hindan seda kõrgelt. Nüüd tean, mis on surmahirm ja, et järgmine kord pean minema kellegagi, kes on valmis erinevatele keerutamisaparaatidele ka minema.

Laias laastus olen tööst väsinud ja ootan puhkust. Olen siis avatud igasugustele pakkumistele, sest kodus maha vedeleda seda aega ma ei kavatse. Peaks elama natuke ja igalpool ringi tuuseldama.

PS! Loodan, et Sa ära ei sula. Ma enda suhtes nii kindel ei julge olla. Esinenud on esimesed ilmingud (selline sõna on olemas, eks).

Advertisements

All at once

Kõigepealt pean mainima, et üleeilne Nickelbacki kontsert oli üldkokkuvõttes mega võimas! Seltskond oli suurepärane ja sai oma hing seest välja karjutud- proovisin laulda ka, aga see mul üsna kraaksumise sarnane.

Laias plaanis oli mul üsna karm nädal. Millegi pärast olen vaimselt/hingeliselt üsna ebastabiilne ning kipun oma emotsioonidega ekstreemsustesse minema. Ma ei saa sinna ise midagi teha ja ilmselt on vaja mõne professionaali poole pöörduda. Ilmselt juhtub see siis, kui ma rikkaks saan, ja rikkaks ma saan. Paraku nii on. Tunne on selline, rikas. Haha.

Alustuseks olin ühte võimast otsust oodanud umbes kaks kuud ning lõpuks ise asja uurima hakates sain teada, et see otsus polnud mind soosiv. Olin tegelikult juba mõtlemisega seal lainel, et Saatus valib seekord minu ja saan ühe suure kogemuse enda “tehtud” nimekirja lisada. Ei läinud seekord nii ja olin sellepärast päris õnnetu. Kuid ma tean, et on uusi võimalusi, seega tehniliselt pole nagu probleemi ju? Kõige veidram kogu selle juhtumi juures on see, et mu esimene mõte oli “KURAT, ma olin ju täiega seda väärt!” Ja ma ei mäleta, mil ma oleks enda kohta nii mõelnud- seega väike kodujooks siit.

Nädala üldenergia oli eelnevalt mainitu tõttu juba selline pisut kehvema poolne. Ma ei tahaks öelda, et halb, sest ei olnud, pigem selline neutraalne. JA SIIS TULI REEDE! Mis on ühtlasi üks karmimaid päevi, mida sel aastal olen läbielama pidanud ja sealsamas üks lahedamaid.

Sain kahte inimest lohutada- või pigem siis muresid kuulata ja anda endast parim toeks olemisel. Nägin juhuslikult eemalt inimest, kelle olemasolu kohta ma ei soovi mitte midagi teada. Olin natuke ühe väikse “peretüli” keskel ja vist keerasin ühe sõpruse pekki.

Aga see Nickelback! No nii lahe!

Igaljuhul, plahvatasin natuke. Silmadest. Pisaraid. Jälle. Ojadena. Miks? Ma ei tea isegi, mis selle esile kutsus. Või õigemini, ma ei mäleta. Ja kui esimene värdjas mööda põske alla voolas, siis pagan, Kraken sai vabastatud! Ma olen üritanud õppida oma neid tundevärke kontrolli all hoidma, aga kui minus on üldse midagi karmi, siis on need mu need tundevärgid. Haha.

Muide, haigeks jäin ka.

Hetkel, peale südaööd, siin arvuti taga istudes, polegi kõige kehvem tunne. Kahjud on juba tehtud ja vaene organism on seda terve päeva kannatama pidanud. Keha puhastab end ja vaim taastab- seega selline värskem värk natuke.

Vaatasin natuke erinevaid spirituaalseid videosid ja momendil olen üsna positiivses punktis. Asjad lähevad nagu lähevad ja kõik teevad rumalusi ning ainus, mida ma teha saan, on end püsti ajada ja edasi minna. Ma olen ainult inimene ja väga tundeline inimene- mõni võiks öelda lausa armas. Haha. Armsalt tundeline. Nutan ja puha. Ilmselt pean leppima sellega, et jäängi oma emotsioonide orjaks, kuid ehk nad tahaks pärast pikki koos veedetud aastaid lõpuks mu sõpradeks hakata.

Ilmselt pole veider, et olen jätkuvalt veendunud käesoleva aasta suurepärasuses.

Pikk jutt lühidalt- kui Sa seda loed, siis ilmselt tulen Sulle vahel meelde ja tahan lihtsalt öelda, et ära anna minu osas alla. Mulle on seda tunnetevärki liiga palju antud. JA PÄEVA LÕPUKS- ma oskan väga nummilt aevastada. Kõik ütlevad. Nagu kiisu.

DSC_04133

Veebruar on mu lemmik kuu

Kui nüüd õue vaadata, siis praegu on täpselt selline ilm, mille pärast ma kosmosesse ja tagasi talve jumaldan. Eriti hingemattev oli muidugi hommik, sest siis piilus natuke päikest ja sadas väheke lund- ideaalne. Kelgutama ma veel sel hooajal pole saanud, küll aga on tehtud üks poolkorralik lumeingel. Oo, ja välja pean tooma, et mu tutimütsi kollektsioon suurenes ühe eksemplari võrra- nüüd mul neid 4! Oh, joy!

Hetkel naudin puhkust. Nautimise all mõtlen siis ikkagi igapäevast linnas käimist, sest rumala peaga sai tehtud jõusaali kaart ja nüüd ei tohi end alt vedada. Mis sest, et eile trennis oli nii palju ilusaid tüdrukud, et otsustasin poole treenimise pealt hoopis sauna minna. Kuigi suvel, kui barka tuleb jätta kappi ja sallid-mütsid sahtlisse suruda, olen ilmselt enda üle äärmiselt uhke. Hoian selleks puhuks soolas ühte self-five’i, neid ma üldiselt annan endale preemiaks eriti heade naljade puhul.

Trenn ja kaalust alla võtmine on mu ümber üldse hetkel väga aktuaalsed teemad. Nii mitmedki peavad dieeti ja mõni aktiivsem satub trennigi. Olen ennast avastanud nõustaja rollis.

Mina?
Nõustaja?
Trenni ja toitumise alal?
Kes, kurat, põrgu ära jäätas?

Mul üks kolleeg ütles, et soovitas mu blogi oma tuttavale või sugulasele vms, sest ilmselt siin on nippe, kuidas kõhnaks saada. Mis nippe siin jagada on siis? Võttis mul see aega ju oma 9 aastat, et lõpuks end korralikult käsile võtta. Ja kui end juba käsile võetud sai, tundus kõik nii lihtne. Täitsa mitu kuud oli toitumine ja trenn väga ilusti kontrolli all. Tahad alla võtta? Jälgi, mida Sa suhu topid ja kuluta rohkem kui tarbid.

Ma ei usu dieetidesse, mis eeldavad tervete toidugruppide ära jätmist või lubavad 13 päevaga Su taljelt viia 6 cm-i. Ma usun sellesse, et kõike võib süüa, aga mõistlikult. Muidugi ka selline klassikaline reegel, et kõige toekam peaks olema hommikusöök ja kõige kergem õhtusöök. Kuid mingisuguseks spetsialistiks ma end ei pea. Muidu oleksin juba elu parimas vormis (kuigi ma tegelikult olengi hetkel oma senise elu parimas vormis).

Mis veel siis?

Peaaegu oleksin kandideerinud vabatahtlikuks Rumeeniasse, aga lõin põnnama. Haha. Polnud kedagi võtta ka, kes oleks jalaga ahtrisse virutanud ja öelnud, et KAMMOON SIKU, TÕMBA UTTU! Või, et POLE HULLU, ET ÜKSI PEAKSID MINEMA, SAAD HAKKAMA KÜLL! Seega jah, nii ma siis lähengi maailma avastama. KUIGI ma tean, et mu võimalus tuleb. MA TEAN!

Oo, ja see ka veel, et käsil on mu sünnipäeva nädal. Siin ma julgen sellest rääkida, sest ainult mu ema loeb mu blogi. Tsau emps! Muidu olen igaltpoolt teavituse maha võtnud ja ainult tublimad teavad (mäletavad). Pole väga rõõmus sünnipäeva üle, sest kes ikka vanemaks saada tahab. Seal samas, ei taha nagu täitsa maha ka vaikida ja kodus peidus olla. Üritan sel nädalal olla eriti sotsiaalne ja täna leidis minu jaoks aega mu armas Veelika. Tean kui keeruline on olla täiskasvanu ja igapäeva toimetuste kõrvalt leida aega kohvitamiseks- seega olen megamegamega tänulik kui mulle kallid inimesed võtavad aja minuga kokku saada. Lisaks olen ma väga lahe ja minuga on tore hängida.

In other news- ostsin endale täna jälle uusi särke. Mul mingi maania. Varsti pean endale kapi ehitama, ainult oma särkide jaoks.

Naudi ilma,
Sigrit

Pool jaanuarist is over.

Olen justkui ooterežiimil. Ma tean, et midagi hakkab toimuma, ma tunnen seda. Kuid hetkel olen nagu hambaarsti ooteruumis ja värisedes ootan, mil mind kabinetti kutsutakse. Midagi halba tulemas ei ole, seda tunnen ka. Eelmisest aastast juba piisas.

Kuigi ega see positiivne mõtlemine nii lihtne olegi. Kui ikka dekaadi jagu olen jõudnud end miinustesse mõelda, siis paari nädalaga kannapööre teha on üsna keeruline. Siiski olen lootusrikas ja tean, et saan hakkama. Kõik on ju ometi hästi. Ausalt.

Mainisin vist, et pean igapäev märkmikusse midagi positiivset kirjutama- vahel küll mitu päeva pole viitsimist, aga siis kirjutan ühel õhtul mitme päeva jutud ära. Konks on veel selles, et pean kirjutama nagu kõik, mida soovin, oleks juba käes. Näiteks, et ma olen juba õnnelik, mitte et, saan õnnelikuks. Siis tundub nagu käesolev värk, noh. Veidike juba toimib.

Emale ütlesin küll ükspäev telefonis, et kohati on nii võõras kirjutada enda kohta, et “väärin enda ellu häid inimesi” ja “ma olen mega lahe,” aga varem või hiljem hakkan seda kõike ju uskuma ka.

Pekki, ikka ma kõlan nagu mingi melanhoolne eneseleidja. Vahet pole. Töötan selle kallal ja päris kõvasti.

Muidu on tegelikult ka kõik hästi. Reaalselt ongi selline tunne, et pole vaja muretseda, sest kõik loksub paika. Ilusti ja rahulikult, ilma draamade ja probleemideta. Ma juba päris vana kah, ei jaksa neid draamasid händlida koguaeg. Haha.

Elu on ausaltöeldes päris lahe ja mind ümbritsevad väga tuusad inimesed. Ja mis vana, kurat, pensionini on tubli 40 aastat veel, seega jõuan igast jama ära saavutada. So watch it!

Üks mega sügav pilt ka. Haha.

20180118_133419

PS! Ema, tänks, et ikka lugemas käid! 😉

Saan olla iseenda motivatsioon.

Lugesin mitu korda läbi pealkirja, mille sellele postitusele panin. USKUMATU! Mul lihtsalt täna uinakute vahel aega olnud ja nagu mulle kombeks olen igasugustele asjadele mõelnud. Olles tükk aega Tumblris erinevaid motivatsiooni pilte vahtinud leidsin, et võiksin oma kõvaketta välja kaevata ja tsekkida, kui kaunis (haha) ma olnud olen.

Olen seda tüüpi inimene, kellele hullult meeldib pildistamas käia (eriti kuna väidetavalt näen piltidel oluliselt parem välja kui irl), aga pilte mis mulle reaalselt pärast meeldivad on vähe. Ütleks, et sajast pildist ehk 2-3 on sellised, mida julgen ka teistega jagada. Sellegi poolest olen vahel need kõige jubedamad säilitanud- ehk tulevikus tahan naerda. Ja oi, kuidas ma praegu naerda sain. Ja uhke olla! Pekki, olen fcking uhke rsk!

blog2
No kurat. Armastasin enda kohta teha nalja, et ma ei saa randa päevitama minna, sest inimesed hakkavad mind toigastega vette lükkama- päästke vaal. Veits saan aru, miks ma selliseid nalju tegin. Kuigi, ega ma ei ole end kunagi otseselt PAKSUKS pidanud. Suurena tundsin (kohati tegelt tunnen jätkuvalt) end küll.

blog1
Vasakpoolne on sellest suvest ja parempoolne on tehtud millalgi eelmine aasta.

Kõige naljakam on see, et kaalu langetamine ja toitumise jälgimine on minu jaoks olnud aastaid kohutavalt raske. Olen vist proovinud julgelt 10 aastat end vormi saada. Kuid sel aastal, uue aasta lubadusena, taas proovides, läks asi kuidagi loomulikult. Muidugi oli raske, aga oli selline “peab raisk” tunne.

blog3
Väike self-five is in order!

Olengi liiga pikaks ajaks loorberitele puhkama jäänud ja kuna aeg liigub liiga kiirelt ning uus suvi on peatselt siin, siis tuleb jätkata. Õnneks saan nüüd juba iseennast motiveerida ja ei pea suvalisi ilusaid bikiinides tädisid vahtima, et raatsiksin hantlid kätte võtta.

*Teeb endale pai.*

Over and out!

Pervõi najabr vms.

Ahoi, kopraonud ja -tädid!

Piisavalt originaalne tervitus, et tuletada meelde hammastepesu ning anda mulle andeks mu pikk eemalolek? Kui andeks anda ei saa, siis hambaid peab ikka pesema, sest naeratada on tore ja eriti tore on kui naeratust kroonivad ilusad hambad! Mis iganes, olen just ärganud, aga mitte veel päris ärkvel. Seega naeran hetkel üksi oma lambise esimese lõigu üle.

Ja ole nüüd valmis üsna seosetuks lugemiseks.

Pole terve suve jooksul siia mitte kui midagi kirjutanud. Vähemasti pole ükski kirjutis avalikkuse (sest ma mega famous ja avalikkus kõlab üli bäädääsilt) ette jõudnud.

Suvest ma väga pikalt rääkida ei tahakski üldse. Lühidalt mainin lihtsalt, et käisin kaks korda Vabariigi pinnalt ära, osalesin paaril lahedal koosviibimisel ja tegin palju bikiinipilte, haha, ja halbu nalju. Sain ka päris karmi õppetunni, millest taastun siiani ja, mis tõmbas mu esimese poolaastaga ehitatud enesehinnangu tagasi miinustesse.

Pole hullu, elu ongi kogemiseks ja elamiseks ning koguaeg ei saa lillepidu ka olla. Üldsegi, kuidas ma muidu areneksin ja ennast paremini tundma õpiksin kui vahel vastu näppe ei saaks.

Suvi suveks, päike ja palavus on niikuinii ülehinnatud.

Olen mitu kuud oodanud tänast päeva. Mäletan, kuidas sõbrannaga keset suve üksteisele mingeid probleeme kurtsime ning ta küsis: “Kas asjad kunagi korda ka saavad?” Osaliselt naljaga pooleks saigi lukku pandud maagiline esimene november, mil kindlasti on kõik juba korras või tugevalt sinnapoole teel.

Tema puhul võin öelda küll, et asjad liiguvad ja mul on ta üle ääretult heameel. Mis minusse puutub? Ma nüüd tegelikult ei teagi, kas ASJAD on üldse korrast ära olnud. Olen kord juba natuurilt mega level ülemõtleja ning suudan murede puudumisel need endale ise välja mõelda- mulle kord öeldi “nagu iga teine naine.” Kuid ometi mingisuguste probleemide pärast olen ju saanud pisaraid valada.

tumblr_os3h8uCIy71wo9a4bo1_500

Igastahes valdab mind praegu (ja tegelikult juba nädal või paar) selline veider olek, mil olen kohati justkui rahul ja teisalt olen nagu pudelisse suletud läbi raputatud gaasiline jook, mis avamisel kõik kohad täis purskab.

Esimene november, raisk.

Usun tegelikult siiralt, et kõik on korras. Kõik ei saagi koguaeg mui buen olla ning sellest pole midagi. Annan endast kõik, et olla mega zen ja kui teisiti ei saa, siis feikin kuni meikin. Alustuseks peaks muidugi just kätte jõudnud kuu üle elama, sest mu töögraafik on daaaamn kui karm.

Üleüldsegi, mis siin norutada, varsti tuleb Õigluse liiga ja Jõulud ja loodetavasti ilus pehme lumi.

Ma ei taha, et mu postitusele jääks negatiivne maik juurde. Seega peaks igaksjuhuks natuke ekstra positiivsust siia lisama.

Olen õppinud, et olgugi, et ma olen üks veider tüdruk (ma ei oska enda kohta kasutada sõna “naine”) ääretult kentsaka huumoriga, olen ma siiski väärt enda ümber inimesi, kes mind väärtustavad ja minu jaoks aega leiavad. Olen alati andnud endast kõik, et minu (jaoks) lähedased tunneksid, et ma hoolin neist, kuid sõprussuhted töötavad kahtepidi. Seega leian, et ma olen väärt lahedaid inimesi ja mul on nad täitsa olemas. Ma küll ei tea kui kauaks, sest elu on näidanud, et ka dekaadi pikkused sõprused võivad lõppeda, aga loodan, et need lahedad niipea veel kuskile ei lähe.

IMG_5168

Sisetunne ütleb, et põnevad ajad on ees.
Kallid-musid,
Yours truly,
SiQ

PS! Muide, selline üleskutse ka taaskord, sest eelnevatel aastatel pole keegi vedu võtnud- kui on õues umbes MIINUS VIISTEIST ja maas on PAKS lumi, siis kes iganes on valmis minuga õues grillima, saab mult šokolaadi! Või pitsa või burksi- mis iganes paneb tolle armsa inimese kella tiksuma.