Võtan sõna või paar

Alustuseks kiire ülevaade mu senise käekäigu kohta ning siis kavatsen natuke arvamust avaldada praeguse olukorra kohta.

Olin kindel, et see on nüüd see aasta, mil suudan end käsile võtta ning hakata normaalset elu elama. Jaanuaris olid plaanid suured ja teotahe nii kõrgel kui see üldse võimalik on. Käisin sõbranna juures salongis abis, tegelesin tööle kandideerimisega ning tundsin end vajalikuna. Siiani ongi aasta esimene kuu olnud kõige produktiivsem.

Veebruaris elasin üle oma kardetud 30nda sünnipäeva. Pean tunnistama, et sellele numbrile mõtlemine tirib mind kuskile urgu ära ning kõik naljad sel teemal torkavad natuke, isegi need, mis ma ise teen. Ma tegelikult sellesse väga süveneda ei tahaks, aga eeldasin, et 30selt elan hoopis teistsugust elu kui seda praegu teen. Vahet pole.

Lisaks muidugi hakkasid veebruaris mu plaanid vaikselt kokku varisema. Olin küll rumal ja panin nö “omad munad kõik ühte korvi” seega kui ma ei saanud tööle sinna, kuhu ma teiste sõnul sobima pidin ja hakkama saama jne, olin taaskord justkui kuskile eksinud. Ilmselt olingi endas lihtsalt liiga kindel ja plaanid tehtud jne. Umbes nagu lotovõiduga- raha on enne laristatud kui pilet ostetud.

Vaikselt hakkasin siis uuesti tegutsema, kuid elu lõi sassi see koroonaviirus. Praegusel hetkel, mil inimesed järjest tööta jäävad, ei ole mul mingit lootust tööle saada. Üldsegi, peavad ju kõik kodus olema.

Ja, pe**se, kui palju ma kodus olen olnud! Veebruari keskpaigast alates polnud mu sõbrannal enam väga mind oma salongi appi vaja ning kui paar üksikut linnas käiku välja arvata, olen viimased neli ja pool nädalat kodus olnud.

Kõik on arusaadav ka. Olen arvestanud, et ilmselt vähemasti veel kuuaega saan kodus olla. Loodan siiralt, et lõpuks saab see viirus seljatatud, kus ta pääseb onju? Kuid Sa ei kujuta ette, mida mu mõtlemine teeb. Ilmselt kujutad küll, kui Sa mind natukenegi tead.

Ma olen nüüd kuus korda proovinud oma praeguseid mõtteid siia kirja panna, aga kuna mu teksti toon oli väga melanhoolne, siis ära kustutanud. Ei taha ka mingi sarimonoja tunduda. Kuigi ma seda olen. Preili Üleanalüüsija. Lühidalt öeldes tunnen ma end väga üksi ja unustatuna. Kõik, rohkem sel teemal ei peatu.

Tahtsin tegelikult seda praegust olukorda laiemalt ka kommenteerida. Nimelt, leian, et kodus olemine on vajalik ja praegune olukord ei ole naljaasi. Mul on kurb vaadata neid tualettpaberi nalju jne. Öeldakse küll, et noortele ei tee see midagi, kuid mis siis kui enesele teadmata on mul näiteks kopsud nõrgad või süda vms ja ma seda üle ei elaks? Kui Sa ise endast ei hooli, siis proovi hoolida oma vanematest või vanavanematest ja olla kodus. Päriselt!

Lisaks tahtsin siia, oma väikesesse blogisse, kirjutada kiire kommentaari ka selle tulede vilgutamise kohta. Ma ise ei ole sotsiaalmeedias väga aktiivne kommenteerija, kuid vahel pean end küll tagasi hoidma, et kellelegi halvasti ei ütleks. Minu arusaam sellest tulede vilgutamisest on kokkuhoidmistunne. Siin pole mingit pistmist pensionifondidega (ka sel teemal on mul arvamus), siin on pigem tegu sellega, et näidata inimestele, et nad pole üksi.

Sa ei saa praegu ju naabrit embusega tervitada ja talle palju tervist soovida. Kurat, vilguta talle siis oma kuradi lampi! Näita, et Sul on heameel, et ta on kodus ja hoolib sellega ka Sinu tervisest. Vilguta sellepärast, et võibolla Su vastas majas töötab medõde, kes on kohutavalt kurnatud ning sellega näeb, et ta teod lähevad korda, sest Sa ei lähe ju tal praegu kätt suruma. Kurat küll. See on armas aktsioon! Keegi võiks mulle ka vilgutada siin kaugel Laitsemaal. Näidata mulle, et ma pole üksi. F*ck!

See pole see koht, kuhu hakata mingeid poliitilisi asju taha siduma või kirjutada kommentaariks presidendile “mine ravile.” Ühiselt ju laulma praegu ei lähe, et kokku kuuluvust tunda. Kuid eks see nii ole, et ükskõik mida keegi ette võtab, siis kellelegi jääb see jalgu.

Mul paar pilti ka otsitud.
Vaata neid siis.

Ole siis tubli, eks? Ja hoia ennast!

PS! Mõtle mulle ka korra. Aitäh tähelepanu eest!