Ilma juttu.

Kui nüüd välja jätta see, et kass mu oma kräunumisega jälle kell 5 öösel üles ajas, siis normaalse inimese kombel, mitu tundi hiljem, avasin taas silmad kuna päike tegi olemise liiga heledaks. Tundsin, et täna tuleb tõeliselt sügisene päev. Paraku nüüd aknast välja vaadates, tundub olemine siiski kuidagi hall.

Mõtlesin eile õhtul töölt koju jalutades, et on küll sügis, aga olemine enam vastav pole. Hommikud on talviselt külmad, enamik puid on lehed alla visanud, aga lund veel pole. Olek on nagu aastaaja vaba. Ametlikult on sügis, vahel tundub nagu talv. Kuigi õue vaadates ei suudaks ma seda “värki” seal kuidagi lahterdada. Las olla siis.

Ootan igaljuhul talve.
Tundub, et ootan seda koguaeg.

Soovin lund, ilusat ja pehmet. Ma ei jõua ära oodata seda mõnusat lume krudisemist saabaste all. Ka seda mõneti ebamugavat tunnet kui silmigi ei saa lahti hoida, sest tuiskab meeletult intensiivselt. Ootan seda sõrmede kangust, kui olen õue minnes unustanud kindad kätte panna ja näpistavat tunnet põskedel. Lisaks muidugi klassikalisi lumeinglite tegemisi ja  lumesõda. Ka seda, et kõike imelist õues toimuvat soojast toast läbi akna, kakao tass peos, vaadelda saaks.

Olen talveinimene.
Tutimütsi kaevasin juba kapist välja ja olen sellega edukalt nädalake õues käinud.

Pöidlad peos loodan, et sel hooajal ma ka oma talve saan. Eelmine kord ju ei saanud. Ootasin seda kui hingeõnnistust. Okei, ma ei saa nüüd liialdada, natuke ikkagi tuli seda külma ja lund ka. Paraku mitte piisavalt. Jään igaljuhul ootama.

Mõnusat laupäeva!

“Lilla on loominguvärv.”

Vahel, kui pea pole enam selge
ning kui suu on täis sülge,
tahaks välja öelda kõik- olla pisut ülbe.
Verbaalselt põlvega lüüa kürbe
ja siis võtta oma asjad ja kolida kuhugi kõrbe.

Sinna, kus ei peaks taluma pilke nii kõrke.
Ajutiselt nulliks kõik inimlikud põrked.
Seal sooviks eemaldada elult suured tõrked,
kuid arenemiseks jätta mõned väiksemad tõkked.
Seal tulemata ei jääks värsked uued mõtted,
uued ideed ja elukorralduse võtted.

Kuid hoopis jahutan sisemise kütte,
ja keeran välja rahulolematuse süüte.
Üks viinapits ning leian uue inimlikkuse püüde.

PS! Meil on kodus nüüd uued lillad kardinad.

24.10- Kiisal.

Kuna päike otsustas täna päeva truu kaaslane olla, ei tahtnud me Siimuga tubaseks jääda. Sõitsime rongiga Kiisale lehtedesse teed jooma.

PS! Pildid on Siimu tehtud (peale selle, kus ta ise peal on). Aitäh! 🙂

Oktoober on täpselt pooleli.

Tunnen end viimasel ajal pisut veidralt. Nimelt, hoolimata sellest, et ma töötan poes, leian, et ma ei saa piisavalt suhelda. Tahaks nii väga rääkida, arutleda ja eriti just nalja teha. Mu suurepärane suvekolleeg oli ka kuu algul oma viimased päevad ära ja nüüd hakkavad mu igasugused huumorisooned umbe minema. Lihtsalt tahaks teha rumalaid nalju ja naerda. Kuigi ma teen neid üksi ka, sellepärast võibki mind vahel näha üksi riiulite vahel naermas.

Kui mul oleks normaalne sülearvuti töötava kirjutamisprogrammiga (näiteks word), siis ma vast kirjutaksin oma raamatuideed laiemalt lahti. Siiani olen piirdunud märkmetega oma “kõige märkmikusse”. Vähemalt pole ma seda maha matnud, mis on tore.

JA SIIS kuna jõulud lähenevad metsiku kiirusega, siis olen hakanud vaikselt kingitustele mõtlema. Üks idee on vist isegi paigas. Juhheii! Peas kumisevad juba pühadeviisid ning ostsin täna ka oma selle hooaja esimese paki verivorste. Tegelikult küll mini-verivorste, sest alustaksin väikselt.

Põhimõtteliselt on lood siis nii, et tahaks olla nukker, sest metsikult üksik on olla. Mul on tunne, et olen koguaeg tööl ja elu sõidab minust, lombist vett pükstele pritsides, mööda. Olen tööl siis kui teised on vabad ja vastupidi. Kuid samas, ma ei saa olla nukker, mitte kuidagipidi, sest Jõulud tulevad ja ma tunnen rahu. Veidrat rahu. Väsimus küll niidab ja puhkusevajadus kasvab, aga tunne on hea.

Olen kindel, et saan mingil hetkel NII-KUI-NII oma naljad tehtud (parem oleks, et inimestega, kes mu huumorit ka jagavad) ja saan ka sotsialiseeruda. Vahel ongi hea kui on suhtlemistest aeg maas. Värskendav ja sunnib mind ju iseennast rohkem kuulama. Seega siiski hea. Tunne on hea.

Kuigi, seda postitust üle lugedes arvan, et ma ise ei saa ka täpselt aru, mida ma siis tunnen või asjadest hetkel arvan. Oh well, Sigritiks olemise rõõmud.

Lõppu lisan pildi, mille tegin täna hommikul tööle minnes. Kõik oli nii müstiline ja lootsin end suutvat seda natukenegi tabada. Hoolimata sellest, et tegin foto oma juustust nutitelefoniga, tuli pilt täitsa arvestatav. Olen rahul.

Kirjutamisest.

Kirjutasin varasemalt ühes postituses, kuidas leian, et ma ei oska mitte midagi hästi teha. Õnneks ka mitte oluliselt halvasti. Pigem jõudsingi järeldusele, et olen lihtsalt igas mõistes üks Harju keskmine neiu. Peale selle postituse avaldamist sain ühe armsa kirja, kus kiideti minu kirjutamise oskust. Olin hämmingus ning siiani siiralt tänulik. Aitäh Sulle! Olin muidugi üllatunud ka sellepärast, et minu eesmärk ei olnud komplimente nuiama hakata, kuid kuna üks nii vahvalt sülle kukkus, siis ei hakanud seda tagasi ka lükkama.

Mis nüüd puudutab üleüldiselt kirjutamist, siis on see mind juba ammu paelunud. Alandliku pilguga vaiba mustrit silmitsedes, pean tunnistama, et loen seda enda puhul isegi üle keskmise oskuseks. Kuigi ausalt öeldes, ei ole ma seda kunagi oskuseks tunnistanud. Arvan, et igaüks meist oskaks ju midagi kirja panna. Väljendusoskus kasvab iga raamatuga, mis läbi loetakse ning algne grammatika peaks juba põhikoolist selge olema. Ei kõla nagu kosmoseloogika ju?

Kuna ma nüüd egoistlikult tunnen, et ehk on mul selle asja peale soont, siis tuleks seda arendama hakata. Täpselt nii nagu mu õde arendab enda kunstioskust, peaksin mina seda tegema oma kirjutamisega. Eriti kui see tõesti tundub midagi, millega ma hakkama võin saada. Ma ei taha kõlada hädapätakana, kes muidu üldiselt millegagi hakkama ei saa. Sealsamas, ei taha ma ka jätta enesekeskset “olen nii vinge kirjanik” muljet. Kasutaksin siinkohal lauset, mille ema mulle eile julgustuseks ütleks: “Sa ei teagi ju, kas Sul sellest midagi välja tuleb, enne, kui Sa ei proovi.”

Nüüd jõuan sinna, miks ma täna üldse seda “uus postitus” nuppu vajutasin. Nimelt, ootan ma kui hingeõnnistust, head raamatuideed. Algselt muidugi mõtlesin, et hakkaks siin koopas aktuaalsetel ja isegi kohati skandaalsetel teemadel sõna võtma, jagaks seda igal pool, kus võimalik ning oleks üks äge staarblogija. Hoolimata sellest, et sisimas naudin tähelepanu keskpunktis olemist, oleks see minu jaoks siiski riskantne, sest esimeste negatiivsete kommentaaride peale nutaksin end õhtuti suitsiidseid mõtteid mõeldes magama.

Oma “karjääri” (haha) alguses kirjutasin rate.ee portaali anonüümse konto alt järjejutte. Ma ei olnud küll eriti edukas, kuid siiski olid mul lugejad, kes arvamust avaldasid ja kaasa elasid. Paraku kadus tihti motivatsioon ära ning lugude lõpud olid alati sunnitult pastakast välja imetud. Kui see faas 7-8 aastat tagasi läbi elatud sai, siis soovisin kõigest hingest olla Eesti Vabariigi esimene ÜLE PRAHI VINGE naisräppar. Mul oli lavanimeks mõeldud MC Sixter ja unistasin maailma lavadest.

Enda õigustuseks lisaksin, et nii palju kui mina tean Veevalajaid (isiklikult), on kõik suured unistajad. Samas, aitavad unistused meil ju edasi liikuda.

Siiani aegajalt jalutades või rongiga sõites mõtlen erinevatele sõnadele ja sellele kui palju ma neile riimuvaid vasteid leiaks.

“Kätte jõudnud sügis,
kuhu ta nüüd trügis?
Metsarajal pole veel lehtigi, ainult prügi.”

Nüüdseks olen jõudnud arusaamale, et siiski raamatu kirjutamine oleks see, mida ma teha sooviks. Istuda kamina ees, juuksed lohakas krunnis, kakaotass ulpivate vahukommidega laual ning läpakas süles- kirjutaks. Omades muidugi suurepärast visiooni loo kulgemisest ja peategelaste eludest.

Vahel ilmutab end unes või mõnes vestluses ideepoeg, millest annaks midagi kirjutada. Olen oma mõtteid üles märkinud ning jäänud ootama seda maagilist “kui tekib vaba hetk, kirjutan pikemalt välja” momenti. Paraku olen nii mitmedki lootuskiired niimoodi ära kaotanud. Uurisin kevadel isegi UK ja USA romaanivõistluste kohta. Nii ma siis ootan ja ootan jalustrabavat, ENNEOLEMATUT ideed.

Nüüd, juba nädalake, seisan silmitsi lühijutu konseptsiooniga. Eile seda emale esitledes suutsin sellest rääkida juba raamatu formaadis. Üllatavalt kombel pole tegu romaaniga, vaid lasteraamatuga. Kordan, LASTEraamatuga! Midagi, millele ma mitte kunagi varem mõelnud pole ja see on ometi nii põnev, kuid ka hirmutav samaaegselt.

Võibolla ei tule sellest midagi, panen kõik kirja ja lugu tundub emotsioonitu, samas, võibolla tuleb. Ma ei olegi välja nuputanud kumb see hullem valik on. Muidugi enne kui resultaadini jõuda, tuleks vaikselt otsast peale asja looma hakata. Miks ometi ette rutata?

Minust on lootus, et ehk ma polegi nii saamatu kui ma seni alati arvanud olen.

Pöidlad pihku!

Kuidas ma moosi keetsin?

Üritan vahel proovida teha midagi uut. Mitte küll paraku nii tihti kui võiks, kuid siiski vahel õnnestub. Tooksin nüüd välja, et tegin näiteks Jaanipäevaks ise šašlõkki. Täitsa esimest korda ning tuli hästi välja. Kui maasika hooaeg suurte tuuridega ootamatult peale tungis, hakkasid mul ajusopis liikuma moosi mõtted. Juuli teises pooles ostsin ma endale ühe suure kahe liitrise Presidendi eest hoopis ämbritäie vaarikaid. Pildistasin oma aktsiooni kehva telefonikaameraga üles kah. Järeltulevate põlvede jaoks ja, et sõbrad ka ikka usuks mu moosikeetmise juttu. Siin kohal vabandaksingi piltide halva kvaliteedi pärast. Mõte on see, mis loeb, eks?

Pliit ja laud nägid välja nagu oleksin seal kellegi maha löönud ning seal juures veel väga vägivaldselt. Lisaks hoidsin purke liiga kaua tagurpidi ja seetõttu ongi neis nagu ufomoos. Hõljukmoos.