Stiilipidu nr 2.-PUNK

Esimene pidu oli väga edukas! Kutsutud inimestest ei saanud tulla vaid kaks, seega tundus kõik kuidagi eriti stiilne. Või siis pigem mitte, sest kui stiilne on meesterahvas seelikus? Kui tegu pole just šotlasega, sel juhul võtan sõnad tagasi, sest kildid on väga stiilsed (isiklik arvamus). Ütleks siis, et oli väga lahe.

Sel aastal informeerisin inimesi varem, ühe korra lükkasin edasi ja lõpuks ei tulnud ikka pooled. AGA lahe oli ikka. Kuigi ma alguses olin ikka nördinud ka, sest kuupäevad olid peaaegu kaks kuud teada ja planeerida oleks alati saanud- kuid ikka tuleb vahel ette ootamatusi ning ei saa seda kellelegi ette heita.

Endale kergelt vastu kukalt andes, läksingi reedel Hiiumaale teadmisega, et “nii lahe kindlasti ei tule kui eelmine kord,” mis on minu kui korraldaja poolt väga alatu. Pidu (ütleks pigem, et oleng) oli suurepärane ning teisiti ei oskakski seda ette kujutada. Igaljuhul, alustaksin siis otsast ja lisan ka pildimaterjali.

Laupäevane päevaplaan nägi ette siis esimese asjana, koos sättimist- üks tegi patse, teine värvis juukseid, kolmas aitas meikimisega- tekitas juba sellise ühtse tunde. Muidugi oleks lahe kui kõik juba valmis punkaritena platsi vallutanud oleks, kuid koos valmis seadmisel on omamoodi lahedus. Kuna kõige värskem oled ikka vahetult pärast mukkimist, siis suundusimegi kõigepealt vanasse sõjaväehoonesse, mis lähedal asus, et võtta pungist viimast.

blogi
Igaüks sai individuaalse pisikese fotosessiooni, et oma vinget välimust ka tulevikus imetleda saaks.
DSC_0691
Kohustuste nimekirjast ei puudunud ka vajalik grupipilt.
DSC_0989
Söögid tegime valmis kõik koos ning endalegi üllatuseks sain hakkama sellega, et koostasin pungi teemalise viktoriini.
DSC_1127
Muidugi ei puudunud meie peolt ka lõke.
DSC_1154
Seoses laupäeval olnud muinastulede ööga võis igalpool randades lõkkeid näha, et ka meie sellest täiesti ilma ei jääks oli armas Elise meile hankinud taevalaternad, mida öösel üritasime rannas ka lendu lasta. Kuna tegelikult on keelatud neid kasutada, siis tuule ja ebaõnnestunud süütamistega ei tulnud sellest midagi välja. Vähemasti oli lõbus ja saan nüüd siin demonstreerida imelist Hiiumaa augusti taevast.
DSC_1219.JPG
Viimasena pean näidama meie disko sauna või, siis sauna disko?
DSC_1234

Aitäh kõigile, kes kohale tulid!
Mõtted liiguvad juba uue suunas (kuigi eelnevalt nii mitu üritust vaja organiseerida).

Disko pole oluline, punk on põhiline!

Advertisements

Jõuluvest.

Kuna varem pole väga aega olnud siia oma saavutus täpsemalt kirja panna, siis teen seda praegu. Minu jaoks on alati olnud keeruline välja mõelda, mida kellelegi Jõuludeks kinkida. Õnneks või kahjuks rabas mind idee teha ise Siimule kingitus. Heegeldada ma hästi ei oska ega ka tikkida. Puutöö jaoks vajalikke masinaid ja/või ruume pole. Ah, kui raske see kudumine ikka olla saab!? Sokid, sallid, kindad, mütsid- liiga lihtne! Kampsun- liiga keeruline! Vest- miks mitte.

Olin endaga rahul kuna otsustasin asja ära juba oktoobris- peaaegu kaks kuud aega. Otsisin ja guugeldasin ideid.

collage

Otsustasin, et tahan põtru ja lumehelbeid, pika kaalumise tulemusena loobusin kuuskedest, kuid tahtsin kindlasti tumerohelist värvi. Järgmise sammuna oli vaja lõngad tellida, kuid vaja oli teada koguseid. Kuna Siim on mu vennaga sarnast mõõtu, siis laenasin Gerdilt pusa, et mõõta ja selle abil jooniseid teha.

collage11

Eeltöö tehtud ja võis rõõmsalt alustada. Endalegi üllatuseks mäletasin silmade loomist ning ei vajanud alguse juures üldse ema nõustamist. Kuna ma ei salli tegelikult käsitööd, siis ajas mu ettevõtmine mind pidevalt närvi. Eriti kui avastad, et silmade arv ei klapi ja pead kõik üles harutama.

collage22

Tasa ja targu tegin edusamme ning oli lootus isegi valmis saada. Vahemärkusena lisan, et sain vesti valmis sel päeval, kui paki Siimule üle andsin. Ema aitas veel kiirelt aurutada, mis pidi kudumite puhul vahel vajalik olema.

Element, mis pikalt valimata oli, oli põder. Lõpuks sain põdra juhuslikult tööl õllekaste tõstes. Nimelt on ühel Talveõllel põdra muster ning joonistasin lõunapausil selle ruudulisele paberile ümber.

DSC_0220[1]

Lõpp oli kõige raskem. Kokku õmblemised, lõngajuhtmete ajamised/peitmised. Valmis mu projekt igaljuhul sai ja olen endaga väga rahul, et hakkama sain. Nii mitmedki, kellele mainisin, et soovin midagi sellist ette võtta, naersid mu välja. Mina naersin ka ennast välja. Aga VALMIS SAIN! Siim oli väga-väga üllatunud ja see mu eesmärk oligi.

koko

Hetkel vist midagi sellist ette ei võtaks. Samas, Sõbrapäev on ukse ees.

“Lilla on loominguvärv.”

Vahel, kui pea pole enam selge
ning kui suu on täis sülge,
tahaks välja öelda kõik- olla pisut ülbe.
Verbaalselt põlvega lüüa kürbe
ja siis võtta oma asjad ja kolida kuhugi kõrbe.

Sinna, kus ei peaks taluma pilke nii kõrke.
Ajutiselt nulliks kõik inimlikud põrked.
Seal sooviks eemaldada elult suured tõrked,
kuid arenemiseks jätta mõned väiksemad tõkked.
Seal tulemata ei jääks värsked uued mõtted,
uued ideed ja elukorralduse võtted.

Kuid hoopis jahutan sisemise kütte,
ja keeran välja rahulolematuse süüte.
Üks viinapits ning leian uue inimlikkuse püüde.

PS! Meil on kodus nüüd uued lillad kardinad.

Kuidas ma moosi keetsin?

Üritan vahel proovida teha midagi uut. Mitte küll paraku nii tihti kui võiks, kuid siiski vahel õnnestub. Tooksin nüüd välja, et tegin näiteks Jaanipäevaks ise šašlõkki. Täitsa esimest korda ning tuli hästi välja. Kui maasika hooaeg suurte tuuridega ootamatult peale tungis, hakkasid mul ajusopis liikuma moosi mõtted. Juuli teises pooles ostsin ma endale ühe suure kahe liitrise Presidendi eest hoopis ämbritäie vaarikaid. Pildistasin oma aktsiooni kehva telefonikaameraga üles kah. Järeltulevate põlvede jaoks ja, et sõbrad ka ikka usuks mu moosikeetmise juttu. Siin kohal vabandaksingi piltide halva kvaliteedi pärast. Mõte on see, mis loeb, eks?

moos1
moos2
moos3
moos4
moos5
moos6
Pliit ja laud nägid välja nagu oleksin seal kellegi maha löönud ning seal juures veel väga vägivaldselt. Lisaks hoidsin purke liiga kaua tagurpidi ja seetõttu ongi neis nagu ufomoos. Hõljukmoos.

Stiilipidu nr 1.

Olen juba ammu aegajalt vilksamisi stiilipidudele mõelnud. Kui me Siimuga augustis Hiiumaal kohvikutepäeval käisime ning antud sündmuse tarbeks hipideks riietusime, teadsin, et pean säärasele peole saama. Stiilipidu minu juurde tulema ei kippunud, siis pidin mina ise selle juurde minema ehk siis, tahad stiilipidu? Siis korralda!

Kõik läks edukalt ning sain indu ka tulevikus midagi seesugust teha. Lisaks, olen ülimalt tänulik kõigile, kes aitasid ja, kes kohale tulid. Ilma Sirli ja Liisita poleks ma ettevalmistustega õigeks ajaks valmis saanud ning pärastine koristamine oleks lõputu olnud- seega veelkord suured tänud!

Nüüd ma siis rohkem detailidesse ei laskuks, vaid panen siia kaemiseks mõned pildid.

1. Kuna minu ja Siimu kostüümid üsna hästi kokku sobisid, siis lasime endist teha tüüpilise konservatiivse pildi, mis ehk igalühel oma vanavanematest võib kusalgi kingakarbis olla.
IMG_5111
2. Head and shoulders!
IMG_5162
3. Portree.
IMG_5221

4-5.Neiud ja noorhärrad!
IMG_5364
IMG_5375
6. Kuna tahtsin maksimaalselt pingutada, andsin endast kõik, et tantsida nagu mees. Ükstaspuha, et eeskujuks oli pigem Üllar kui Usher.
IMG_5407
7. Lõpetuseks lihtsalt üks tore pilt!IMG_5414

Ludvig.

Kui ma nüüd seda pealkirja kirjutasin, siis mõtlesin, et oot, Ludvig on ju Harry Potterist! Kuid seal on hoopis Hedwig, seega pole hullu midagi. Olen ikka mingil määral originaalne.

Mul on olnud juba mitu aastat komme panna ämblikutele nimesid. Pole õrnaaimugi, kust kohast see järsku tekkis, kuid mingi hetk ma seda tegema hakkasin ja siiani lõpetamise märke paistmas ei ole. Paar suve tagasi elas mul vannitoas Vassili, tema kohta kirjutasin sõbrannale msni järgneva teksti:

“Viimastel päevadel on igalt poolt mingid ämblikud välja tulnud. Üleeile öösel oli näiteks tualetipotis üks gigante kaheksajalgne jobu. Hea, et ma üle maja ei kiljunud. Flushisin ta nagu midagi illegaalset potist alla. Siis vannitoas elab üks selline ämblik ka, kelle ma juba ära tunnen. Pole südant teda maha ka lüüa. Igakord kui vannituppa lähen, siis ta jääb seisma ja on terve aja paigal kui ma seal olen- ma arvan, et ta mängib surnut. Ma panin talle nimeks Vassiili. Ma kardan, et ma hakkan temaga varsti juttu rääkima, sest ma olen just täpselt nii normaalne. Igaljuhul need teised ämblikud elutoas, söögitoas ja köögis võiksid oma prašniku ära lõpetada ja koju minna. Minu külalislahkusel on ka piirid!”

Nii, et olen NIMETANUD oma ämblikuid juba ammu.

Nüüd elab vannitoas, tualetipoti taga uus elanik. Ma isegi ei tea, kuidas nad ometi leiavad tee just minu vannituppa. Leiavad igaljuhul. Elab seal, täpselt sama kohapeal, juba nädalakese. Olles pärast kahte päeva linnas taas kodus, tervitasin ämblikukest vannituba külastades.

Vaatasin siis teda täna pikemalt. Hambahari mööda hambaid sõites meenus mulle, et isekalt polnud ma tollele isendile veel nime pannud. Oli teine siiski täpselt Ludvigi nägu, seega Ludvig ka temast sai.

Elulugu ma paraku ei tea. Eeldan, et tal on väga-väga palju õdesid/vendi. Nüüd, olles isegi veidi hirmul, elab ta hiiglaste vannitoas. Ta ise niikuinii ei teagi, et see vannituba on. Kindlasti lootis tema mõnda vähem külastatavasse kohta sattuda. Sahver või kelder oleksid ju ometi ideaalsed! Maandada ennast näiteks 2012 aasta moosipurkide vahele, mis pererahval sahvrisse sissetehtud kurkide taha unustatud on.

Minul sahvrit ei ole, keldrit ka mitte. Kuuris on liiga külm ja saun ootab oma aega. Seega muidugi on vannituba hea koht.

Kogu selle viha, närvilisuse ja halva energia vahele tahtsin kirjutada millestki neutraalsest. Ehk isegi mõttetust. Seega, kirjutasin natuke Ludvigist.

Lühijutt: Helesinine kastan.

alone_blue_Blue_Tree_Wallpaper_2560x1920_wallpaperhi.com

Kastanipuu (Castanea) on pöögilaadsete seltsi pöögiliste sugukonda kuuluv puude perekond. Nad kasvavad kolmes piirkonnas: Vahemeremaades, Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Vahemeremaades kasvab üksnes harilik kastanipuu. Ida-Aasias kasvab 5 liiki, neist üks Jaapanis ja ülejäänud Hiinas. Põhja-Ameerikas kasvab 6 liiki, kõik USA-s. Hiinas on kastanipuid kasvatatud juba 6 aastatuhandet, Euroopas 3. Vanad kreeklased ja roomlased levitasid kastaneid teistesse maadesse. Puu ladinakeelse nimega on seotud tema nimi peaaegu kõigis Euroopa keeltes (wikipedia).

Nii nagu levib kastanipuu paljudes paikades üle kogu maa, pole ka minu kodukohas see haruldane. Siin külas pole talu, kus omanik ei saaks oma valdustest esile tuua ainsatki eksemplari. Paaril on suisa kastani alleed. Kellele ei meenuks algkooli ajast kunsti tunnid, kus kastanimunadest vahvaid kujukesi meisterdada sai. Ega siis minagi erand ole. Magamistoas oli terve riiul pisikesi kastanipõtru ja -notsusid täis. Vahemärkuseks mainin, et riiuli täitmise ülesande on endale nüüdseks saanud raamatud.

Hoolimata kastanipuu üsna laialdasest (ehk edukast?) levikust siinpool ilma, leian ma end ikka ja jälle istumas helesinise kastani all. Viimasel ajal küll järjest vähem ja vähem. See liik on samuti siin üsna suuresti esindatud, seega ei saaks seda kuidagi haruldaseks pidada. Siiski pole see laste loometöödes väga kasutusel. Ikka pruun kastanimunadest põder, mitte sinine. Vahel teeb see mind natuke nukraks, sest ka helesinine kastan on tunnustust väärt.

Kui nüüd rääkida sellest puust, mille all ma hetkel istun, siis mulle on see väga südamelähedane. Mäletan, kuidas lapsepõlves nii mõnegi suve okstel ronides veetsin. Mängisin, et olen maadeavastaja ja, et ladvast olid kõik uued avastused, maad kui peopeal. Isa on mulle siia kolm korda onni ehitanud. Mitte midagi peent või suurt, puu ei kannataks seda vist väljagi, aga armast ja hubast. Eriti armastasin võtta sahvrist tühja moosipurgi, selle poolenisti vett täis valada ja sinised kastanimunad sinna sisse ujuma panna. Võtsin purgi endaga onni minnes ühes ja vaatasin, kuidas päikesekiired läbi purgi paistes onni seintele siniseid mustreid tegid.

Teismeikka jõudes elasin üle mitu südame murdumist. Oh, kui väga ma kõiges pettusin ning elu nii kergelt oma ilu ja väärtuse kaotas. Vihasena kraapisin taskunoaga jämedamatele okstele kriipse peale. Täna, neid sõrmedega paitades, pean ma lihtsalt kergelt naeratama, sest polnud see olukord nii hull midagi kui see siis mulle tundus. Ka mu esimene, alguses mitte väga ebaõnnestunud, armastus on oma koha graveeringu näol puutüvel leidnud. Kui mina läksin keskkooli, kolis tema ära, seega hiljem siiski põhja läinud armastus.

Armas helesinine kastan, täpselt mu maja taga, on nagu mu päevik. Pigem, oleksin nagu lapsepõlvest saati siia oma memuaare kogunud. Padja alla tabaluku taha küll ei peida, kuid keegi ei suudaks siit midagi välja lugeda. Ise siia pilku heites äratavad end vaimusilmas kõik kukkumised, naeruhetked ja nutma puhkemised.

Kuna olen nüüdseks täiskasvanud ja ema-isa tiiva alt välja lennanud, teatati mulle, et “kahe vanainimese jaoks on meie talu liiga suur”, mis oli mulle rängaks üllatuseks. Minu lapsepõlve kodu läheb müüki. Muidugi ma saan ka oma vanematest aru, kuid mul on kahju. Eriti on mul kurb mõelda, et ma ei saa enam kunagi oma helesinise kastani all raamatut lugeda või piknikku pidada.

Ole hoitud, mu kastan, hüvasti.

(Käisin nädala algul peikaga Hiiumaal ning ka korra kalal. Õnge jõllitades riivas mind väike mõttelend ja panin selle lõpuks kirja. Kõik on puhas väljamõeldis ja omalooming.)