Okei, uuendused

Ega tegelikult on selline tunne nagu oleks märtsis magama läinud, kaks korda suve jooksul kella piilunud ja nüüd keset oktoobrit julma äratuse peale ärganud. Mõistad?

Ma olen julgelt 2 korda wordpressi avanud ja postitust kirjutama hakanud (umbes sama palju olen sellele mõelnud), aga see keskkond siin on teinud mingi uuenduse ja ma hästi ei saa sotti. Ma ei viitsi ka eriti saada sotti. Tundub kuidagi liiga süvenemine ja ilmselt seekord ma pilte ka ei lisa, sest ma ei tea, kust see käib.

Mis uuendustesse üldse puutub, siis mul ka natuke uued tuuled. Jahedamad, sest sügis on käes. Ma vist isikliku elu tuultest või nende puudumistest jaurama ei hakka, niigi pidin ennast haletsema liiga palju. Üldises plaanis, mis ka ei ole, läheb elu ikka edasi. Tahan ma seda siis, või mitte.

Vahel leian end mingisuguste kummaliste draamade keskelt ja siis pead kratsides ei suuda kunagi arusaada, mis kuradi moodi ma neid koguaeg ligi tõmban. Ise annan endast küll kõik, et olla zen ja, et kui ma ikka eksin, siis vabandan.. Eks kõige olulisem ongi see, et kui ma ise tean, et olen omalt poolt andnud kõik, siis ma ei saagi rohkem midagi teha.

Mul sõbranna õde on suhtumisega, et “kui ma Sulle ei meeldi, mine minema, mul pohhui,” ma päris nii ei ole, aga kedagi kinni ei kavatse enam hoida. Võileiba kaasa ei tee, aga mantli võin selga aidata.

Ah, näed, hakkasingi haletsema. Liiga palju peatükke on läbi saanud, kuid hing ootab uute algamisi. Mõningaid olen juba alustanud ka. Sa ei usuks mind, kui ma räägiks! Haha!

Kui nüüd natuke võtta kokku, mida see väljakutsete rohke hingesüübimise aasta mulle õpetanud on, siis peamiselt seda, et kui arvad, et kelletagi elada ei saa- siis saad küll ja kui arvad, et ellu ei jää- siis jääd küll.

Okei, ma olen veits piss ka tegelikult.

Suvi oli muidu tore iseenesest, käisin paaris kohas, kus varem käinud polnud. Väljakarje Kehrale ja Tamsalule! Vedasin vanemaid mitu korda matkama ning tegin hästi suts sporti ka. Eks endale kohaselt analüüsisin väga palju üle igasuguseid asju, tegin rumalusi ja üritasin mingit sihti leida.

Ja nüüd on sügis, mis on minu jaoks ainult sellepärast tore, et Jõulud tulevad ja see mu lemmar püha.

Võtan sõna või paar

Alustuseks kiire ülevaade mu senise käekäigu kohta ning siis kavatsen natuke arvamust avaldada praeguse olukorra kohta.

Olin kindel, et see on nüüd see aasta, mil suudan end käsile võtta ning hakata normaalset elu elama. Jaanuaris olid plaanid suured ja teotahe nii kõrgel kui see üldse võimalik on. Käisin sõbranna juures salongis abis, tegelesin tööle kandideerimisega ning tundsin end vajalikuna. Siiani ongi aasta esimene kuu olnud kõige produktiivsem.

Veebruaris elasin üle oma kardetud 30nda sünnipäeva. Pean tunnistama, et sellele numbrile mõtlemine tirib mind kuskile urgu ära ning kõik naljad sel teemal torkavad natuke, isegi need, mis ma ise teen. Ma tegelikult sellesse väga süveneda ei tahaks, aga eeldasin, et 30selt elan hoopis teistsugust elu kui seda praegu teen. Vahet pole.

Lisaks muidugi hakkasid veebruaris mu plaanid vaikselt kokku varisema. Olin küll rumal ja panin nö “omad munad kõik ühte korvi” seega kui ma ei saanud tööle sinna, kuhu ma teiste sõnul sobima pidin ja hakkama saama jne, olin taaskord justkui kuskile eksinud. Ilmselt olingi endas lihtsalt liiga kindel ja plaanid tehtud jne. Umbes nagu lotovõiduga- raha on enne laristatud kui pilet ostetud.

Vaikselt hakkasin siis uuesti tegutsema, kuid elu lõi sassi see koroonaviirus. Praegusel hetkel, mil inimesed järjest tööta jäävad, ei ole mul mingit lootust tööle saada. Üldsegi, peavad ju kõik kodus olema.

Ja, pe**se, kui palju ma kodus olen olnud! Veebruari keskpaigast alates polnud mu sõbrannal enam väga mind oma salongi appi vaja ning kui paar üksikut linnas käiku välja arvata, olen viimased neli ja pool nädalat kodus olnud.

Kõik on arusaadav ka. Olen arvestanud, et ilmselt vähemasti veel kuuaega saan kodus olla. Loodan siiralt, et lõpuks saab see viirus seljatatud, kus ta pääseb onju? Kuid Sa ei kujuta ette, mida mu mõtlemine teeb. Ilmselt kujutad küll, kui Sa mind natukenegi tead.

Ma olen nüüd kuus korda proovinud oma praeguseid mõtteid siia kirja panna, aga kuna mu teksti toon oli väga melanhoolne, siis ära kustutanud. Ei taha ka mingi sarimonoja tunduda. Kuigi ma seda olen. Preili Üleanalüüsija. Lühidalt öeldes tunnen ma end väga üksi ja unustatuna. Kõik, rohkem sel teemal ei peatu.

Tahtsin tegelikult seda praegust olukorda laiemalt ka kommenteerida. Nimelt, leian, et kodus olemine on vajalik ja praegune olukord ei ole naljaasi. Mul on kurb vaadata neid tualettpaberi nalju jne. Öeldakse küll, et noortele ei tee see midagi, kuid mis siis kui enesele teadmata on mul näiteks kopsud nõrgad või süda vms ja ma seda üle ei elaks? Kui Sa ise endast ei hooli, siis proovi hoolida oma vanematest või vanavanematest ja olla kodus. Päriselt!

Lisaks tahtsin siia, oma väikesesse blogisse, kirjutada kiire kommentaari ka selle tulede vilgutamise kohta. Ma ise ei ole sotsiaalmeedias väga aktiivne kommenteerija, kuid vahel pean end küll tagasi hoidma, et kellelegi halvasti ei ütleks. Minu arusaam sellest tulede vilgutamisest on kokkuhoidmistunne. Siin pole mingit pistmist pensionifondidega (ka sel teemal on mul arvamus), siin on pigem tegu sellega, et näidata inimestele, et nad pole üksi.

Sa ei saa praegu ju naabrit embusega tervitada ja talle palju tervist soovida. Kurat, vilguta talle siis oma kuradi lampi! Näita, et Sul on heameel, et ta on kodus ja hoolib sellega ka Sinu tervisest. Vilguta sellepärast, et võibolla Su vastas majas töötab medõde, kes on kohutavalt kurnatud ning sellega näeb, et ta teod lähevad korda, sest Sa ei lähe ju tal praegu kätt suruma. Kurat küll. See on armas aktsioon! Keegi võiks mulle ka vilgutada siin kaugel Laitsemaal. Näidata mulle, et ma pole üksi. F*ck!

See pole see koht, kuhu hakata mingeid poliitilisi asju taha siduma või kirjutada kommentaariks presidendile “mine ravile.” Ühiselt ju laulma praegu ei lähe, et kokku kuuluvust tunda. Kuid eks see nii ole, et ükskõik mida keegi ette võtab, siis kellelegi jääb see jalgu.

Mul paar pilti ka otsitud.
Vaata neid siis.

Ole siis tubli, eks? Ja hoia ennast!

PS! Mõtle mulle ka korra. Aitäh tähelepanu eest!

Mis toimub, eksole?

Kuhu jäi postitus 39nda nädala kohta? Tead, see oli üks emotsionaalselt kohutavalt kurnav nädal ning olin nii suure pinge all, et ei suutnud end kuidagi kokku võtta, et sellest kirjutada. Lisaks olen väga pikalt seda blogimist edasi ka lükanud, sest ma tean, et peaksin ju teada andma, mis toimub. Võinoh, tehniliselt ei pea ma mitte midagi tegema.

Igal juhul mu viimane nädal Blackburnis oli minu jaoks väga ootamatult viimane. Arvasin, et saan ilusti novembris lõpetada ning siis rahulikult koju tagasi tulla. Paraku oli Suurel Bossil teine plaan. Eks mind jooksvalt süüdistati koguaeg igasugustes asjades ning lõpuks saadeti 14tunnise ette teatamisega minema. Kõik toimus nii kiiresti ja nii äkiliselt. Ma täpselt ei oskagi öelda, mis siis juhtus. Midagi ma väidetavalt jälle valetasin ning ega mul ennast kaitsta ei lastud. Vähemasti oli mul väga palju tuge mu saatvalt organisatsioonilt, kes ei lasknud Suurel Bossil minust väga üle sõita.

Pärast mitut päeva korralikult peedistamist, anti mulle lihtsalt ühel reedesel päeval valida, mis kell ma järgneval päeval Eestisse jõuda tahan. Olin selle eelnevalt mitu päeva korralikult magamata ning söömise asemel jõin metsikult kohvi. Koguaeg keeras sees ja värisesin. Pole varem mitte midagi sellist kogenud. Eks see enda eest võitlemine lihtne ei ole. Mul polnud aega tuba korda teha ega midagi. Isegi perele ei saanud väga midagi kaasa osta nagu plaaninud olin.

Ma siiani ei tea, miks asjad järsku niiviisi lõppesid ning mida ma, kurat, sellest õppima pidin. Alguses arvasin, et asi on minus, kuid kui mu organisatsioon oli Suure Bossiga rääkinud, siis nad kinnitasid mulle, et see mees seal pole normaalne ning isegi imestati, kuidas ma vastu pidasin. Tugev olen vist! Haha.

Ühesõnaga, ma ei tea, mida sellest veel rääkida. Tean ainult, et olles nüüdseks poolteist kuud kodus olnud, olen juba maha rahunenud ja mingil määral ka taastunud. Esimene kuu läks uskumatult kiiresti ja sotsiaalelu level oli maksimumi peal. Tore ikka, et on inimesi, kes tahtsid kokku saada! Väga tänan! Eriti teades, kui kreisid võivad olla graafikud jne, on ikka mega tore.

Elan momendil Laitses, vanemate juures, sest elus hetkel nii palju lahtiseid otsi ja olen omadega veidi segaduses. Mul on paar tööpakkumist ka, kuid väga kuskile ei kiirusta. Pole tarvidust, miski ei põle. Eks ma end natuke kasutult tunnen küll, aga sealsamas saan alati tööle tagasi minna, sest tean kohta, kuhu saaksin kasvõi homne päev minna. Ilmselt laiskus ja ehk ka liiga kindel turvatekk on mind natuke mugavaks hetkel teinud. Pole vahet. Ilmselt lihtsalt peab praegu nii olema.

Kurb on ainult see, et siin pole suurt kedagi, kes minuga nii palju superkangelastest viitsiks rääkida kui oli Inglismaal. Mu veidrust heidetakse ka siin mulle rohkem ette kui seal. Paar korda on olnud isegi tunne, et tõmbakski kuskile kookonisse ära ja oleks omaette veider.

Mängin lotot natuke ju, kui võidan, tõmbangi uttu ja olen vahelduseks kuskil palmi all oma imelike naljadega. Ma ei ole masenduses või melanhoolne vms, lihtsalt olen natuke õppinud ehk ennast rohkem hoidma. Olen nagu olen, eksole.

Tore on see, et läheb järjest külmemaks ning varsti tuleb lumi ka maha. Eile tegin juba tiiru jõuluturul ka. Üsna varakult muidugi, peaaegi üksi putka polnud veel lahti, kuid sain kuuse üle vaadata ning natuke Jõulu ka hinge. Tahaks sinna veel sel hooajal sattuda, et glögiga ka üks väike tiir putkade vahel teha.

Ole tubli, eks!

Mina plaanin olla, sest mu lemmik püha tuleb!

Pigistaks veel?- nädal 35

Tahaksin väga öelda, et see nädal on tundunud uskumatult pikana, kuid mul on tunne, et ma olen seda siin varem ka öelnud. Ma üldse kuidagi kordan ennast liiga palju viimasel ajal. Tundub, et mul on (fotograafilise) mälu probleemid. Ühesõnaga, ma siis ei ütle seda, kuid tegelikult on tõepoolest olnud väga pikk nädal. Leian, et sissejuhatuseks on see piisavalt segadusse ajav.

Lõpp paistab ja kui nüüd vaikselt lõppev nädal on midagi näidanud, siis seda, et kergemaks küll midagi ei lähe. Ikka on päris korralik tamp taga igasuguste projektide ja tähtaegadega. Isiklikult lootsin muidugi, et ehk saame natuke hinge ka tõmmata, kuid ega ma siia passima ei tulnud, eks?

Esmaspäeva hommikut alustasime siin suur puhastusega. Saime eelneval õhtul sõnumi, et meil on terve maja läikima löömiseks tervelt poolteist tundi ja pool 11 peame kontoris olema. Ma olin ainuke, kes hommikul lapp käes ringi jooksis. Pole hullu. Ma olen ikka vahel oma kohusetunde üle uhke.

Kontorisse jõudes jätkasin päeva oma eesmärkide kirja panemisega. Pidime aasta alguses mõned sihid omale seadma ning kuna kohe on tulemas projekti lõpp, siis on vaja vaikselt hakata ülevaadet tegema. Saame siin sellise asja nagu Youth Pass, mis siis on tõestus sellest, et ma siin viibinud olen ja ehk ka midagi õppinud. Kuid ega ma kaua süveneda ei saanud, sest siis oli vaja kontori ümbrus prügist ja puulehtedest puhtaks teha. Sain ka teada oma töölt eemaldatuse tulemuse- mind tunnistati ebaausaks (dishonest), aga “suspension” on läbi. Lisan siia selle vahva fakti ka, et need kaks päeva, mil töölt eemaldatud olin, võeti mu puhkusepäevadest maha.

Pärast lõunapausi jätkasin siis projektidega. Kirjutasin valmis toore plaani ambassadoride sessioniteks, mis õnneks väga raske ei olnud, sest mul oli paar ideed. Siis kirjutasin valmis videoprojektiks pinnapealse stsenaariumi ja sain paika ka laupäevaste Junior Jamide jaoks paar teemat. Olin nii produktiivne, et produktiivsus ise oleks ka kade olnud.

Umbes pool neli saadeti mind õueharja tagastama. Sellega seoses on mul jagada üks naljakas lugu, nimelt arvas Suur Boss, et ilmselt me nädalavahetuseti midagi ei tee, seega võime vabalt oma kitsast hoovi koristada. Eriti kuna me seal niikuinii mitte kunagi ei viibi. KUID kuna ma ei leidnud kuskilt õueharja ja ma keeldusin ilma sobivate vahenditeta seda tööd tegemast, siis osteti meile esmaspäeval see hari. Muidugi siis Suur Boss avastas, et meil ikkagi oli see hari täitsa olemas. Mina paraku ei leidnud seda, mis tähendas ilmselt seda, et ma valetasin (täitsa savi) ja ma pidin selle siis poodi tagastama. Mis omakorda tähendas siis tunnist linnas seiklemist, sest ma suutsin ära eksida jälle. Haha, ja vihma ka sadas. Kõlab piisavalt kurvalt juba?

Lõpuks koju jõudes sain teada, et me pidime kogu maja üle tegema, sest ma ju ei jõudnud kõike hommikul üksi teha, seega suht täitsa õhtuni me koristasimegi. Pigistasin ühe väga tähtsa telefonikõne oma organisatsiooni esindajaga ka oma päeva kuidagi ära. Lisan selle ka, et päeva lõpetasin elutoas AC/DC järgi tantsu lüües. Oh, ma nii tahaks tantsima minna!

Teisipäeva hommikul sai kauem magada ning kuna mul on sellega viimasel ajal jälle probleeme, siis see oli tore. Otsustasime Dorinaga minna enne tööpäeva ühte mega lahedasse kohvikusse kakaod jooma. Mu rüübe oli ikka suht tuus! Kuigi kui nüüd omavahel siin rääkida, siis väljanägemine on tuusam kui maitse.

Kontoris muidugi jätkasin suure planeerimise ja kavandamisega. Sain esmaspäeval teada, et ma pean ühe online kursuse uuesti tegema, seega tegelesin sellega ka. Kui ambassadorid tulid, siis sain üle mitme kuu seal ka osaleda. Noored said endale ülesandeks koostada suuremat sorti projekt siinsele vallale, mis oleks vaja olnud valmis saada, et siis saata rahastuskonkursile. Nad jaotati tiimidesse ning ma sain siis olla ühe tiimi suunaja. Ma ei pidanud mitte midagi tegema, lihtsalt ütlema, kas nende idee on minu arvates hea ja aitama neil natuke projekti kirjeldust koostada. Saladuskatte all ütlen, et minu tiimi idee oli tegelikult minu oma. Haha, sest nad ei osanud midagi välja nuputada.

Kolmapäeva hommikul kontorisse jõudes tuli välja, et kuna ambassadorid eelneval õhtul neid projekte valmis ei saanud, siis pidime meie need lõpetama. Olin väga pettunud, sest me alles reedel saime suure laari kohustusi kaela ning nüüd järgmine asi. Eriti pahaseks tegi see, et hetkel polnud isegi tegu meie (vabatahtlike) ülesandega. Suur Boss lihtsalt ütles, et jätke kõik oma projektid pooleli ja tehke ära. Eks ma siis andsin endast parima, arvestades, et ma sellega kuidagi tegelikult seotud pole ning, et ma pole elusees ühtegi projekti kirjutama pidanud.

Leidsin end ka kahe draama keskelt. Okei, tegelikult nende kohta “draamad” öelda on natuke liialdus. Ma nimelt väidetavalt rääkisin asjadest, millest ma poleks tohtinud rääkida, teadmata, et ma poleks tohtinud neist rääkida. Vahet pole tead. Igaljuhul oli meil paari tunnine koosolek ka. Teemadeks siis hetkel pooleli olevad projektid ning arutasime kui kaugel keegi on ja panime septembriks laupäevade kava enamvähem paika. Saan näiteks kahel nädalavahetusel oma teemaga särada ja lastega dinosaurustest rääkida. Idee inspiratsioon tuli Ross Gellerilt! Aitäh!

Üleüldse oli mul terve kolmapäeva reede tunne. Siis ma tajusingi, kuidas on tegu ikka kohutavalt pika nädalaga, sest reede oli põhimõtteliselt kolm päeva pikk.

Neljapäeval lõpetasin ära selle ambassadoride rahastusprojekti värgenduse ja sain lõpuks oma asjade juurde naasta. Mingi hetk saatis Suur Boss mu postkontorisse mingeid ümbrikke saatma, kuid üldiselt oli selline klassikaline nina arvutis päev.

Lisaks suutsin end haigeks süüa, emaga lobiseda ja Veelikaga lolli juttu ajada. Kui suure sööma süümekad tulid, siis tegin pargis ka ühe tiiru ja ütlesin partidele tere.

Hiljem chillisime kolmekesi Dorina toas. Aitasin tal ühte taotlust teha. Oh, sellel ma võin isegi natuke pikemalt peatuda. Oktoobri lõpus jõustub Brexit ning kuna me ei ole kohalikud, siis pidime ära tegema ühe taotluse. Selleks oli vaja alla tõmmata üks äpp ja paluda Suure Bossil kirjutada tõend, et me ikka päriselt siin elame. Sain näiteks teada, et mu telefonis on olemas mingi asi, mis loeb passis olevat kiipi.

Oli see üks paras peavalu, aga ma tegin selle juba umbes kaks nädalat tagasi ära ja sain kinnituse ka, et võin vabalt Inglismaal veel 5 aastat olla. Kuna Alenil ja Dorinal pole nii tuus telefon kui mul, siis ma sain neile enda oma laenata, et nad ka ikka saaksid selle ära teha. Kuna ma eriti niikuinii koju ei kibele, siis võiks ju vabalt siia töö otsida või midagi, haha.

Reedel pidin seoses selle rahastusprojekti värgiga mingi ankeedi ära täitma. Tundsin, kuidas see on tegelikult minu aja raiskamine, kuid kui peab, siis peab eks.

Räägin veel ühe nalja. Nimelt saime teada, et nüüd peame töötama kuus päeva nädalas. Kolmel päeval nädalas lastakse meid tunnike varem koju, mis siis tähendab, et peame laupäeval kolmeks tunniks tööle minema. Kui midagi küsida, siis vastuseks tuli kõigepealt see, et tundide järgi töötame ikka viis päeva. Seejärel öeldi, et see pole mitte 6 päeva, vaid 5 ja pool. Muidugi seda öeldi ka, et kui me kaks kuud tagasi 4 ja pool päeva töötasime, siis me väidetavalt küll ei vingunud, et meil liiga vähe tööd on.

Täpselt selline tunne, et meist pigistatakse kõik, mis pigistada annab. Mul pole väga ammu olnud tunne, et ma olen siin vabatahtlik. Pigem nagu tasuta tööjõud. Lisaks muidugi üritab Suur Boss minu ja Dorina vahel uuesti probleeme tekitada. Tahab meid mingisugusesse teraapiasse saata, sest ma paar kuud tagasi mainisin, et ma ei tunne end tema seltskonnas mugavalt.

Vähemalt on siin koguaeg põnev ja midagi toimub.

Laupäeval siis läksime tööle, sest Junior Jam hakkas jälle pihta. Tegime nendega mullikunsti. Ühesõnaga Fairy ja värv ja vesi ning siis puhud mulle ja teed need paberil katki ja voila- kunst! Pärast seda käisime Dorinaga kiirelt kaubamajas ja ma ostsin endale paar maski. Kuna ta läks natuke ringi tuuseldama, siis ma otsustasin endale ühe SPA pärastlõuna teha.

Tahtsin, et oleks nagu filmis. Kurgiviilud ja puha. Self love, sest vahel peaks teiste asemel ka iseennast poputama.

Õhtul vaatasime Dorinaga “Armastuse saare” klippe juutuubist, sest tahtsime rumalate inimeste üle naerda. Mõjus igastahes väga teraapiliselt.

Tänasel pühapäeval olen kõvasti nostalgitsenud. Enamiku päevast olen oma toas istunud ja vanu pilte vaadanud. Rääkisin emaga ka telefonis ning arutasime päris tõsiseid teemasid. Kuid kuna see on mu selle nädala ainuke vaba päev, siis peab ju maksimaalselt patareisid laadima.

Hoolimata sellest, et koju tulla ei taha/ei julge, siis loen ikkagi päevi ning enam pole väga palju jäänud. Paar inimest on juba huvi ka tundnud, et kas oleks võimalik kokku saada. See on vahva igastahes. Tore on inimestele meelde tulla.

Ole tubli! Ja ära lase Virgo seasonil end hulluks ajada!

Head aega 2018!

Lugesin just ühest raamatust, et head aega ei öelda ilma, et soovitaks teist uuesti näha. Või siis tähendab, kui Sa kellelegi head aega ütled, siis tahad teda uuesti näha. Nüüd vist oli arusaadavam. Aga 2018 on natuke selline aasta, mida ma väga vist uuesti kohata ei tahaks. Selline veider vana tuttav, kellega paaril peol sai nalja, aga üldiselt on üsna tüütu. HAHAHAAA, 2018 on nagu mina!

Okei, pole nii hull miskit. Kuidas nüüd ilusti öeldagi? Proosaliselt? Hoolimata sellest, et ma ikkagi sain aru, et kedagi ei tohiks usaldada, sest need kes lubavad olemas olla, seda tegelikult ei ole, tegin enda tarbeks päris palju. Olin möödunud aastavahetusel kindel, et 2018 on minu aasta ja hetkel olen siis seisus, kus ühe korraliku borši jaoks on kõik vajalik ära tükeldatud ja vesigi juba pliidil kuumenemas. JA AIII KUIDAS MA SIIS JÄRGMISEL AASTAL SEDA BORŠI KEEDAN? Nüüd ma lihtsalt olen veendunud, et 2019 ON MINU aasta. Lihtsalt öeldes, ettevalmistused on tehtud. Seda ma tahtsin öelda.

Ettevalmistused selleks, et saaks ühe mega hea supi keeta ja mitte supi siis selles mõttes, et “aii, küll nüüd keerasid supi kokku,” aga sellesmõttes, et mine ja tee lihtsalt. Kõik on juba hakitud ja vesi ka kohe kuum ja siis ainult keeda ja sega.

Mu mõtted on praegu igalpool laiali ja hirm on ka.

Ma pole just suurem-asi kokkaja ning eks ikka kardad, et keeradki päriselt selle “supi kokku” (liiga palju supi juttu?) Rõõmuga võtaks kuskilt kellegagi ühendust ja laseks end natuke maha rahustada, sest ma tean inimesi, kes keedavad igapäev suppe.

Ja sotsiaalmeedias ma vaatan, kuidas inimesed on nii uskumatult andekad ja oskavad lisaks supile ka hautist ja praadi teha. Siis ma istun siin kodus (enam kaua pole istuda ka) ja hoian kahe käega peast kinni, sest ma tahaks ka osata ja olla. Nii ma siis käin, puhkuse ajal sea kostüümiga metsas, sest äkki olen ka piisavalt originaalne ja lahe.

Või tähendab. Kardan seda supi värki. Olen elevil ka, aga kardan kah. Et siis tead. Kui keegi küsib.

Novembri heietusi..

Millegi pärast olen viimase nädala end tundnud üsna kehvasti. Mitte siis tervise mõttes, aga üleüldse. Kerge pessimismi hoog. Sellised päevad nagu täna ei aita ka väga kaasa. Muidugi mulle väga meeldivad vabad päevad, mil ma ei pea terve päev pükse jalga panema ning saan vaadata oma sarju järgi, kuid kui kõik vabad päevad sellised on, siis tekib üsna elutu tunne.

Ma kohati nagu lihtsalt eksisteerin ja elan selleks, et tööl käia. Mitte mingisugust sotsiaalsust või väljas käimist. Eks mingil määral vahel midagi ikka tuleb ette, aga mitte nii palju kui tegelikult vajaksin. Ma olen end teistest kuidagi eraldanud ja seal samas vajan suhtlemist rohkem kui kunagi varem. Ehk uue aasta alguses ootav ettevõtmine on ka natuke selles süüdi. Ja oii, kuidas ma seda ettevõtmist tegelikult kardan.

Ilmselt kõige rohkem kardan seda, et kui see projekt tehtud saab ja ma aasta pärast oma (kindlasti kõvasti paranenud) endise elu juurde naasen, pole mulle enam mitte kedagi jäänud. Sest praegu, olles olemas ja lähedaste jaoks kõigest valmis, olen ma koguaeg kodus. Vaatan mingeid sisutühje TLC sarju ja mossitan kui avastan, et jäätist pole.

Ära põe! Ma tean, et mu eelnevad lõigud tunduvad depressiivsed, aga tegelikult on kõik okei. Ma saan aru, et mul ongi lihtsalt selline periood ja see läheb kohe-kohe üle. Jõulud ju tulevad ka ja vot Jõulud on mu lemmik püha. Tööl (millest ma olen lihtsalt kohutavalt väsinud) juba mängivad siseraadios erinevad pühade laulud ning ma võin kihlavedada, et pühapäeval sadas natuke lund.

Looming on ka hetkel natuke lukus. Üks pooleli olev luuletus vajaks lõpetamist, kuid see pime sombusus ei aita kuidagi kaasa. Muidugi ehk oleksid tšakrad rohkem lahti, kui eelnevalt avalikkuse ette toodud loome oleks mingisugustki tagasisidet saanud, aga seda nõuab see tüütu diiva minus, kes mitte vait olla ei taha.

Muidu olen terve ja kõht on täis. Voodi on ka just piisavalt pehme ning valdavalt magan rahulikult- nähes unes kõiksugu veidrusi. Kuid seda ma ütlen küll, “Elavad surnud” on jube imelikuks kiskunud. Noh, et siis tead, kui keegi küsib.

PS! Mul on nädalavahetus vaba ja ma ei tea, mida sellega ette võtta.
PS2! Mõtlesin eile, kui bussilt maha astusin, et miks bussijuhtidele “aitäh” öeldakse? Ma tänan koguaeg. Aga miks? Selle eest, et ta hommikul tööle jõudis ja ma tänu talle nüüd ilusti koju saan minna? Või tänan selle eest, et ta mind surnuks ei sõitnud? Mul pole tänamise vastu midagi, olen niikuinii koguaeg kellelegi millegi eest tänulik, aga ma lihtsalt mõtlesin. Hah.

Pole üldse tubli blogija

Mõtlesin siin, et tegelikult tahaks siia tihedamini sattuda. Kirjutada mulle meeldib ja leian, et olen selles üpris osav kah. Kindlasti üle keskmise. Sain lisaks emale ühe lugeja veel juurde ka- tere Sten!

Ühesõnaga (mitme lõiguga tegelikult), mis toimub siis? Olen end suutnud mõtetega tagasi töörütmi viia, olin end juba sellest kõigest jamast seal välja lülitanud, kuid ometi tuli üks Nelsonlik “HÄÄHÄÄ” ja väike tagasilöök ning noh, ümber kalkuleerimine. Kuid nagu ma eelmises postituses mainisin, olles leidnud positiivseid asjaolusid, pole siin miskit hullu. Lihtsalt kannatama pean natuke ja lõpuks on kõik sigamegavinge (olen kindel, et see on sõna).

Elasin nädala algul ühe vaimselt uskumatult raske päeva üsna rahulikult üle. Mulle küll öeldi mitu korda, et negatiivsetele asjadele ei tasu mõelda, kuid ma poleks mina kui ma ei mõtleks. Eriti kui ma üle ei mõtleks. Isver, mis Sigrit ma oleks, kui ma suudaks kõike koguaeg külma kõhuga võtta ja üldse endale ise probleeme välja ei mõtleks. Mingi mega lahja Sigrit, igastahes.

Tahan vist ühe väikese, mõni lausa ütleks mega laheda, projekti ette võtta.
Üks tuus pildistamise idee on ka.
Homme lähen lahedale salasünnale.

Hoia oma piip ja prillid- küll ma olen saladusi täis.
Itsitasin natuke omaette.

Tead Sa, järgmine nädal pean Tartusse jooksma minema. Lubasin emale. Alt ka ei vea. Kuigi ma pole trenni mitu kuud teinud ja pole üldse valmis. Mis siis, et see on ainult 10 KILOmeetrit. Medali saab ka ja puha. Kas ma mainisin, et ma pole üldse valmis? Meister lubaja olen ikka. Vähemasti sõnapidaja mees. Naine. Naiselaadne toode.

Selline sügavamõtteline ja elu üle juurdlev postitus siis.

Olen öösel üksi kodus. Muidu mulle täitsa meeldib, aga kuna täna läks kell 5 hommikul televiisor ise käima, siis kardan natuke. See poltergeistide ja muude loomade värk mulle väga ei istu. Mis sest, et olen üsna spirituaalne ja vaatan igapäev horoskoobi videosid.

All at once

Kõigepealt pean mainima, et üleeilne Nickelbacki kontsert oli üldkokkuvõttes mega võimas! Seltskond oli suurepärane ja sai oma hing seest välja karjutud- proovisin laulda ka, aga see mul üsna kraaksumise sarnane.

Laias plaanis oli mul üsna karm nädal. Millegi pärast olen vaimselt/hingeliselt üsna ebastabiilne ning kipun oma emotsioonidega ekstreemsustesse minema. Ma ei saa sinna ise midagi teha ja ilmselt on vaja mõne professionaali poole pöörduda. Ilmselt juhtub see siis, kui ma rikkaks saan, ja rikkaks ma saan. Paraku nii on. Tunne on selline, rikas. Haha.

Alustuseks olin ühte võimast otsust oodanud umbes kaks kuud ning lõpuks ise asja uurima hakates sain teada, et see otsus polnud mind soosiv. Olin tegelikult juba mõtlemisega seal lainel, et Saatus valib seekord minu ja saan ühe suure kogemuse enda “tehtud” nimekirja lisada. Ei läinud seekord nii ja olin sellepärast päris õnnetu. Kuid ma tean, et on uusi võimalusi, seega tehniliselt pole nagu probleemi ju? Kõige veidram kogu selle juhtumi juures on see, et mu esimene mõte oli “KURAT, ma olin ju täiega seda väärt!” Ja ma ei mäleta, mil ma oleks enda kohta nii mõelnud- seega väike kodujooks siit.

Nädala üldenergia oli eelnevalt mainitu tõttu juba selline pisut kehvema poolne. Ma ei tahaks öelda, et halb, sest ei olnud, pigem selline neutraalne. JA SIIS TULI REEDE! Mis on ühtlasi üks karmimaid päevi, mida sel aastal olen läbielama pidanud ja sealsamas üks lahedamaid.

Sain kahte inimest lohutada- või pigem siis muresid kuulata ja anda endast parim toeks olemisel. Nägin juhuslikult eemalt inimest, kelle olemasolu kohta ma ei soovi mitte midagi teada. Olin natuke ühe väikse “peretüli” keskel ja vist keerasin ühe sõpruse pekki.

Aga see Nickelback! No nii lahe!

Igaljuhul, plahvatasin natuke. Silmadest. Pisaraid. Jälle. Ojadena. Miks? Ma ei tea isegi, mis selle esile kutsus. Või õigemini, ma ei mäleta. Ja kui esimene värdjas mööda põske alla voolas, siis pagan, Kraken sai vabastatud! Ma olen üritanud õppida oma neid tundevärke kontrolli all hoidma, aga kui minus on üldse midagi karmi, siis on need mu need tundevärgid. Haha.

Muide, haigeks jäin ka.

Hetkel, peale südaööd, siin arvuti taga istudes, polegi kõige kehvem tunne. Kahjud on juba tehtud ja vaene organism on seda terve päeva kannatama pidanud. Keha puhastab end ja vaim taastab- seega selline värskem värk natuke.

Vaatasin natuke erinevaid spirituaalseid videosid ja momendil olen üsna positiivses punktis. Asjad lähevad nagu lähevad ja kõik teevad rumalusi ning ainus, mida ma teha saan, on end püsti ajada ja edasi minna. Ma olen ainult inimene ja väga tundeline inimene- mõni võiks öelda lausa armas. Haha. Armsalt tundeline. Nutan ja puha. Ilmselt pean leppima sellega, et jäängi oma emotsioonide orjaks, kuid ehk nad tahaks pärast pikki koos veedetud aastaid lõpuks mu sõpradeks hakata.

Ilmselt pole veider, et olen jätkuvalt veendunud käesoleva aasta suurepärasuses.

Pikk jutt lühidalt- kui Sa seda loed, siis ilmselt tulen Sulle vahel meelde ja tahan lihtsalt öelda, et ära anna minu osas alla. Mulle on seda tunnetevärki liiga palju antud. JA PÄEVA LÕPUKS- ma oskan väga nummilt aevastada. Kõik ütlevad. Nagu kiisu.

Pealkiri (vähemalt pole allkiri)

Ma viitsisin hommikul natuke trenni teha.
Patsutasin end just õlale selle eest.
Kunagi olen pesumodell, ma ütlen!
Hästi kunagi, aga ikkagi.
Kuigi kui ma nüüd aus olen, siis šokolaadi tahaks.

Mis veel siis? Pean tööle täna minema, jälle.
Ma ei viitsi.
Elan seal juba.
AGA- EI VINGU!
Käin ja loivan seal 10 tundi ringi ja siis õhtul rõõmsalt koju.

Oh, selline uudis ka, et ma sõidan Tartusse homme. Uskumatu! Ma ei mäleta, mil viimati seal niisama tuuseldamas käisin. Ilmselt siis kui seal elasin sajand tagasi. Ilmselt tuleb kõik läbi jalutada ja seda armast Tartu hingust endasse saada. Väike restart.

Üldsegi, järgmine nädal on Nickelback ja üks mega tore tuttav jõuab täna Austraaliast Eestisse suvituma ja ta lubas minuga ka suve jooksul kokku saada!

Tekitan endale sotsiaalelu, sest mis ma ikka siin kodus mossitan koguaeg.
Wonder Woman ikkagi, haha.

Selline suure-ringi (võib ka väikse-ringi- ei judge’i) küsimus- kas keegi mu viieka eest tantsima viiks? Või kümpsi? Või on mingi teenus kuskil, kust saan endale tantsupartneri palgata õhtuks? Kui raha ei taha, võin paar õlut ka välja teha? Ei?

Juba 3. mai! Mis järgmiseks? 4.mai?

Söön siin jogurtit ja mõtlesin just, et kirjutaks paar rida oma koopasse.

Ma ikka ootan häid uudiseid ja seda, mil see aasta juba suurepäraseks muutub. Eile just üks kolleeg ütles, et “kurat, Siku, meil pidi ju hea aasta tulema,” ja ma tegelikult ei ole seda mõtet maha matnud- mul on ikkagi tunne, et ON MINU AASTA. Kuigi kohati tunnen, et energia on kadunud.

Tööjuures ollakse ka minu pärast mures ja üks lausa pakkus mulle oma anti-depressante. Ma ise leian, et asi nii hull ei ole. Lihtsalt olen kõigest kuidagi väsinud, kuid hinges on ikka mingisugune lootus. Mul ilmselt on lihtsalt puhkust vaja.

Olen viimase paari kuuga õppinud oma kõige sügavamaid mõtteid endale hoidma ja see on minu jaoks väga suur asi. Minu tutvusringkonnas olen vist kõige suurem latatara ja võin oma probleeme vabalt kõigile kurta, kuid olen tajunud, et tegelikult kedagi ei koti. Peale minu. Mis on loogiline ja ma ei heidagi seda kellelegi ette. Olen ainuke, kes saab täpselt aru, mida ma mõtlen või tunnen, seega, miks ma peaks kellelegi teisele oma hingesügavustele ekskursiooni tegema.

Kuigi, et Sa teaks, on kõik korras. Ausalt. Olen elus ja (enamvähem) terve kah. Mul küll jäätist enam külmikus ei ole, aga voodi on jätkuvalt ülimugav ja olen suutnud ka mingilmääral sotsiaalelu äratada, seega kruiisin rahus elumerelainetel edasi. Oodates mõnusat paadi raputust, mis selle kurssi muudaks, et ka mina midagi võimast suudaks saavutada ja teha.

Olen piisavalt lahe küll, et ka oma jälg kuskile jätta.