Back to the start

Coldplay- The Scientist

Vahel mõtlen, et kui saaks praeguste teadmiste ja läbielamistega minna ajas tagasi, siis ma ilmselt kasutaksin seda võimalust ja teeksin mõned otsused teistmoodi. Kuigi, kui ma peaksin endale valima mõne supervõime, siis ajas rändamine selleks poleks. Mõtete lugemine kindlasti ka mitte- ma niigi sõltun teiste arvamustest liiga palju, ilmselt ma ausaid mõtteid kuuldes pikalt vastu ei peaks.

Lumi tuli korraks.
Mõnitama.
Aga olen sellegagi rahul.
Mis kitsal ajal ikka teed eks?

Tegelikult on nii, et mind painab rutiin. Kõik on olnud pikka aega täpselt samamoodi. Igas valdkonnas mu elus. Tunnen end justkui lõksus. Olen seda kindlasti varem ka maininud eks?

Oma blogi vahel üle lugedes valdab mind tunne nagu oleks mul käsil mõne puberteedi päevik, kes veel otsib oma kohta elus ja üritab kõigest arusaada. Ma ei tahaks tuua välja praegu oma vanust, sest see on mul üks paljudest kompleksidest. Inimesed ümberringi muudkui teevad suuri elumuutvaid otsuseid- pulmad, lapsed jne. Ma ei ole valmis. Üldse mitte.

Kui elukaaslase sõber teatas, et kevadel isaks saab, siis tahtsin lihtsalt ära joosta. Ma saan aru, et bioloogiline kell ja muu tobe ühiskondlik surve, aga ma ei taha. Ma ei taha seda näpuga näitamist, et millal teie kord.

Igastahes, hamstri tunne on.
Kui see kõlab loogilisena.

Advertisements

Mis asi see postitus nüüd olema peaks?

Lund ikka veel pole.

Õnneks aega on veel, aga ma ootan.

Mul on vist mingisugune sügisväsimuse-laadne loom kallal. Muidugi ei ole ma ka välistanud, et olen ehk hingelt hoopis karu ja vajan talveund.

Igaljuhul, olen koguaeg väsinud ja pidevalt erinevaid muremõtteid mõlgutamas. Mis seal ikka. Ootan lund. See teeb olemise alati paremaks.

Palun, ära edasi loe.
Ma ei kavatse eriti just oma ÜÜRATU tarkusega hiilata.

Positiivne on:
*mul on mega mugav voodi. Ausalt! Või tähendab, olen õnnelik, et mul on voodi. Mõnel ei ole. Ma ei tea, teeb nagu rõõmsaks, et mul on. Haha (ise ka ei mõista hetkel, mis nali see praegu on).
*süüa ei ole hetkel, aga see annab mulle võimaluse minna poodi ja osta, mida ma iganes ka ei sooviks. Ilmselt tulen jälle coca-colaga koju. Never mind. Hommikusöögi valikud on piiramatud.
*vetsupaberit on, for obvious reasons on see alati tore (ilmselt hommikul nähtud halvast huumorist nõretav instapilt on mu tänaseks meelestanud eriti halvale huumorile).

Okei, naersin natuke enda üle praegu. Tähendab, kuivatasin pisaraid. Mis iganes.

Nii, mis veel on praegu positiivne?
*Ma ei teinud Candy Crushis ikka veel seda lolli levelit ära, millel juba mitu päeva kinni olen. Aga positiivne on see, et ma saan seda veel harjutada ja selle võrra olen uhkem kui lõpuks ära teen.
*Mul on eilsest trennist lihased ülihaiged ja liikumine on vaevaline. Ehk, whoop, et mul on lihased, mis saavad haiged olla! Ja noh, trenni teha on ju tore ja bikini badi tuleb ja kõik jutud.
*Vaba päev on!

Põhimõtteliselt on nii, et Jõulud lähevad ja see on täiega minu püha! Kuigi mul sõbrad kinke ei taha ja üks lubas lausa töölt ära minna kui ma kingi peaks tegema. HEA KÜLL! Ei tee siis üldse kinke sel aastal. Tegin seekord hoopis endale massiivse kifti ja lähen suvel kontserdile.

Ja siis tuleb ju aastavahetus! Milleks mul plaane ei ole, aga olen valmis ka kodus üksi šampat jooma ja telkut vahtima. Mis kõlab ka nagu lahe plaan.

Millalgi uuel aastal ilmselt tuleb jõulupidu ka- mis on ilmselge märk, et saan uue kleidi osta! Mis sest, et ma pole üldse kleidi inimene, aga paar korda aastas võib endale meenutada, et olen naine vist.

Tegelikult on kõik hästi ja küll see saamatu tunne ka kord lahkub.
Vähemalt on mul õde ja vend super tublid.

Ma ei teagi, mida ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin.

Pervõi najabr vms.

Ahoi, kopraonud ja -tädid!

Piisavalt originaalne tervitus, et tuletada meelde hammastepesu ning anda mulle andeks mu pikk eemalolek? Kui andeks anda ei saa, siis hambaid peab ikka pesema, sest naeratada on tore ja eriti tore on kui naeratust kroonivad ilusad hambad! Mis iganes, olen just ärganud, aga mitte veel päris ärkvel. Seega naeran hetkel üksi oma lambise esimese lõigu üle.

Ja ole nüüd valmis üsna seosetuks lugemiseks.

Pole terve suve jooksul siia mitte kui midagi kirjutanud. Vähemasti pole ükski kirjutis avalikkuse (sest ma mega famous ja avalikkus kõlab üli bäädääsilt) ette jõudnud.

Suvest ma väga pikalt rääkida ei tahakski üldse. Lühidalt mainin lihtsalt, et käisin kaks korda Vabariigi pinnalt ära, osalesin paaril lahedal koosviibimisel ja tegin palju bikiinipilte, haha, ja halbu nalju. Sain ka päris karmi õppetunni, millest taastun siiani ja, mis tõmbas mu esimese poolaastaga ehitatud enesehinnangu tagasi miinustesse.

Pole hullu, elu ongi kogemiseks ja elamiseks ning koguaeg ei saa lillepidu ka olla. Üldsegi, kuidas ma muidu areneksin ja ennast paremini tundma õpiksin kui vahel vastu näppe ei saaks.

Suvi suveks, päike ja palavus on niikuinii ülehinnatud.

Olen mitu kuud oodanud tänast päeva. Mäletan, kuidas sõbrannaga keset suve üksteisele mingeid probleeme kurtsime ning ta küsis: “Kas asjad kunagi korda ka saavad?” Osaliselt naljaga pooleks saigi lukku pandud maagiline esimene november, mil kindlasti on kõik juba korras või tugevalt sinnapoole teel.

Tema puhul võin öelda küll, et asjad liiguvad ja mul on ta üle ääretult heameel. Mis minusse puutub? Ma nüüd tegelikult ei teagi, kas ASJAD on üldse korrast ära olnud. Olen kord juba natuurilt mega level ülemõtleja ning suudan murede puudumisel need endale ise välja mõelda- mulle kord öeldi “nagu iga teine naine.” Kuid ometi mingisuguste probleemide pärast olen ju saanud pisaraid valada.

tumblr_os3h8uCIy71wo9a4bo1_500

Igastahes valdab mind praegu (ja tegelikult juba nädal või paar) selline veider olek, mil olen kohati justkui rahul ja teisalt olen nagu pudelisse suletud läbi raputatud gaasiline jook, mis avamisel kõik kohad täis purskab.

Esimene november, raisk.

Usun tegelikult siiralt, et kõik on korras. Kõik ei saagi koguaeg mui buen olla ning sellest pole midagi. Annan endast kõik, et olla mega zen ja kui teisiti ei saa, siis feikin kuni meikin. Alustuseks peaks muidugi just kätte jõudnud kuu üle elama, sest mu töögraafik on daaaamn kui karm.

Üleüldsegi, mis siin norutada, varsti tuleb Õigluse liiga ja Jõulud ja loodetavasti ilus pehme lumi.

Ma ei taha, et mu postitusele jääks negatiivne maik juurde. Seega peaks igaksjuhuks natuke ekstra positiivsust siia lisama.

Olen õppinud, et olgugi, et ma olen üks veider tüdruk (ma ei oska enda kohta kasutada sõna “naine”) ääretult kentsaka huumoriga, olen ma siiski väärt enda ümber inimesi, kes mind väärtustavad ja minu jaoks aega leiavad. Olen alati andnud endast kõik, et minu (jaoks) lähedased tunneksid, et ma hoolin neist, kuid sõprussuhted töötavad kahtepidi. Seega leian, et ma olen väärt lahedaid inimesi ja mul on nad täitsa olemas. Ma küll ei tea kui kauaks, sest elu on näidanud, et ka dekaadi pikkused sõprused võivad lõppeda, aga loodan, et need lahedad niipea veel kuskile ei lähe.

IMG_5168

Sisetunne ütleb, et põnevad ajad on ees.
Kallid-musid,
Yours truly,
SiQ

PS! Muide, selline üleskutse ka taaskord, sest eelnevatel aastatel pole keegi vedu võtnud- kui on õues umbes MIINUS VIISTEIST ja maas on PAKS lumi, siis kes iganes on valmis minuga õues grillima, saab mult šokolaadi! Või pitsa või burksi- mis iganes paneb tolle armsa inimese kella tiksuma.

Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.

Tuuline kolmapäev.

Olen üsna kindel, et täna on kolmapäev, aga mingeid ülekontrollimise võtteid ma hetkel lihtsalt ei viitsi kasutada.

Igaljuhul, tahtsin endale täna lilli osta, sest ma tundsin, et olen seda väärt. Kuid kuna ma naudin lilli vaasis ainult nii palju, et pildistan endale mälestuse (kurat teab, mis puhuks), siis otsustasin ringi ja nüüd olen hoopis terve šokolaaditahvli võrra rikkam (ja paari euro võrra vaesem). Nüüd neid ridu üles kirjutades meenus mulle, et mul on tegelikult ju hoopis poolik dieet käsil, aga SUVA, olen rebel ja rikun enda poolt endale kirjutatud reegleid. Elama ju peab eksole.

Sellegi poolest leian ma, et olen lilli väärt, sest on uskumatu kui tubli ma olen. Mitte, et ma nüüd egotsema kukun (või tähendab, natuke ikkagi kukun), kuid olen esimest korda oma elus (27 haigelt pika aasta jooksul) enda üle uhke. Teen midagi, mida ma olen tahtnud teha pikka-pikka aega ja see on see nn kaalu alandamine. Kohe-kohe on miinust juba tervelt 12 kilo. Kes oleks võinud arvata, et minusugune laiskuse etalon sellega hakkama saab. Olgugi, et minna on veel tubli 6 kilo, aga pekki mees, saad aru, et 2/3 on JUBA tehtud.

Nüüd väike fototõend ka- hoiatus, all järgnev pilt võib olla pisut liiga paljastav. Kuna nüüd on hoiatatud, siis õudusunenägude pretensioone hiljem vastu ei võta.

collage

Patsutasin end just õlale ja preemiaks ostsin endale täna uue kleidi ka. Kes teab ehk mulle sobib ja lõpuks olen selline püss, et … (insert mingi eriti äge lõpp).

Üldiselt on laiplaan siiski selline, et kui ikka korraks tundub, et asjad on jonksus ja elu on ikka hea, tuleb siiski härra Elu raputama- think again. Mis ma ikka oskan öelda? Ostsin endale täna roosast kvartsist käevõru kah, mis peaks mu eriti positiivseks tegema, seega mis ma muud peale- LASE KÄIA AHV- ikka oskan öelda. Iga asi juhtub põhjusega ja kes siis tahaks mugavustsooni pidama jääda. Not this gal’ over here.

Tegelikult lahendaks kõik mu probleemid see kui ma saaks ühe korraliku lotovõidu. Originaalne eks? Tõmbaks kohe Kanadasse ära! Läheks naudiks mägesid ja elaks kuskil onnis- sest ma saan ja tahan onju. Võiksin kasvõi üksi minna. Reisisemuks võtaks endale näiteks kassi- sest pekki, kuidas mul on vaja kassi.

Üldiselt on kõik ikkagi MEGA tore. Või siis noh, kui on tunne, et nüüd on ikka päris halvasti, siis lohutan end teadmisega, et kindlasti kukub praegu kuskil mõni uks alla.

Lõpetuseks siis lihtsalt paar pilti. Sest hey, why not.
18406440_10209128699766782_767028024_o
18452208_10209128699846784_339470741_o

Over and out!

Sest soovid siiski täituvad.

Ma ei ole suvega sõber. Mulle ei meeldi, et ta mind praadima peab ja aegajalt kärbseid (sääski, parme) pähe ajab. Kui pidev liigne palavus ja lendavad pisiloomad kõrvale jätta, siis tegelikult pole suvel häda midagi. JAH, ma tõesti ütlesin seda! Mina, talvelembe inimene! Kuigi just tänu praegusele aastaajale olen avastanud nii mõnegi täitunud soovi.

Üks suurimaid soove, mis mul on olnud kuskil 8ndast klassist alates, on leida omale oma sõprade gäng. Kõlab väga veidralt, eks? Kohe selgitan. Mul on ikka sõpru olnud, kunagi isegi oli paar sellist isendit, keda julgesin lausa “parimaks” nimetada. Kahjuks kadusid/vahetusid nad mu elus päris tihti. Eks see ole see kolimine ja koolide vahetamine. Olles suur “Friends”-i fänn, hakkasin endalegi soovima sellist toredat sõprade punti. Olen selle nimel isegi palvetanud.

Nüüd ükspäev, kui sõpradega Hiiumaal orienteerumas olime, tabasin end avastuselt, et MU SOOV ON TÄITUNUD! Oleksin sel hetkel nad kõik pooleks kallistanud ja seal samas nutma hakanud. Ma väga loodan, et olen jõudnud seda avastust piisavalt hinnata ja nautida. Loodan, et mulle antakse neid hetki veel. Pole kerge jõuda inimestega sinna punkti, kus võid vabalt suhelda ja olla Sina ise. Ilma mingit fassaadi ette manamata. Olen lihtsalt mina, jonnakas ja veidrate naljadega Sigrit- ja nende meelest on see täitsa okei.

Ja ma olen väga tänulik! Aitäh teile. Õnneks meil üks vahva reis sügisel ees.

Lisaks, olen alati olnud kade nende peale, kes alati käivad kuskil ja teevad midagi. Tundub nii lahe ajada grupp kokku ja minna lambist näiteks  matkama. Eriti just sellised ette planeerimata üritused. Spontaansed. JA nüüd on mul olnud kaks õhtut järjest mõnusate väljasõitudega sisustatud. Kindlasti on varem ka olnud. Soovi täitumine hakkas mulle kohale jõudma päeval, mil käisime kõigepealt ujumas Maidlas, siis Meremõisas ja lõpuks sõitsime Paldiskisse päikeseloojangut vaatama.

Lahe on tabada end hetkelt, mil ma ei muretse mitte millegi pärast ja olen kõigega rahul. Kardan küll, et seda sõprade gängi õnne mulle kauaks antud ei ole, midagi tuleb kindlasti, mis paiskab kõik segi- see on alati nii. Seniks loodan, et oskan hinnata neid hetki, mis veel tulemas on.

PS! Väga emotsionaalselt ebastabiilne postitus 26-aastase naisterahva poolt.

Tahtsin jagada ka natuke pilte, kvaliteet kõige hullem polegi. Alustuseks üks päris ilus võte Rummu karjäärist, kus kahe armsa inimesega laupäeval hilisõhtust pikniku pidasime.

DSC_0032

Eile (pühapäeval) käisime Keila-Joal. Ma nüüd ei teagi, kas ma ise olen varem kunagi seal üldse käinud, igasugused mälestused puuduvad.

DSC_0034DSC_0040

Over and out!

Vahepeal algas kevad.

Kuna ma oma elukaaslase ja emaga suhtlen päris tihedalt, siis pole olnud ka otsest vajadust siia ära eksida. Või siis tegelikult nagu oleks ka. Kui oleks aega kirjutada, siis pole viitsimist ning kui on kiire, keerleb peas tuhat mõtet, mida kõike sooviks jagada. Ma pole viimasel ajal arvanud, et peaksin vabandama kui siia tihti ei satu- minu blogi, kirjutan kui soovi, eks? Eriti kuna see ongi minu jaoks lihtsalt väike getaway.

Seega, kavatsen nüüdsest igakord kirjutada nagu poleks aega vahele jäänud. Täpselt nagu heade sõpradegagi, vahel pole mitu kuud aega kokku saada, kuid kui see päev tuleb, siis jutt jookseb nagu suhtleks igapäevaselt. Lühidalt, minu blogi on minu hea sõber, kes teab, et olen olemas, arvestab, et vahel ongi kiire ja ootab mind alati tagasi.

Alustuseks küsiks, et mis värk selle “My kitchen rules”-iga on? Ma ikka vahel satun seda vaatama, aga reeglid tunduvad segased ja olenemata kuust on seal samad tiimid. Mitu aastat nad juba osalevad seal? Okei-okei, ma peaksin süvenema ja tegelikult on kindlasti väga põnev. Vähemalt seda kiilakat õelat onu seal enam pole.

Üldiselt olen täheldanud, et mul on hetkel mini-masendus. Eeldan, et tegu on miniatuursega, sest loodan, et varsti otsustab ta minust lahkuda. Kohati on nii segaduses ja veider tunne. Milleks kõike üldse vaja on ja, mis edasi saab? Paar mõistusehäält üritavad mu mustadesse murepilvedesse ka kirkaid päikesekiiri tuua ning usun, et nende raske vaev kannab ka varsti vilja.

See muide ongi kõige suurem mure- miks see suvi juba tulema peab? Ma tean, et olen üks tuhandest, kes armastab talve. Ma ootan tuisku alati rohkem kui sooja rannailma. Ma ei suuda kannatada seda tunnet kui on nii palav, et tahaks naha ka maha koorida. Täitsa savi, kas ma olen pruun või mitte. Ainus positiivne asi kogu selle õuduse jooksul on see, et kuna 999/1000-st ootavad suve ülekõige maailmas, siis on nad ka rohkem valmis erinevatele üritustele minema ja väljas käima. Ostan suure šokolaadi inimesele, kes on valmis järgmine talv lumehanges minuga koos grillima! See on muide lubadus!

Muidugi vaevab mind ka eksistentsiaalne küsimus- mis on minu eesmärk? Eeldan, et elu lõpuni kohalikus poes töötamine pole see, milleks ma olemas olen. Või on? Tean, et enne kui tahad edasi liikuda, tuleb leida rahu sellega, mis hetkel on- vahepeal juba oli rahu. Oli vist liiga lühikest aega?

Ei saa ka unustada “Elavate surnute” probleemi- pean ma tõesti ootama oktoobrini, et uusi osi näha? Kuidas ma küll nõnda suve üle elan?

Kuna suvel ollakse palju rõõmsamini valmis üritusteks, siis soovin väga korraldada uue stiilipeo. Paraku tundub, et juba peaksin oma plaanist vist loobuma. Tegu on peoga, mida ma ülekõige ootasin, eriti kuna esimene oli niivõrd edukas. Lõpuks vist siiski panen ise aja paika- tuleb, kes tuleb.

Sain end tühjaks kirjutatud, nüüd lähen naudin vaba päeva edasi.