Aee, Six, kus oled?

Nüüd kui tööl on hullumaja enamvähem läbi ja ma enam seal elama ei pea, tundsin, et oleks õige aeg taas natuke aega varuda ja enda tegemistest väike ülevaade teha. Mis tegemistest siis täpsemalt? Elasin ma ju põhimõtteliselt tööl. Ega see remondiaeg seal kerge ei olnud, jaanuaris pakkisime asju kokku, veebruaris oli mul puhkus ja kui tagasi tööle läksin, hakkas uute kaupade välja panek. Mis kestis siis avamiseni. Muidugi uued hinnad ja muu peavalu sinna juurde.

Töö kõrvalt olen üsna edukalt suutnud tegeleda mõõduka trenni ja tervisliku toitumisega. Kuid ärge saage valesti aru, naudin jätkuvalt aegajalt šokolaadi või midagi muud mitte nii kasulikku. Hetke seis on siis selline, et 78,8-lt olen saanud 69-le ja olen nüüd paraku jäänud natuke loorberitele puhkama. Kuigi minna oleks veel tubli samm. Leidsin, et mul pole mõtet oma trennidega enne hõiskama hakata kui mingeid tulemusi pole. Pilte ma muidugi teen peaaegu igakord, kuid rohkem endale tõestuseks, et ma ikkagi käisin ja tegin ära, kui selleks, et seda sotsiaalmeedias jagada.

Mitte, et ma seda kuidagi halvaks peaks, seda jagamist. Mõtlesin ma tõesti mingi periood, et mille pagana pärast mul instagram koguaeg jõusaali selhvisid täis on ning nüüd, ise mingil määral sellega tegeledes saan aru, et tegelikult nõuab see trennitegu tohutut motivatsiooni ja eneseületust (minu jaoks vähemalt) ning avalikult seda jagades annad endale ju kohati lubaduse jätkata, sest nüüd kõik teavad, et ma spordin.

See oli ka suur põhjus, miks siiani üsna kapis olen olnud. Kui feilin, siis keegi ei tea ja ei saa seda ette heita. Mingi osa minust siiani kardab, et löön varsti käega. Olen seda alati teinud, seega miks peaks seekord midagi teistmoodi olema. Mulle on öeldud “Sinu käes tundub see kaalulangetamine nii lihtne” ja ma tahaks sellepeale öelda, et EIIII! Igapäev on võitlus, reaalselt. Enne trenni pean tunnikese tumbrlis veetama motivatsiooni pilte vaadates ning pean poes koogiletist mööda jalutades endale koguaeg kinnitama, et mul pole neid vaja. Kerge pole see mitte mingil juhul! Kui oleks, poleks see mul 10 aastat aega võtnud, et ma suudaks end piisavalt kokkuvõtta.

See selleks. Hakkasin lisaks ühe super laheda äppi abil rootsi keelt õppima. Algus oli väga lihtne, nüüd valmistab see mulle kerget peavalu. Siiski usun, et jätkates saan siiski ka hetkesed keerulised asjad selgeks ja saan lõpuks öelda- Jag talar svenska! Kui kedagi huvitab, siis tegu on Duolingo nimelise äppiga ja seal saab igasuguseid põnevaid keeli õppida, muidugi küll inglise keele baasil, aga meil noortel peaks ju see keel Cartooniga veres olema.

Siimuga on ka kõik suurepärane. Eks ta vahel suudab mind välja vihastada küll, kuid sealsamas suudab ta ka mu tuju ülikiirelt tõsta. Planeerime Iirimaa reisi ning arutame vaikselt seda, et tegelikult peaks ikka aastakeseks Eesti üldse hülgama. Elame-näeme.

Lisaks olen veel selle üle uhke, et suutsin asjad südamelt ära rääkida inimesega, kellega ma poleks kunagi arvanud, et seda teen. Sellele mõeldes tunnen end täiskasvanuna, sest suutsin oma lapsikud emotsioonid seljatada. Mul on heameel, et saan temaga nüüd hästi läbi.

Mis siis veel? Stiilipidu on varsti tulekul. Lisaks tahaksin semud kokku ajada ja Tartus ERMis ära käia või siis Soomes lõbustuspargis. Naljakal kombel ootan ka mina seekord meeletult suve. Ehk sellepärast, et julgeksin nüüd randa minna, haha.

Loodetavasti satun siia varsti jälle! Over and out.

IMG_0420

Advertisements

Taliharjapäev

Mõtlesin, et kuna täna saab talve selgroog murtud, oleks mul viimne aeg teha ka siia väike 2016 aasta kokkuvõte. Ma ei tea, kas see otseselt kedagi huvitama peaks, aga endagi jaoks huvitav kirja panna- saab näha, mis üldmulje siis jääb.

Aasta algul harjusime elukaaslasega oma kodus (mitte küll päris OMA) elamisega. Kahekesi. Huvitav näha teise harjumusi, millest enne aimugi polnud. Õnneks mitte midagi kriitilist polnud, seega oli kerge harjuda. Siiski on veider mõelda, et oleme siin elanud nüüdseks üle aasta.

Märtsist hakkasime sõpradega planeerima ühist reisi, mis algselt pidi olema Veneetsiasse. Kaalukausile sattusid ka Rooma ja Napoli ning süžee ootamatu pöördena läksime hoopis Saksamaale (millest ma ei jõua vist kunagi postitust kirjutada).

Kevadest otseselt midagi peale paari kalastuskäigu ei meenu, kuid suvi oli küll pöörane! Meil olid Siimuga kõik vabad päevad koos, seega saime kõiksugu põnevaid asju ette võtta. Käisime sõpradega juunis Hiiumaal nö Eel-Jaane pidamas, Jaanipäeva veetsime Peetris, juulis osalesime väga vingel auto-orienteerumismängul “Teistmoodi Hiiumaa”, lisaks tähistas suve keskmisel kuul sõbranna oma sünnipäeva, augustis pidasime maha järjekordse stiilipeo.

Lisaks kui aega oli ja tahtmine miskit teha suur, tegime mitmeid pisikesi reise. Näiteks käisin esimest korda Suurupis ujumas. Ei saa ka unustada jalutust Türisalu pangal, Paldiskis või seda, kuidas Siimuga lambist Pärnus käisime. Ma ei mäleta, kas mul üldse on kunagi nii vinget suve olnud kui nüüd oli.

Septembris tegin otsuse töökohta vahetada ning seda otsust ma siiani kahetsema pole pidanud ja sisetunne ütleb, et ei kahetsegi. Õppida oli/on palju, kuid saan hakkama.

Oktoobris oli meie suurepärane Saksamaa reis. Selle käigus avastasime Berliini, Münchenit, Rothenburgi, paari väiksemat linnakest ning käisime isegi Alpide servas- lõpetasime Düsseldorfi lähedal. Läbisime umbes-täpselt 2000 km.

November läks kiiresti, oli vaja uue tööga harjuda ning hakata jõuludele mõtlema. Muidugi aastalõpu pühade maraton läks ülesöömise tähe all ning aasta vahetasime Hiiumaal, kus suuremat sorti seltskonnaga tegime kambakesi süüa, piparkooke ja lõime kõvasti tantsu.

Võin ausalt öelda, et eelmine aasta oli suurepärane! Seega on latt kõrgele lükatud ja lootused-ootused sellele aastale võimsad. Kuigi, nagu mul sõber ütleks  “mõtle, et tuleb mõttetu aasta, siis üllatud positiivselt igaljuhul.”

Tere blogi!

Pole ammu kohtunud. Mis ma ikka vabandama hakkan ja põhjendama, miks siia sattunud pole. Elu on lihtsalt nii aktiivne olnud, et jaksu (okei-okei, viitsimist) pole väga olnud. Sõbranna on paar korda maininud, et olen oma blogi soiku jätnud. Tõsi ta on. Ei hakka salgama.

Igastahes, uue tööga olen enamvähem ära harjunud juba, kuigi õppida on veel meeletult palju. Siiski mu uued teadmised vahel hämmastavad mind- “ohohh, oskasin trafodest adekvaatselt rääkida!?!?” Kolleegid on toredad ja nalja saab igapäevaselt. Kartsin alguses väga, et tegin vale otsuse, kuid täna pean tunnistama, et ei teinud. Algused on ju alati hirmutavad ja kui uue lehe pööramiseks on vaja oma mugavusest veel välja murda, on veel eriti keeruline. Siiani olen hakkama saanud ja olen seda vist maininud juba, aga tunnen siiralt, kuidas parim on veel ees.

Plaanin uuel aastal mõnda uut keelt õppima minna, pole veel täpselt otsustanud, millist, aga idee on suur. Tajun, kuidas minu jaoks on meeletult palju uksi lukust lahti, viitsi ainult neid avada- olgu, enamiku jaoks peab vaeva ka nägema. Siiski ei kuku ju midagi iseenesest sülle ja, mida rohkem vaeva nägema peab, seda magusamad on võiduviljad, või mis?

Nii, mis siis veel uut? Käisime sõpradega Saksamaal. Oli väga lahe reis ja kuna sõitsime üle 1000 kmi, siis võin julgelt öelda, et olen seda riiki näinud- nii suuri linnasid (Berlini ja Münchenit) kui ka loodust (näiteks mägine lõunaserv). Kuna nägime niivõrd erinevaid kohti, siis tean, et peaksin kogust reisist eraldi postituse tegema. Peaksin kokku otsima võimalikult lahedad pildid, et kirjelduste juurde midagi ka näidata oleks. Plaanime nüüd Siimuga järgmiseks Iirimaa ette võtta.

Plaanin üldse jälle mitmeid asju- kes oleks võinud arvata, et ma selline organisaator olen? 😀 Neljandal advendil sooviks väikse pundiga Hiiumaale piparkooke küpsetama minna ning seal tahaks ka aastavahetuse veeta. Pean vaikselt hakkama mõlgutama sünnipäeva mõtteid, sest mul ühel sõbrannal graafik täitub jube kiirelt, peaksin varakult aja ära bronnima. Lisaks uuel aastal tuleks paika panna uus stiilipidu. Väga-väga põnev! Ahjaa, ja mingi toreda kelgutamise aktsiooni peaks ka ettevõtma, kui nüüd lumi maha jääb.

Praegu istun arvuti taga, kaval muie näol ja kuulan advendi puhul Jõululaule. Sel aastal olen nendega hiljaks jäänud, tavaliselt esimene “White Christmas”-i ümisemine tuleb ette juba Jaanipäeva paiku, kuid veidral kombel on 2016 möödunud nagu tuuleiil! Pole isegi jõulukingitustele veel mõtlema hakanud.

Egas siis rohkem polegi midagi- lapsi veel pole ja ei plaani ka, kassi ka pole. Kuuking on, mu tore orhidee, kes sai uue presidendi järgi Kersti nimeks.

Soovin Sulle imetoredat esimest adventi! Milline rõõm, et lund sadama hakkas!

Two face.

Kuna täna on selline haruldane päev, mil elukaaslane on tööl ja mina üksi kodus, siis on mul natuke aega ka siia miskit kirja panna. Suvi on olnud pööraselt kiire ja seda nii töö- kui ka eraelu rindel. Suuresti tänu sellele, et meil on Siimuga olnud täpselt sama graafik, mis on võimaldanud meil vabadel päevadel natuke ringi seigelda.

Uskumatu kui palju hakkab mõttes mõlkuma ideid, millest kirjutada või teemasid, mille üle arutleda kui pole aega seda teha. Käi või märkmik taskus ringi, et vabal hetkel arvuti ees maandudes oleks Candy Crushi mängimise asemel midagi targemat teha- seda pesa siin külastada näiteks.

Kõige rohkem on mul olnud südamel jagada probleemi enda mitme näolisuse kohta. Kõlab kuidagi veidralt. Selgitaksin seda võibolla niiviisi, et igalühel meist on erinevateks kohtadeks erinevad näod. Ma ei ole sõpradega see, kes ma olen elukaaslasega või perega see, kes tööl. Sõprade ees võin vabalt teha rumalaid nalju, aga töö juures ei teeks ma neid eal. Oi, ja kui mõni pisike totter nali üle huulte lipsanud on, siis tunnen end jube imelikult ja tahaks kohe plehku pista.

Olen umbes kuu aega olnud šokeeritud sellest, milliseks inimeseks ma tööl muutunud olen. Ma poleks iialgi uskunud, et ma võin nii õel, omakasupüüdlik ja sarkastiline olla kui ma seda olen tööl. Ei oska kahjuks öelda, mis ajast ma selline seal olen olnud, kuid ma sain sellest aru taaskord millegi üle vingudes.

Don’t get me wrong- ma TEAN, et ma olen tujukas. Ma TEAN, et ma võin väga kergelt solvuda ja, et minuga on vahel uskumatult raske. Kuid ma TEAN ka seda, et ma ei ole kunagi nii mürgine olnud nagu ma nüüd olen suuteline olema. Kes mind natukenegi teab, teab ka seda, et ma pean sel juhul ikka väga tujukas ja vastik olema.

See ilmutus oli minu jaoks ebameeldiv üllatus. Leian, et ma olen muidu väga tore ja mõni nali on ikka vahel naljakas ka olnud. Arvan, et nüüd oleks aeg elus mõni muudatus ette võtta.

Esialgu panen rõhku nädalavahetusel toimuvale Stiilipeole ja pärast seda on vaja natuke veel reisi uurida (võiks juba oktoober olla).

Eks näis, kaua ma kannatan olla aegajalt hoopis teine inimene. Kuigi ma kunagi soovisin väga näitlejaks saada, siis Juhan Liivilikult siiski Poola kuningas ka olla ei tahaks.

Üleüldises mõttes on siiani kõik väga tore olnud ning mida lähemale jõuab talv, seda lahedam olla on.

10 aastat!

Käes on lõpetamiste hooaeg. Sotsiaalmeedia on täis pilte noortest, kel lillesülemid käes. Kui tegu on põhikooli või gümnaasiumi lõpetamistega, siis soovin neile õnne ning kui tegu on mõne ülikooli lõpetanuga, siis lisaks õnnesoovidele tunnen ka natuke kadedust. Nemad ju teadsid, mida nad oma eluga peale tahavad hakata ja oskasid teha järgneva sammu, mis nüüd tunnustust saanud on. Igaljuhul soovin kõigile tuult tiibadesse ja kõrget lendu! 

Ma nimetaks põhikooli lõpetamist esimese suure peatüki läbisaamiseks, sest sellele järgnev otsus on noorele inimesele esimene suurem otsus. Kas gümnaasium või kutsekool?

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Kuigi ma täpset kuupäeva enam ei mäleta, siis vähemasti mäletan seda, et põhikool lõppes minu jaoks 10 aastat tagasi. Tundub uskumatult pikk aeg. KÜMME. AASTAT. TAGASI.

Kavatsen nüüd natukene heietama kukkuda. Põhikooli aeg oli minu jaoks üks raskemaid aegu, mida siiani olen pidanud läbi elama. Koolivahetus, seltskondadesse sobimised (minu jaoks siis pigem mitte sobimised), esimene armumine, mõnitamised jne. Enamik probleemidest on muidugi seotud ka sellega, et kätte jõudis puberteet.

Ei kavatsenud hakata melanhoolitsema. Vabandan!

Kui ma hakkan meenutama koolielu esimest üheksat aastat, siis tulevad meelde esimeste asjade seas ikka positiivsed mälestused.

Mäletan näiteks, kuidas Laagna aegadel õpetaja Liim ühte mu klassiõde tulnukaks kutsus, sõbrapäeva diskot teisel korrusel (vahetundide ajal). Kuidas ma klassiõdedega majade vahel suitsu proovisin ja me klassiõhtutel pikka-nina ja silmapilgutamist mängisime. Mäletan, et hakkasin kord esinemise ajal kogemata vale luuletust lugema ja, siis viga taibates üle saali “UPS” hüüdsin.

Olles end nüüd sellele lainele viinud, siis ma vast võiksin peaaegu sada punkti kirja panna. Mõni mälestus tundub nii eilne, et on lausa kummaline mõelda kui ammu see tegelikult oli.

Kõige rohkem mõjutasid mind Ruila koolis veedetud kaks õppeaastat. Siiamaani imestan, kuidas Kinks suutis mulle matemaatika nii selgeks teha, et ma põhikooli eksami nelja sain või, kuidas Lääne motiveeris mind nii palju, et ma õige mitu kilomeetrit järjest (vingumata) jooksin. Olen tänulik, et Pöör avas mu silmad kirjanduse maailma ja, et Sepp suutis ajaloo nii põnevaks rääkida! Ma ei unusta mitte kunagi Mart Roometsa veidraid füüsika/keemia katseid poiste riietusruumis või, kuidas ma oleksin Suhhanovale vene keele tunnis peaaegu spikerdamisega vahele jäänud ega sedagi, et geograafia igavaks muutumise korral tuli õpetajalt küsida ta koerte kohta.

Kes suudaks unustada neid Cascada rohkeid koolidiskosid, tüdrukute vahelisi klatšimisi või Tigu, meie armast diskomobiili, mis meid peolt koju viis.

Mäletan perioodi, mil käisin nii tantsuringis, näitlemas kui ka plokkflööti õppimas. Tänu Ruila mõnusale asukohale olen natuke õppinud ka ratsutamist. Käinud nädala kestnud näitelaagris Soomes ja esinenud (nii tantsu, näitlemise kui ka plokkflöödiga).

Ja ehk tuleb ka aeg (võibolla siis kui 20 aastat täis saab), mil mälestus klassivendadest, kes mind bioloogia tunnis surnud vihmaussiga loopisid, muutub naljakaks.

Seniks jään rõõmuga meenutama näiteks hetki, mil kirjanduse tunnis minu kirjand positiivse näitena ette loeti või kasvõi seda, kuidas ma olin veendunud, et koolimaja pööningul kummitab.

Löön virtuaalseid pokaale kokku endiste klassikaaslastega ja ma siiralt loodan, et elu kohtleb neid hästi!

giphy

Sünnipäeva after kõne vms.

Nuuskan vahet pidamata ja köhin. Enesetunne väga miljon eurot ei ole. Kuigi kui kerge tõbine olek maha arvestada, siis palju puudu ka ei jää. Pean nüüd nentima, et Tartusse ma nooresoodustusega enam sõita ei saa. Lisaks on nüüd mul pangasisesed ülekanded ka tasulised. Natukene vana tunne on küll. Kui SIMSi peale mõelda, siis on vist see hetk, mil noorest täiskasvanust saab päris täiskasvanu.

Mul on alati komme eelneval päeval oodata 00:00 ära, siis tõdeda, et ongi käes see minu päev ja rõõmsalt magama jääda. Samuti ka päeva ära saatmisega, taas see 00:00, mõttes öelda “kohtumiseni uuel aastal” ja siis jälle uinuda. Tekitab kohati tunde, et olen päeva maksimaalselt ära kasutanud.

Kuigi mul on alati mingisugused veidrad ootused. Ootan mingeid üllatusi või ootamatuseid. Ehk helistab keegi, kes pole seda pikalt teinud või tuleb keegi ehk üllatuslikult külla. Eile olin isegi natuke kurb kui mingi hetk tõdesin, et päeva kõrghetk on möödas ja ei juhtunudki midagi jalust rabavat.

Olen vist liiga palju filme vaadanud ja ootan hinges vist üllatuspidu 🙂

Siiski olen siiralt tänulik oma õele, vennale ja vanematele, kes kõik külla tulid. Arvestades, et ma neid enam igapäevaselt ei näe ja hetki, mil kõik koos oleme on nüüd juba naeruväärselt vähe, oli see minu jaoks lemmik kingitus. Ükstaspuha, et nad nii ruttu juba minema kibelesid.

Oh ja muidugi mu Siimuke! Parim inimene, kellega oma sünnipäev koos veeta.

Paljudele meeldib pärast sünnipäeva öelda, et neil nüüd jagub õnne terveks aastaks. Tõsi ta on, et seda õnne saadeti minu juurde eile kõvasti. Paraku ei oska ma oma õnne ratsionaalselt jagada ehk siis, mõni päev ma ei kasuta seda üldse, mõni päev topelt. Loodan siiski uue sünnipäevani välja vedada, muidu pean vahepeal kuskilt juurde küsima.

Aitäh kõigile, kel korrakski eile meelde tulin!

 

Usk.

Hoiatus! Olen järgnevad lõigud üsnagi mürgine. Kui lendas viimane piisk aastate jooksul täis tilkunud karikasse, siis tundsin, et pean oma arvamuse konkreetselt ja karmilt välja kirjutama.

Ma ei ole kunagi varjanud, et ma usun nii öelda millessegi kõrgemasse. Seal samas, ei ole ma seda viimase paari aasta jooksul väga jaganud ka. Olen jõudnud arusaamale, et see on minu isiklik asi- mida ma usun, kuidas ma usun vms. Minusse näiteks ei puutu see, kas ja mida inimesed minu ümber usuvad ja arvavad.

Osaliselt ei jaga ma oma usku avalikult ka sellepärast, et olen klassikalise kristliku maailmavaate kohandanud endale mugavamaks. Tunnen, et rahul on nii kristlik kui ka “paganlik” osa minust. Piibli järgi on selline suhtumine vale ning kohati tunnen end nagu U2. Jah, see bänd. Kristliku maailma jaoks mitte piisavalt kristlik ja vastupidi.

Teisalt ei taha ma sellest rääkida ka sellepärast, et paljud inimesed POLE suhtumisel “usk on iga inimese isiklik asi.” Ma ei peaks mitu aastat tööl käima kui saaksin 100 eurot iga korra eest, mil mind on ristküsitletud. Üldplaanis pole mul selle vastu midagi. Võin vastata küsimustele oma usu kohta nii nagu ma arvan ja tunnen. Pähe ma kindlasti kellelegi midagi suruma ei hakka.

Siiski on nii halb tunne kui need küsimused, mis minult küsitakse on halvustava alatooniga. Mul on ükskõik, kas Jumal suudab luua kive, mida ta tõsta ei jõua. Mul on suva, kas Sul on käes nähtamatu homopall, millega Sa üritad mind mõtlema panna? Või ma ei saagi aru, mis on nende küsimuste eesmärk? Tõestada, et ma olen idioot?

Mulle tõesti meeldib mõelda, et mul on eesmärk, mingisugune missioon siin elus. Mulle meeldib ka mõelda, et ehk tõesti ongi Siim minu üks ja õige ettemääratud kaaslane eluks. Ma ju ei tee kellelegi halba kui ma nii tõesti mõtlen? Või teen?

Ma ei ole sellepärast naiivne ega rumal, et ma olen tänulik kui midagi läheb elus hästi. Ma ei ole sinisilmne kui raskes olukorras palun abi. Miks teeb see kellestki kuidagi parema inimese, kui ta väidab, et ei usu mitte kui midagi?

Jah, võibolla tõesti, on mul kui madala enesehinnanguga inimesel, parem leida enda eksistentsi jaoks parem põhjus kui “juhuslikult tekkinud” ja seega on minusuguste eelkäijad mõelnud välja igasuguseid Jumalusi ja religioone, kellesse/millesse uskuda, et end väärtuslikuna tunda. Võibolla jah.

Ma saaks kõikidest halvustavatest küsimustest ja kommentaaridest enda suunas siis aru, kui ma suruks oma arvamust kõigile peale. Kui ma teeks maha kellegi harjumusi, ähvardades põrgu ja piibli ja kõige muu sellisega. Ma ei tee seda ju. Minu usk on minu asi. Siiski on mind süüdistatud Ristisõdades ja selles, kuidas kristlased juutide ja moslemitega Iisraeli pärast sõdivad. ÕIGE! Mina ju olengi seal eesrindel relv käes ja Uus Testament taskus.

Kõik need halvustavad ohked ja kurvad pilgud: “Sigrit, Sa oled nii rumal. Kes Sulle ajupesu tegi?”

Mina joon hommikukohvi koore ja suhkruga- mu ema joob näiteks meega. Ma ei ütle talle, et ta joob kohvi valesti. Magan kõige paremini selili, Siim aga kõhuli- ma ei ütle talle, et ta magab valesti. Ma usun, mida ma usun, Sa usud ehk seda, et must kass toob halba õnne- miks peaksin mina valesti uskuma või Sina? Suva! Usume, mida tahame. Peaasi, et me ei tee kellelegi liiga ja oleme rahul.

Miks üldse tahavad ateistid, et inimesed, kes millessegi usuvad, seda kohe tõestama hakkaksid? “Tõesta, et Jumal on olemas!” Kunagi olin nii rumal, et üritasingi tõestada ja põhjendada, miks ma usun, mida ma usun. Sellepeale öeldakse muidugi alati, et “kokkusattumused” või “kõik usklikud väidavad nii”. Mina ei lähe ju kunagi ühegi ateisti juurde küsimusega, et tõestagu ta, et ma eksin.

Äkki kui Sina nimetad mind naiivseks, sest usun, nimetan mind Sind naiivseks, sest Sa ei usu? Võtke mind nii nagu ma olen. Seni kuni keegi midagi ei teadnud, peeti mind ju normaalseks? Ja nüüd üks selline asi lööb mulle kohe lolli templi otsaette?

Aa, ja igakord, nende aastate jooksul, kui mind on üritatud oma säravate ja imetabaste küsimustega paika panna, olen ma asja lõpuks isiklikult võtnud, mille peale muidugi ALATI öeldakse- aga me ju arutasime. Kas läbi lillede mõnitamine on arutlemine? Kui mina samamoodi vastu küsiks, siis oleksin ma halb usklik, aga kui ateist küsib usklikult, siis on see arutlemine.

Siiski paljud usuvad millessegi, kes ruunidesse, kes kividesse, kes on ebausklik, kes põletab kodus teatud värvi küünlaid teatud energia saamiseks jnejne. Mõni on maausku ja käib puid kallistamas. Mõni on raha usku. Mõni visualiseerib enda soove selleks, et Universum saaks need täita. Mina arvan, et usku on vaja, kasvõi usku armastusse.

Kui ma oleks näiteks lesbi, kas siis mu tuttavad oleksid minuga sama kitsarinnalised? Ometi on paljud kooseluseaduse poolt nagu ka mina. Mis ei ole ju piibellik.

Igaljuhul, sain hingelt öeldud kõik, mis viimased paar nädalat seal mädanenud oli. Ütleksin lihtsalt, et tee teistele seda, mida tahad, et Sulle tehakse- või tähendab, ära siis tee kah, sest see on ju Piiblist ja for Christ sake, Sa oled ju ateist.