Korralik sõõm värsket õhku.

Kirjutasin üle-eelmises postituses sellest, kuidas ma end enam ära ei tunne. Otsustasin, et aitab “naljast” ja tuleb midagi ette võtta. Nüüd olengi kohe-kohe panemas punkti ühele peatükile, et siis alustada uut.

Üks osa minust tunneb hirmu. Eks uue ja tundmatu ees ole alati väike sabin sees. Käib asja juurde nagu ema ütles. Pean uskumatult palju õppima ja kohati kardan, kas üldse hakkama saan. Sealsamas, head asjad ei tule kunagi lihtsalt ning, kes ei riski see šampust ei joo.

Kui ma parasjagu oma ülemõtlemisega end nurka värisema ei mõtle, siis teine osa minust on kohutavalt elevil. Tunnen, kuidas ka mina võin saavutada kõike, mida ma tahan. Ka mina võin olla tubli ja, et ka minu unistused võivad täituda. Ma olen õnnelik, et saan õppida midagi uut, hoolimata sellest, et ma ei tea vajaminevast valdkonnast mitte midagi ja pean alustama nullist.

Hah, ei, kooli ma ei lähe, kuid mõtted kevadel mõnele koolitusele minna on olemas.

Siiani olen olnud justkui mugavustsoonis kinni. Iroonia asjas on muidugi see, et mugavusega pole sellel midagi pistmist. Mul on üks väga edukas sõbranna, kellele olen mitu korda maininud, et olen ta üle uhke ja natuke kade ka, mille peale ta on alati käskinud diivanilt püsti tõusta ja liigutama hakata. Ta ütleb mulle pidevalt, et vaeva peab nägema ja midagi ei kuku ise sülle.

Mõtlesingi, et viskan nüüd mugavustsooni nurka ja võtan vastu uue väljakutse.

Tunnen, kuidas oleksin just umbsest koopast saanud välja värske õhu kätte. Olen koguaeg arvanud, et eluga rahulolu on pigem teistele kui mulle ja olen paar korda kasutanud isegi väljendit, et “minu kõrval saavad teised end edukamatena tunda.” Oeh, mineviku Sigrit! Lahe on vaimselt kasvada ja saada aru, kui rumal ma olen olnud.

Praegu tunnen, et olen varbaotsast juusteni välja energiat täis ja vastu võtma kõik, mis tuleb. Tean, et mul hakkab olema kohati uskumatult raske, aga tean ka, et see on seda väärt.

Igastahes, bring it life! Olen valmis 🙂

Stiilipidu nr 2.-PUNK

Esimene pidu oli väga edukas! Kutsutud inimestest ei saanud tulla vaid kaks, seega tundus kõik kuidagi eriti stiilne. Või siis pigem mitte, sest kui stiilne on meesterahvas seelikus? Kui tegu pole just šotlasega, sel juhul võtan sõnad tagasi, sest kildid on väga stiilsed (isiklik arvamus). Ütleks siis, et oli väga lahe.

Sel aastal informeerisin inimesi varem, ühe korra lükkasin edasi ja lõpuks ei tulnud ikka pooled. AGA lahe oli ikka. Kuigi ma alguses olin ikka nördinud ka, sest kuupäevad olid peaaegu kaks kuud teada ja planeerida oleks alati saanud- kuid ikka tuleb vahel ette ootamatusi ning ei saa seda kellelegi ette heita.

Endale kergelt vastu kukalt andes, läksingi reedel Hiiumaale teadmisega, et “nii lahe kindlasti ei tule kui eelmine kord,” mis on minu kui korraldaja poolt väga alatu. Pidu (ütleks pigem, et oleng) oli suurepärane ning teisiti ei oskakski seda ette kujutada. Igaljuhul, alustaksin siis otsast ja lisan ka pildimaterjali.

Laupäevane päevaplaan nägi ette siis esimese asjana, koos sättimist- üks tegi patse, teine värvis juukseid, kolmas aitas meikimisega- tekitas juba sellise ühtse tunde. Muidugi oleks lahe kui kõik juba valmis punkaritena platsi vallutanud oleks, kuid koos valmis seadmisel on omamoodi lahedus. Kuna kõige värskem oled ikka vahetult pärast mukkimist, siis suundusimegi kõigepealt vanasse sõjaväehoonesse, mis lähedal asus, et võtta pungist viimast.

blogi
Igaüks sai individuaalse pisikese fotosessiooni, et oma vinget välimust ka tulevikus imetleda saaks.
DSC_0691
Kohustuste nimekirjast ei puudunud ka vajalik grupipilt.
DSC_0989
Söögid tegime valmis kõik koos ning endalegi üllatuseks sain hakkama sellega, et koostasin pungi teemalise viktoriini.
DSC_1127
Muidugi ei puudunud meie peolt ka lõke.
DSC_1154
Seoses laupäeval olnud muinastulede ööga võis igalpool randades lõkkeid näha, et ka meie sellest täiesti ilma ei jääks oli armas Elise meile hankinud taevalaternad, mida öösel üritasime rannas ka lendu lasta. Kuna tegelikult on keelatud neid kasutada, siis tuule ja ebaõnnestunud süütamistega ei tulnud sellest midagi välja. Vähemasti oli lõbus ja saan nüüd siin demonstreerida imelist Hiiumaa augusti taevast.
DSC_1219.JPG
Viimasena pean näidama meie disko sauna või, siis sauna disko?
DSC_1234

Aitäh kõigile, kes kohale tulid!
Mõtted liiguvad juba uue suunas (kuigi eelnevalt nii mitu üritust vaja organiseerida).

Disko pole oluline, punk on põhiline!

Two face.

Kuna täna on selline haruldane päev, mil elukaaslane on tööl ja mina üksi kodus, siis on mul natuke aega ka siia miskit kirja panna. Suvi on olnud pööraselt kiire ja seda nii töö- kui ka eraelu rindel. Suuresti tänu sellele, et meil on Siimuga olnud täpselt sama graafik, mis on võimaldanud meil vabadel päevadel natuke ringi seigelda.

Uskumatu kui palju hakkab mõttes mõlkuma ideid, millest kirjutada või teemasid, mille üle arutleda kui pole aega seda teha. Käi või märkmik taskus ringi, et vabal hetkel arvuti ees maandudes oleks Candy Crushi mängimise asemel midagi targemat teha- seda pesa siin külastada näiteks.

Kõige rohkem on mul olnud südamel jagada probleemi enda mitme näolisuse kohta. Kõlab kuidagi veidralt. Selgitaksin seda võibolla niiviisi, et igalühel meist on erinevateks kohtadeks erinevad näod. Ma ei ole sõpradega see, kes ma olen elukaaslasega või perega see, kes tööl. Sõprade ees võin vabalt teha rumalaid nalju, aga töö juures ei teeks ma neid eal. Oi, ja kui mõni pisike totter nali üle huulte lipsanud on, siis tunnen end jube imelikult ja tahaks kohe plehku pista.

Olen umbes kuu aega olnud šokeeritud sellest, milliseks inimeseks ma tööl muutunud olen. Ma poleks iialgi uskunud, et ma võin nii õel, omakasupüüdlik ja sarkastiline olla kui ma seda olen tööl. Ei oska kahjuks öelda, mis ajast ma selline seal olen olnud, kuid ma sain sellest aru taaskord millegi üle vingudes.

Don’t get me wrong- ma TEAN, et ma olen tujukas. Ma TEAN, et ma võin väga kergelt solvuda ja, et minuga on vahel uskumatult raske. Kuid ma TEAN ka seda, et ma ei ole kunagi nii mürgine olnud nagu ma nüüd olen suuteline olema. Kes mind natukenegi teab, teab ka seda, et ma pean sel juhul ikka väga tujukas ja vastik olema.

See ilmutus oli minu jaoks ebameeldiv üllatus. Leian, et ma olen muidu väga tore ja mõni nali on ikka vahel naljakas ka olnud. Arvan, et nüüd oleks aeg elus mõni muudatus ette võtta.

Esialgu panen rõhku nädalavahetusel toimuvale Stiilipeole ja pärast seda on vaja natuke veel reisi uurida (võiks juba oktoober olla).

Eks näis, kaua ma kannatan olla aegajalt hoopis teine inimene. Kuigi ma kunagi soovisin väga näitlejaks saada, siis Juhan Liivilikult siiski Poola kuningas ka olla ei tahaks.

Üleüldises mõttes on siiani kõik väga tore olnud ning mida lähemale jõuab talv, seda lahedam olla on.

Sest soovid siiski täituvad.

Ma ei ole suvega sõber. Mulle ei meeldi, et ta mind praadima peab ja aegajalt kärbseid (sääski, parme) pähe ajab. Kui pidev liigne palavus ja lendavad pisiloomad kõrvale jätta, siis tegelikult pole suvel häda midagi. JAH, ma tõesti ütlesin seda! Mina, talvelembe inimene! Kuigi just tänu praegusele aastaajale olen avastanud nii mõnegi täitunud soovi.

Üks suurimaid soove, mis mul on olnud kuskil 8ndast klassist alates, on leida omale oma sõprade gäng. Kõlab väga veidralt, eks? Kohe selgitan. Mul on ikka sõpru olnud, kunagi isegi oli paar sellist isendit, keda julgesin lausa “parimaks” nimetada. Kahjuks kadusid/vahetusid nad mu elus päris tihti. Eks see ole see kolimine ja koolide vahetamine. Olles suur “Friends”-i fänn, hakkasin endalegi soovima sellist toredat sõprade punti. Olen selle nimel isegi palvetanud.

Nüüd ükspäev, kui sõpradega Hiiumaal orienteerumas olime, tabasin end avastuselt, et MU SOOV ON TÄITUNUD! Oleksin sel hetkel nad kõik pooleks kallistanud ja seal samas nutma hakanud. Ma väga loodan, et olen jõudnud seda avastust piisavalt hinnata ja nautida. Loodan, et mulle antakse neid hetki veel. Pole kerge jõuda inimestega sinna punkti, kus võid vabalt suhelda ja olla Sina ise. Ilma mingit fassaadi ette manamata. Olen lihtsalt mina, jonnakas ja veidrate naljadega Sigrit- ja nende meelest on see täitsa okei.

Ja ma olen väga tänulik! Aitäh teile. Õnneks meil üks vahva reis sügisel ees.

Lisaks, olen alati olnud kade nende peale, kes alati käivad kuskil ja teevad midagi. Tundub nii lahe ajada grupp kokku ja minna lambist näiteks  matkama. Eriti just sellised ette planeerimata üritused. Spontaansed. JA nüüd on mul olnud kaks õhtut järjest mõnusate väljasõitudega sisustatud. Kindlasti on varem ka olnud. Soovi täitumine hakkas mulle kohale jõudma päeval, mil käisime kõigepealt ujumas Maidlas, siis Meremõisas ja lõpuks sõitsime Paldiskisse päikeseloojangut vaatama.

Lahe on tabada end hetkelt, mil ma ei muretse mitte millegi pärast ja olen kõigega rahul. Kardan küll, et seda sõprade gängi õnne mulle kauaks antud ei ole, midagi tuleb kindlasti, mis paiskab kõik segi- see on alati nii. Seniks loodan, et oskan hinnata neid hetki, mis veel tulemas on.

PS! Väga emotsionaalselt ebastabiilne postitus 26-aastase naisterahva poolt.

Tahtsin jagada ka natuke pilte, kvaliteet kõige hullem polegi. Alustuseks üks päris ilus võte Rummu karjäärist, kus kahe armsa inimesega laupäeval hilisõhtust pikniku pidasime.

DSC_0032

Eile (pühapäeval) käisime Keila-Joal. Ma nüüd ei teagi, kas ma ise olen varem kunagi seal üldse käinud, igasugused mälestused puuduvad.

DSC_0034DSC_0040

Over and out!

10 aastat!

Käes on lõpetamiste hooaeg. Sotsiaalmeedia on täis pilte noortest, kel lillesülemid käes. Kui tegu on põhikooli või gümnaasiumi lõpetamistega, siis soovin neile õnne ning kui tegu on mõne ülikooli lõpetanuga, siis lisaks õnnesoovidele tunnen ka natuke kadedust. Nemad ju teadsid, mida nad oma eluga peale tahavad hakata ja oskasid teha järgneva sammu, mis nüüd tunnustust saanud on. Igaljuhul soovin kõigile tuult tiibadesse ja kõrget lendu! 

Ma nimetaks põhikooli lõpetamist esimese suure peatüki läbisaamiseks, sest sellele järgnev otsus on noorele inimesele esimene suurem otsus. Kas gümnaasium või kutsekool?

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Kuigi ma täpset kuupäeva enam ei mäleta, siis vähemasti mäletan seda, et põhikool lõppes minu jaoks 10 aastat tagasi. Tundub uskumatult pikk aeg. KÜMME. AASTAT. TAGASI.

Kavatsen nüüd natukene heietama kukkuda. Põhikooli aeg oli minu jaoks üks raskemaid aegu, mida siiani olen pidanud läbi elama. Koolivahetus, seltskondadesse sobimised (minu jaoks siis pigem mitte sobimised), esimene armumine, mõnitamised jne. Enamik probleemidest on muidugi seotud ka sellega, et kätte jõudis puberteet.

Ei kavatsenud hakata melanhoolitsema. Vabandan!

Kui ma hakkan meenutama koolielu esimest üheksat aastat, siis tulevad meelde esimeste asjade seas ikka positiivsed mälestused.

Mäletan näiteks, kuidas Laagna aegadel õpetaja Liim ühte mu klassiõde tulnukaks kutsus, sõbrapäeva diskot teisel korrusel (vahetundide ajal). Kuidas ma klassiõdedega majade vahel suitsu proovisin ja me klassiõhtutel pikka-nina ja silmapilgutamist mängisime. Mäletan, et hakkasin kord esinemise ajal kogemata vale luuletust lugema ja, siis viga taibates üle saali “UPS” hüüdsin.

Olles end nüüd sellele lainele viinud, siis ma vast võiksin peaaegu sada punkti kirja panna. Mõni mälestus tundub nii eilne, et on lausa kummaline mõelda kui ammu see tegelikult oli.

Kõige rohkem mõjutasid mind Ruila koolis veedetud kaks õppeaastat. Siiamaani imestan, kuidas Kinks suutis mulle matemaatika nii selgeks teha, et ma põhikooli eksami nelja sain või, kuidas Lääne motiveeris mind nii palju, et ma õige mitu kilomeetrit järjest (vingumata) jooksin. Olen tänulik, et Pöör avas mu silmad kirjanduse maailma ja, et Sepp suutis ajaloo nii põnevaks rääkida! Ma ei unusta mitte kunagi Mart Roometsa veidraid füüsika/keemia katseid poiste riietusruumis või, kuidas ma oleksin Suhhanovale vene keele tunnis peaaegu spikerdamisega vahele jäänud ega sedagi, et geograafia igavaks muutumise korral tuli õpetajalt küsida ta koerte kohta.

Kes suudaks unustada neid Cascada rohkeid koolidiskosid, tüdrukute vahelisi klatšimisi või Tigu, meie armast diskomobiili, mis meid peolt koju viis.

Mäletan perioodi, mil käisin nii tantsuringis, näitlemas kui ka plokkflööti õppimas. Tänu Ruila mõnusale asukohale olen natuke õppinud ka ratsutamist. Käinud nädala kestnud näitelaagris Soomes ja esinenud (nii tantsu, näitlemise kui ka plokkflöödiga).

Ja ehk tuleb ka aeg (võibolla siis kui 20 aastat täis saab), mil mälestus klassivendadest, kes mind bioloogia tunnis surnud vihmaussiga loopisid, muutub naljakaks.

Seniks jään rõõmuga meenutama näiteks hetki, mil kirjanduse tunnis minu kirjand positiivse näitena ette loeti või kasvõi seda, kuidas ma olin veendunud, et koolimaja pööningul kummitab.

Löön virtuaalseid pokaale kokku endiste klassikaaslastega ja ma siiralt loodan, et elu kohtleb neid hästi!

giphy

Palju polegi öelda.

Kuu aega tagasi panin tähele, et nii mitmedki kellega ma rääkisin, jagasid mulle oma töö juures esinevaid probleeme. Tänaseks on see lumepall üsna suureks veerenud. Üksikutel on praegu tööl kõik korras. Mõtlesin üsna palju teemal- mis veider sisepingete aeg see on? Tuttav tegi veel nalja, et tegu on sellise kuufaasiga. Mina nüüd ei tea, kas just kuufaas, aga midagi toimub. Eks ikka aegajalt keegi on kurtnud, kuidas tööelu ei lähe nii nagu peaks või on tegu mõne omamoodi kolleegiga, kellega lihtsalt klappi ei leia.

Hämmastav ongi, kuidas see sisepingeteaeg nii suureks ja laialdaseks muutunud on. Mis inimestega juhtunud on? Kas nüüd siis lihtsalt julgetakse rohkem enda eest seista?

Lisaks on mitmel pool raske ka sõprade ja pere keskel. Mis algselt oli ainult tööalane sisepingete aeg on nüüd jõudnud pea kõikidesse valdkondadesse. Kurb.

Kas inimestel on kadunud kompromissi võime? Pead on tõstnud sisemine mina ning teiste arvamus ei loe enam midagi?

Lohutan ennast sellega, et igale tõusule järgneb mõõn ning kaua see kuufaas ikka kesta saab. Leian, et igaüks meist tahab elada ning seda ei saa ometi ju pahaks panna. Vahel kasutatakse selleks lihtsalt väga ekstreemseid viise.

Vahepeal algas kevad.

Kuna ma oma elukaaslase ja emaga suhtlen päris tihedalt, siis pole olnud ka otsest vajadust siia ära eksida. Või siis tegelikult nagu oleks ka. Kui oleks aega kirjutada, siis pole viitsimist ning kui on kiire, keerleb peas tuhat mõtet, mida kõike sooviks jagada. Ma pole viimasel ajal arvanud, et peaksin vabandama kui siia tihti ei satu- minu blogi, kirjutan kui soovi, eks? Eriti kuna see ongi minu jaoks lihtsalt väike getaway.

Seega, kavatsen nüüdsest igakord kirjutada nagu poleks aega vahele jäänud. Täpselt nagu heade sõpradegagi, vahel pole mitu kuud aega kokku saada, kuid kui see päev tuleb, siis jutt jookseb nagu suhtleks igapäevaselt. Lühidalt, minu blogi on minu hea sõber, kes teab, et olen olemas, arvestab, et vahel ongi kiire ja ootab mind alati tagasi.

Alustuseks küsiks, et mis värk selle “My kitchen rules”-iga on? Ma ikka vahel satun seda vaatama, aga reeglid tunduvad segased ja olenemata kuust on seal samad tiimid. Mitu aastat nad juba osalevad seal? Okei-okei, ma peaksin süvenema ja tegelikult on kindlasti väga põnev. Vähemalt seda kiilakat õelat onu seal enam pole.

Üldiselt olen täheldanud, et mul on hetkel mini-masendus. Eeldan, et tegu on miniatuursega, sest loodan, et varsti otsustab ta minust lahkuda. Kohati on nii segaduses ja veider tunne. Milleks kõike üldse vaja on ja, mis edasi saab? Paar mõistusehäält üritavad mu mustadesse murepilvedesse ka kirkaid päikesekiiri tuua ning usun, et nende raske vaev kannab ka varsti vilja.

See muide ongi kõige suurem mure- miks see suvi juba tulema peab? Ma tean, et olen üks tuhandest, kes armastab talve. Ma ootan tuisku alati rohkem kui sooja rannailma. Ma ei suuda kannatada seda tunnet kui on nii palav, et tahaks naha ka maha koorida. Täitsa savi, kas ma olen pruun või mitte. Ainus positiivne asi kogu selle õuduse jooksul on see, et kuna 999/1000-st ootavad suve ülekõige maailmas, siis on nad ka rohkem valmis erinevatele üritustele minema ja väljas käima. Ostan suure šokolaadi inimesele, kes on valmis järgmine talv lumehanges minuga koos grillima! See on muide lubadus!

Muidugi vaevab mind ka eksistentsiaalne küsimus- mis on minu eesmärk? Eeldan, et elu lõpuni kohalikus poes töötamine pole see, milleks ma olemas olen. Või on? Tean, et enne kui tahad edasi liikuda, tuleb leida rahu sellega, mis hetkel on- vahepeal juba oli rahu. Oli vist liiga lühikest aega?

Ei saa ka unustada “Elavate surnute” probleemi- pean ma tõesti ootama oktoobrini, et uusi osi näha? Kuidas ma küll nõnda suve üle elan?

Kuna suvel ollakse palju rõõmsamini valmis üritusteks, siis soovin väga korraldada uue stiilipeo. Paraku tundub, et juba peaksin oma plaanist vist loobuma. Tegu on peoga, mida ma ülekõige ootasin, eriti kuna esimene oli niivõrd edukas. Lõpuks vist siiski panen ise aja paika- tuleb, kes tuleb.

Sain end tühjaks kirjutatud, nüüd lähen naudin vaba päeva edasi.