All at once

Kõigepealt pean mainima, et üleeilne Nickelbacki kontsert oli üldkokkuvõttes mega võimas! Seltskond oli suurepärane ja sai oma hing seest välja karjutud- proovisin laulda ka, aga see mul üsna kraaksumise sarnane.

Laias plaanis oli mul üsna karm nädal. Millegi pärast olen vaimselt/hingeliselt üsna ebastabiilne ning kipun oma emotsioonidega ekstreemsustesse minema. Ma ei saa sinna ise midagi teha ja ilmselt on vaja mõne professionaali poole pöörduda. Ilmselt juhtub see siis, kui ma rikkaks saan, ja rikkaks ma saan. Paraku nii on. Tunne on selline, rikas. Haha.

Alustuseks olin ühte võimast otsust oodanud umbes kaks kuud ning lõpuks ise asja uurima hakates sain teada, et see otsus polnud mind soosiv. Olin tegelikult juba mõtlemisega seal lainel, et Saatus valib seekord minu ja saan ühe suure kogemuse enda “tehtud” nimekirja lisada. Ei läinud seekord nii ja olin sellepärast päris õnnetu. Kuid ma tean, et on uusi võimalusi, seega tehniliselt pole nagu probleemi ju? Kõige veidram kogu selle juhtumi juures on see, et mu esimene mõte oli “KURAT, ma olin ju täiega seda väärt!” Ja ma ei mäleta, mil ma oleks enda kohta nii mõelnud- seega väike kodujooks siit.

Nädala üldenergia oli eelnevalt mainitu tõttu juba selline pisut kehvema poolne. Ma ei tahaks öelda, et halb, sest ei olnud, pigem selline neutraalne. JA SIIS TULI REEDE! Mis on ühtlasi üks karmimaid päevi, mida sel aastal olen läbielama pidanud ja sealsamas üks lahedamaid.

Sain kahte inimest lohutada- või pigem siis muresid kuulata ja anda endast parim toeks olemisel. Nägin juhuslikult eemalt inimest, kelle olemasolu kohta ma ei soovi mitte midagi teada. Olin natuke ühe väikse “peretüli” keskel ja vist keerasin ühe sõpruse pekki.

Aga see Nickelback! No nii lahe!

Igaljuhul, plahvatasin natuke. Silmadest. Pisaraid. Jälle. Ojadena. Miks? Ma ei tea isegi, mis selle esile kutsus. Või õigemini, ma ei mäleta. Ja kui esimene värdjas mööda põske alla voolas, siis pagan, Kraken sai vabastatud! Ma olen üritanud õppida oma neid tundevärke kontrolli all hoidma, aga kui minus on üldse midagi karmi, siis on need mu need tundevärgid. Haha.

Muide, haigeks jäin ka.

Hetkel, peale südaööd, siin arvuti taga istudes, polegi kõige kehvem tunne. Kahjud on juba tehtud ja vaene organism on seda terve päeva kannatama pidanud. Keha puhastab end ja vaim taastab- seega selline värskem värk natuke.

Vaatasin natuke erinevaid spirituaalseid videosid ja momendil olen üsna positiivses punktis. Asjad lähevad nagu lähevad ja kõik teevad rumalusi ning ainus, mida ma teha saan, on end püsti ajada ja edasi minna. Ma olen ainult inimene ja väga tundeline inimene- mõni võiks öelda lausa armas. Haha. Armsalt tundeline. Nutan ja puha. Ilmselt pean leppima sellega, et jäängi oma emotsioonide orjaks, kuid ehk nad tahaks pärast pikki koos veedetud aastaid lõpuks mu sõpradeks hakata.

Ilmselt pole veider, et olen jätkuvalt veendunud käesoleva aasta suurepärasuses.

Pikk jutt lühidalt- kui Sa seda loed, siis ilmselt tulen Sulle vahel meelde ja tahan lihtsalt öelda, et ära anna minu osas alla. Mulle on seda tunnetevärki liiga palju antud. JA PÄEVA LÕPUKS- ma oskan väga nummilt aevastada. Kõik ütlevad. Nagu kiisu.

DSC_04133

Advertisements

Pealkiri (vähemalt pole allkiri)

Ma viitsisin hommikul natuke trenni teha.
Patsutasin end just õlale selle eest.
Kunagi olen pesumodell, ma ütlen!
Hästi kunagi, aga ikkagi.
Kuigi kui ma nüüd aus olen, siis šokolaadi tahaks.

Mis veel siis? Pean tööle täna minema, jälle.
Ma ei viitsi.
Elan seal juba.
AGA- EI VINGU!
Käin ja loivan seal 10 tundi ringi ja siis õhtul rõõmsalt koju.

Oh, selline uudis ka, et ma sõidan Tartusse homme. Uskumatu! Ma ei mäleta, mil viimati seal niisama tuuseldamas käisin. Ilmselt siis kui seal elasin sajand tagasi. Ilmselt tuleb kõik läbi jalutada ja seda armast Tartu hingust endasse saada. Väike restart.

Üldsegi, järgmine nädal on Nickelback ja üks mega tore tuttav jõuab täna Austraaliast Eestisse suvituma ja ta lubas minuga ka suve jooksul kokku saada!

Tekitan endale sotsiaalelu, sest mis ma ikka siin kodus mossitan koguaeg.
Wonder Woman ikkagi, haha.

Selline suure-ringi (võib ka väikse-ringi- ei judge’i) küsimus- kas keegi mu viieka eest tantsima viiks? Või kümpsi? Või on mingi teenus kuskil, kust saan endale tantsupartneri palgata õhtuks? Kui raha ei taha, võin paar õlut ka välja teha? Ei?

Juba 3. mai! Mis järgmiseks? 4.mai?

Söön siin jogurtit ja mõtlesin just, et kirjutaks paar rida oma koopasse.

Ma ikka ootan häid uudiseid ja seda, mil see aasta juba suurepäraseks muutub. Eile just üks kolleeg ütles, et “kurat, Siku, meil pidi ju hea aasta tulema,” ja ma tegelikult ei ole seda mõtet maha matnud- mul on ikkagi tunne, et ON MINU AASTA. Kuigi kohati tunnen, et energia on kadunud.

Tööjuures ollakse ka minu pärast mures ja üks lausa pakkus mulle oma anti-depressante. Ma ise leian, et asi nii hull ei ole. Lihtsalt olen kõigest kuidagi väsinud, kuid hinges on ikka mingisugune lootus. Mul ilmselt on lihtsalt puhkust vaja.

Olen viimase paari kuuga õppinud oma kõige sügavamaid mõtteid endale hoidma ja see on minu jaoks väga suur asi. Minu tutvusringkonnas olen vist kõige suurem latatara ja võin oma probleeme vabalt kõigile kurta, kuid olen tajunud, et tegelikult kedagi ei koti. Peale minu. Mis on loogiline ja ma ei heidagi seda kellelegi ette. Olen ainuke, kes saab täpselt aru, mida ma mõtlen või tunnen, seega, miks ma peaks kellelegi teisele oma hingesügavustele ekskursiooni tegema.

Kuigi, et Sa teaks, on kõik korras. Ausalt. Olen elus ja (enamvähem) terve kah. Mul küll jäätist enam külmikus ei ole, aga voodi on jätkuvalt ülimugav ja olen suutnud ka mingilmääral sotsiaalelu äratada, seega kruiisin rahus elumerelainetel edasi. Oodates mõnusat paadi raputust, mis selle kurssi muudaks, et ka mina midagi võimast suudaks saavutada ja teha.

Olen piisavalt lahe küll, et ka oma jälg kuskile jätta.

Back to the start

Coldplay- The Scientist

Vahel mõtlen, et kui saaks praeguste teadmiste ja läbielamistega minna ajas tagasi, siis ma ilmselt kasutaksin seda võimalust ja teeksin mõned otsused teistmoodi. Kuigi, kui ma peaksin endale valima mõne supervõime, siis ajas rändamine selleks poleks. Mõtete lugemine kindlasti ka mitte- ma niigi sõltun teiste arvamustest liiga palju, ilmselt ma ausaid mõtteid kuuldes pikalt vastu ei peaks.

Lumi tuli korraks.
Mõnitama.
Aga olen sellegagi rahul.
Mis kitsal ajal ikka teed eks?

Tegelikult on nii, et mind painab rutiin. Kõik on olnud pikka aega täpselt samamoodi. Igas valdkonnas mu elus. Tunnen end justkui lõksus. Olen seda kindlasti varem ka maininud eks?

Oma blogi vahel üle lugedes valdab mind tunne nagu oleks mul käsil mõne puberteedi päevik, kes veel otsib oma kohta elus ja üritab kõigest arusaada. Ma ei tahaks tuua välja praegu oma vanust, sest see on mul üks paljudest kompleksidest. Inimesed ümberringi muudkui teevad suuri elumuutvaid otsuseid- pulmad, lapsed jne. Ma ei ole valmis. Üldse mitte.

Kui elukaaslase sõber teatas, et kevadel isaks saab, siis tahtsin lihtsalt ära joosta. Ma saan aru, et bioloogiline kell ja muu tobe ühiskondlik surve, aga ma ei taha. Ma ei taha seda näpuga näitamist, et millal teie kord.

Igastahes, hamstri tunne on.
Kui see kõlab loogilisena.

Mis asi see postitus nüüd olema peaks?

Lund ikka veel pole.

Õnneks aega on veel, aga ma ootan.

Mul on vist mingisugune sügisväsimuse-laadne loom kallal. Muidugi ei ole ma ka välistanud, et olen ehk hingelt hoopis karu ja vajan talveund.

Igaljuhul, olen koguaeg väsinud ja pidevalt erinevaid muremõtteid mõlgutamas. Mis seal ikka. Ootan lund. See teeb olemise alati paremaks.

Palun, ära edasi loe.
Ma ei kavatse eriti just oma ÜÜRATU tarkusega hiilata.

Positiivne on:
*mul on mega mugav voodi. Ausalt! Või tähendab, olen õnnelik, et mul on voodi. Mõnel ei ole. Ma ei tea, teeb nagu rõõmsaks, et mul on. Haha (ise ka ei mõista hetkel, mis nali see praegu on).
*süüa ei ole hetkel, aga see annab mulle võimaluse minna poodi ja osta, mida ma iganes ka ei sooviks. Ilmselt tulen jälle coca-colaga koju. Never mind. Hommikusöögi valikud on piiramatud.
*vetsupaberit on, for obvious reasons on see alati tore (ilmselt hommikul nähtud halvast huumorist nõretav instapilt on mu tänaseks meelestanud eriti halvale huumorile).

Okei, naersin natuke enda üle praegu. Tähendab, kuivatasin pisaraid. Mis iganes.

Nii, mis veel on praegu positiivne?
*Ma ei teinud Candy Crushis ikka veel seda lolli levelit ära, millel juba mitu päeva kinni olen. Aga positiivne on see, et ma saan seda veel harjutada ja selle võrra olen uhkem kui lõpuks ära teen.
*Mul on eilsest trennist lihased ülihaiged ja liikumine on vaevaline. Ehk, whoop, et mul on lihased, mis saavad haiged olla! Ja noh, trenni teha on ju tore ja bikini badi tuleb ja kõik jutud.
*Vaba päev on!

Põhimõtteliselt on nii, et Jõulud lähevad ja see on täiega minu püha! Kuigi mul sõbrad kinke ei taha ja üks lubas lausa töölt ära minna kui ma kingi peaks tegema. HEA KÜLL! Ei tee siis üldse kinke sel aastal. Tegin seekord hoopis endale massiivse kifti ja lähen suvel kontserdile.

Ja siis tuleb ju aastavahetus! Milleks mul plaane ei ole, aga olen valmis ka kodus üksi šampat jooma ja telkut vahtima. Mis kõlab ka nagu lahe plaan.

Millalgi uuel aastal ilmselt tuleb jõulupidu ka- mis on ilmselge märk, et saan uue kleidi osta! Mis sest, et ma pole üldse kleidi inimene, aga paar korda aastas võib endale meenutada, et olen naine vist.

Tegelikult on kõik hästi ja küll see saamatu tunne ka kord lahkub.
Vähemalt on mul õde ja vend super tublid.

Ma ei teagi, mida ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin.

Pervõi najabr vms.

Ahoi, kopraonud ja -tädid!

Piisavalt originaalne tervitus, et tuletada meelde hammastepesu ning anda mulle andeks mu pikk eemalolek? Kui andeks anda ei saa, siis hambaid peab ikka pesema, sest naeratada on tore ja eriti tore on kui naeratust kroonivad ilusad hambad! Mis iganes, olen just ärganud, aga mitte veel päris ärkvel. Seega naeran hetkel üksi oma lambise esimese lõigu üle.

Ja ole nüüd valmis üsna seosetuks lugemiseks.

Pole terve suve jooksul siia mitte kui midagi kirjutanud. Vähemasti pole ükski kirjutis avalikkuse (sest ma mega famous ja avalikkus kõlab üli bäädääsilt) ette jõudnud.

Suvest ma väga pikalt rääkida ei tahakski üldse. Lühidalt mainin lihtsalt, et käisin kaks korda Vabariigi pinnalt ära, osalesin paaril lahedal koosviibimisel ja tegin palju bikiinipilte, haha, ja halbu nalju. Sain ka päris karmi õppetunni, millest taastun siiani ja, mis tõmbas mu esimese poolaastaga ehitatud enesehinnangu tagasi miinustesse.

Pole hullu, elu ongi kogemiseks ja elamiseks ning koguaeg ei saa lillepidu ka olla. Üldsegi, kuidas ma muidu areneksin ja ennast paremini tundma õpiksin kui vahel vastu näppe ei saaks.

Suvi suveks, päike ja palavus on niikuinii ülehinnatud.

Olen mitu kuud oodanud tänast päeva. Mäletan, kuidas sõbrannaga keset suve üksteisele mingeid probleeme kurtsime ning ta küsis: “Kas asjad kunagi korda ka saavad?” Osaliselt naljaga pooleks saigi lukku pandud maagiline esimene november, mil kindlasti on kõik juba korras või tugevalt sinnapoole teel.

Tema puhul võin öelda küll, et asjad liiguvad ja mul on ta üle ääretult heameel. Mis minusse puutub? Ma nüüd tegelikult ei teagi, kas ASJAD on üldse korrast ära olnud. Olen kord juba natuurilt mega level ülemõtleja ning suudan murede puudumisel need endale ise välja mõelda- mulle kord öeldi “nagu iga teine naine.” Kuid ometi mingisuguste probleemide pärast olen ju saanud pisaraid valada.

tumblr_os3h8uCIy71wo9a4bo1_500

Igastahes valdab mind praegu (ja tegelikult juba nädal või paar) selline veider olek, mil olen kohati justkui rahul ja teisalt olen nagu pudelisse suletud läbi raputatud gaasiline jook, mis avamisel kõik kohad täis purskab.

Esimene november, raisk.

Usun tegelikult siiralt, et kõik on korras. Kõik ei saagi koguaeg mui buen olla ning sellest pole midagi. Annan endast kõik, et olla mega zen ja kui teisiti ei saa, siis feikin kuni meikin. Alustuseks peaks muidugi just kätte jõudnud kuu üle elama, sest mu töögraafik on daaaamn kui karm.

Üleüldsegi, mis siin norutada, varsti tuleb Õigluse liiga ja Jõulud ja loodetavasti ilus pehme lumi.

Ma ei taha, et mu postitusele jääks negatiivne maik juurde. Seega peaks igaksjuhuks natuke ekstra positiivsust siia lisama.

Olen õppinud, et olgugi, et ma olen üks veider tüdruk (ma ei oska enda kohta kasutada sõna “naine”) ääretult kentsaka huumoriga, olen ma siiski väärt enda ümber inimesi, kes mind väärtustavad ja minu jaoks aega leiavad. Olen alati andnud endast kõik, et minu (jaoks) lähedased tunneksid, et ma hoolin neist, kuid sõprussuhted töötavad kahtepidi. Seega leian, et ma olen väärt lahedaid inimesi ja mul on nad täitsa olemas. Ma küll ei tea kui kauaks, sest elu on näidanud, et ka dekaadi pikkused sõprused võivad lõppeda, aga loodan, et need lahedad niipea veel kuskile ei lähe.

IMG_5168

Sisetunne ütleb, et põnevad ajad on ees.
Kallid-musid,
Yours truly,
SiQ

PS! Muide, selline üleskutse ka taaskord, sest eelnevatel aastatel pole keegi vedu võtnud- kui on õues umbes MIINUS VIISTEIST ja maas on PAKS lumi, siis kes iganes on valmis minuga õues grillima, saab mult šokolaadi! Või pitsa või burksi- mis iganes paneb tolle armsa inimese kella tiksuma.

Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.