Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.

Tuuline kolmapäev.

Olen üsna kindel, et täna on kolmapäev, aga mingeid ülekontrollimise võtteid ma hetkel lihtsalt ei viitsi kasutada.

Igaljuhul, tahtsin endale täna lilli osta, sest ma tundsin, et olen seda väärt. Kuid kuna ma naudin lilli vaasis ainult nii palju, et pildistan endale mälestuse (kurat teab, mis puhuks), siis otsustasin ringi ja nüüd olen hoopis terve šokolaaditahvli võrra rikkam (ja paari euro võrra vaesem). Nüüd neid ridu üles kirjutades meenus mulle, et mul on tegelikult ju hoopis poolik dieet käsil, aga SUVA, olen rebel ja rikun enda poolt endale kirjutatud reegleid. Elama ju peab eksole.

Sellegi poolest leian ma, et olen lilli väärt, sest on uskumatu kui tubli ma olen. Mitte, et ma nüüd egotsema kukun (või tähendab, natuke ikkagi kukun), kuid olen esimest korda oma elus (27 haigelt pika aasta jooksul) enda üle uhke. Teen midagi, mida ma olen tahtnud teha pikka-pikka aega ja see on see nn kaalu alandamine. Kohe-kohe on miinust juba tervelt 12 kilo. Kes oleks võinud arvata, et minusugune laiskuse etalon sellega hakkama saab. Olgugi, et minna on veel tubli 6 kilo, aga pekki mees, saad aru, et 2/3 on JUBA tehtud.

Nüüd väike fototõend ka- hoiatus, all järgnev pilt võib olla pisut liiga paljastav. Kuna nüüd on hoiatatud, siis õudusunenägude pretensioone hiljem vastu ei võta.

collage

Patsutasin end just õlale ja preemiaks ostsin endale täna uue kleidi ka. Kes teab ehk mulle sobib ja lõpuks olen selline püss, et … (insert mingi eriti äge lõpp).

Üldiselt on laiplaan siiski selline, et kui ikka korraks tundub, et asjad on jonksus ja elu on ikka hea, tuleb siiski härra Elu raputama- think again. Mis ma ikka oskan öelda? Ostsin endale täna roosast kvartsist käevõru kah, mis peaks mu eriti positiivseks tegema, seega mis ma muud peale- LASE KÄIA AHV- ikka oskan öelda. Iga asi juhtub põhjusega ja kes siis tahaks mugavustsooni pidama jääda. Not this gal’ over here.

Tegelikult lahendaks kõik mu probleemid see kui ma saaks ühe korraliku lotovõidu. Originaalne eks? Tõmbaks kohe Kanadasse ära! Läheks naudiks mägesid ja elaks kuskil onnis- sest ma saan ja tahan onju. Võiksin kasvõi üksi minna. Reisisemuks võtaks endale näiteks kassi- sest pekki, kuidas mul on vaja kassi.

Üldiselt on kõik ikkagi MEGA tore. Või siis noh, kui on tunne, et nüüd on ikka päris halvasti, siis lohutan end teadmisega, et kindlasti kukub praegu kuskil mõni uks alla.

Lõpetuseks siis lihtsalt paar pilti. Sest hey, why not.
18406440_10209128699766782_767028024_o
18452208_10209128699846784_339470741_o

Over and out!

Sest soovid siiski täituvad.

Ma ei ole suvega sõber. Mulle ei meeldi, et ta mind praadima peab ja aegajalt kärbseid (sääski, parme) pähe ajab. Kui pidev liigne palavus ja lendavad pisiloomad kõrvale jätta, siis tegelikult pole suvel häda midagi. JAH, ma tõesti ütlesin seda! Mina, talvelembe inimene! Kuigi just tänu praegusele aastaajale olen avastanud nii mõnegi täitunud soovi.

Üks suurimaid soove, mis mul on olnud kuskil 8ndast klassist alates, on leida omale oma sõprade gäng. Kõlab väga veidralt, eks? Kohe selgitan. Mul on ikka sõpru olnud, kunagi isegi oli paar sellist isendit, keda julgesin lausa “parimaks” nimetada. Kahjuks kadusid/vahetusid nad mu elus päris tihti. Eks see ole see kolimine ja koolide vahetamine. Olles suur “Friends”-i fänn, hakkasin endalegi soovima sellist toredat sõprade punti. Olen selle nimel isegi palvetanud.

Nüüd ükspäev, kui sõpradega Hiiumaal orienteerumas olime, tabasin end avastuselt, et MU SOOV ON TÄITUNUD! Oleksin sel hetkel nad kõik pooleks kallistanud ja seal samas nutma hakanud. Ma väga loodan, et olen jõudnud seda avastust piisavalt hinnata ja nautida. Loodan, et mulle antakse neid hetki veel. Pole kerge jõuda inimestega sinna punkti, kus võid vabalt suhelda ja olla Sina ise. Ilma mingit fassaadi ette manamata. Olen lihtsalt mina, jonnakas ja veidrate naljadega Sigrit- ja nende meelest on see täitsa okei.

Ja ma olen väga tänulik! Aitäh teile. Õnneks meil üks vahva reis sügisel ees.

Lisaks, olen alati olnud kade nende peale, kes alati käivad kuskil ja teevad midagi. Tundub nii lahe ajada grupp kokku ja minna lambist näiteks  matkama. Eriti just sellised ette planeerimata üritused. Spontaansed. JA nüüd on mul olnud kaks õhtut järjest mõnusate väljasõitudega sisustatud. Kindlasti on varem ka olnud. Soovi täitumine hakkas mulle kohale jõudma päeval, mil käisime kõigepealt ujumas Maidlas, siis Meremõisas ja lõpuks sõitsime Paldiskisse päikeseloojangut vaatama.

Lahe on tabada end hetkelt, mil ma ei muretse mitte millegi pärast ja olen kõigega rahul. Kardan küll, et seda sõprade gängi õnne mulle kauaks antud ei ole, midagi tuleb kindlasti, mis paiskab kõik segi- see on alati nii. Seniks loodan, et oskan hinnata neid hetki, mis veel tulemas on.

PS! Väga emotsionaalselt ebastabiilne postitus 26-aastase naisterahva poolt.

Tahtsin jagada ka natuke pilte, kvaliteet kõige hullem polegi. Alustuseks üks päris ilus võte Rummu karjäärist, kus kahe armsa inimesega laupäeval hilisõhtust pikniku pidasime.

DSC_0032

Eile (pühapäeval) käisime Keila-Joal. Ma nüüd ei teagi, kas ma ise olen varem kunagi seal üldse käinud, igasugused mälestused puuduvad.

DSC_0034DSC_0040

Over and out!

Vahepeal algas kevad.

Kuna ma oma elukaaslase ja emaga suhtlen päris tihedalt, siis pole olnud ka otsest vajadust siia ära eksida. Või siis tegelikult nagu oleks ka. Kui oleks aega kirjutada, siis pole viitsimist ning kui on kiire, keerleb peas tuhat mõtet, mida kõike sooviks jagada. Ma pole viimasel ajal arvanud, et peaksin vabandama kui siia tihti ei satu- minu blogi, kirjutan kui soovi, eks? Eriti kuna see ongi minu jaoks lihtsalt väike getaway.

Seega, kavatsen nüüdsest igakord kirjutada nagu poleks aega vahele jäänud. Täpselt nagu heade sõpradegagi, vahel pole mitu kuud aega kokku saada, kuid kui see päev tuleb, siis jutt jookseb nagu suhtleks igapäevaselt. Lühidalt, minu blogi on minu hea sõber, kes teab, et olen olemas, arvestab, et vahel ongi kiire ja ootab mind alati tagasi.

Alustuseks küsiks, et mis värk selle “My kitchen rules”-iga on? Ma ikka vahel satun seda vaatama, aga reeglid tunduvad segased ja olenemata kuust on seal samad tiimid. Mitu aastat nad juba osalevad seal? Okei-okei, ma peaksin süvenema ja tegelikult on kindlasti väga põnev. Vähemalt seda kiilakat õelat onu seal enam pole.

Üldiselt olen täheldanud, et mul on hetkel mini-masendus. Eeldan, et tegu on miniatuursega, sest loodan, et varsti otsustab ta minust lahkuda. Kohati on nii segaduses ja veider tunne. Milleks kõike üldse vaja on ja, mis edasi saab? Paar mõistusehäält üritavad mu mustadesse murepilvedesse ka kirkaid päikesekiiri tuua ning usun, et nende raske vaev kannab ka varsti vilja.

See muide ongi kõige suurem mure- miks see suvi juba tulema peab? Ma tean, et olen üks tuhandest, kes armastab talve. Ma ootan tuisku alati rohkem kui sooja rannailma. Ma ei suuda kannatada seda tunnet kui on nii palav, et tahaks naha ka maha koorida. Täitsa savi, kas ma olen pruun või mitte. Ainus positiivne asi kogu selle õuduse jooksul on see, et kuna 999/1000-st ootavad suve ülekõige maailmas, siis on nad ka rohkem valmis erinevatele üritustele minema ja väljas käima. Ostan suure šokolaadi inimesele, kes on valmis järgmine talv lumehanges minuga koos grillima! See on muide lubadus!

Muidugi vaevab mind ka eksistentsiaalne küsimus- mis on minu eesmärk? Eeldan, et elu lõpuni kohalikus poes töötamine pole see, milleks ma olemas olen. Või on? Tean, et enne kui tahad edasi liikuda, tuleb leida rahu sellega, mis hetkel on- vahepeal juba oli rahu. Oli vist liiga lühikest aega?

Ei saa ka unustada “Elavate surnute” probleemi- pean ma tõesti ootama oktoobrini, et uusi osi näha? Kuidas ma küll nõnda suve üle elan?

Kuna suvel ollakse palju rõõmsamini valmis üritusteks, siis soovin väga korraldada uue stiilipeo. Paraku tundub, et juba peaksin oma plaanist vist loobuma. Tegu on peoga, mida ma ülekõige ootasin, eriti kuna esimene oli niivõrd edukas. Lõpuks vist siiski panen ise aja paika- tuleb, kes tuleb.

Sain end tühjaks kirjutatud, nüüd lähen naudin vaba päeva edasi.

Konkreetse suunitluseta postitus.

See nädal on kuidagi ootamatult ja ebanormaalselt pikk olnud. Kui ma mõtlen tagasi sellele, et mul teisipäeval sünnipäev oli, siis tundub see vähemalt kuu aja tagusesse aega kuuluvat. Kuigi eks võib öelda, et see nädalake on mul üsnagi tegus ka olnud.

Sünnipäevast ma juba kirjutasin. Sellele järgneval päeval käisin kohupiimapontšikuid söömas sõbranna juures, keda polnud kuid näinud. Vahemärkuseks ütlekski, et parim kingitus on aeg. Teades kui kiire kõigil (ka minul) koguaeg on, hindan ülikõrgelt seda, kui minu jaoks leitakse aega. Või siis, kui ollakse valmis sobivat vaba aega otsima.

Eile, laupäeval, käisime sõpradega 2 Quick Starti kuulamas. Lapsepõlve üks lemmikuid artiste. Ma nüüd ei oskagi selle ürituse kommenteerimisel ühtegi seisukohta võtta. Tore oli end üles tuunida ja sättida, sest ma polnud väga ammu kuskil niiviisi väljas käinud. Tore oli sõpradega koos bussiga linna sõita. Isegi Kannu kõrtsi esmamulje oli väga tore ja oi kui palju nalja alguses sai.

Mitte nii väga toredaks läks siis kui tahtsime sõbrannaga lava ette ootama minna. Kell oli saamas kohe 23:00 ja arvasime, et nüüd peaks bänd ka lavale tulema. Ei tulnud, aga sellegi poolest tantsisime ja arvasime, et tunnike veel pole vast hullu. Mingi hetk kogunes tantsuplatsile varases keskeas tädikesed, kes olid väga purjus ja lärmakad. Elasid mul seljas koguaeg ja peksid küünarnukkidega selga (küsisin neilt veel, et kas ma olen neile võlgu, et nad mind selga taovad koguaeg- ei pidanud võlgu olema).

Ma pole nii labast käitumist väga ammu kuskil kohanud. Julgesin vastu “hoogsamalt” tantsida, hüpati kohe turja, seal samas, suruti oma sõbrannasid järjest mulle kõrvale, sest TÄITSA PEKKIS, nemad peavad kõik ju lava ette saama ja mis mõttes nad ei saa? Kõik nad otsustasid mind vihaste pilkude ja solvangutega üle valada kui teatasin, et paraku ma kõlarisse seista ei saa. Olid tädikesed end nii ilusasti riidesse pannud, aga tundus, et vist polnud ammu kodust välja saanud, sest normaalne ja viisakas käitumiskoodeks oli ununenud.

Bänd läks lavale natuke enne kella kahte öösel. Selleks ajaks olime sõbrannaga tantsuplatsilt ära tulnud. Kuulasime seltskonnas 3-4 laulu ära ja hakkasime ära sättima. Kahju on sellest, et ma nii väga ootasin seda üritust, just sellepärast, et see pole jälle mingi saunakas (kuigi need on ka väga toredad). Kuid need mõned plussid ei kaalu neid suuri miinuseid üle.

Selline tunne, et peab ikka ise pidusid korraldama, siis tean täpselt, mida saan. Kuigi, mul on natuke kahju, et ma sellele kuradi mustas kleidis blondiinile hambasse ei virutanud. Paraku oleksid ta 15 sõbrannad oma tikk-kontsadega mulle suure tõenäosusega üks-null teinud. Ah, vahet pole.

Usk.

Hoiatus! Olen järgnevad lõigud üsnagi mürgine. Kui lendas viimane piisk aastate jooksul täis tilkunud karikasse, siis tundsin, et pean oma arvamuse konkreetselt ja karmilt välja kirjutama.

Ma ei ole kunagi varjanud, et ma usun nii öelda millessegi kõrgemasse. Seal samas, ei ole ma seda viimase paari aasta jooksul väga jaganud ka. Olen jõudnud arusaamale, et see on minu isiklik asi- mida ma usun, kuidas ma usun vms. Minusse näiteks ei puutu see, kas ja mida inimesed minu ümber usuvad ja arvavad.

Osaliselt ei jaga ma oma usku avalikult ka sellepärast, et olen klassikalise kristliku maailmavaate kohandanud endale mugavamaks. Tunnen, et rahul on nii kristlik kui ka “paganlik” osa minust. Piibli järgi on selline suhtumine vale ning kohati tunnen end nagu U2. Jah, see bänd. Kristliku maailma jaoks mitte piisavalt kristlik ja vastupidi.

Teisalt ei taha ma sellest rääkida ka sellepärast, et paljud inimesed POLE suhtumisel “usk on iga inimese isiklik asi.” Ma ei peaks mitu aastat tööl käima kui saaksin 100 eurot iga korra eest, mil mind on ristküsitletud. Üldplaanis pole mul selle vastu midagi. Võin vastata küsimustele oma usu kohta nii nagu ma arvan ja tunnen. Pähe ma kindlasti kellelegi midagi suruma ei hakka.

Siiski on nii halb tunne kui need küsimused, mis minult küsitakse on halvustava alatooniga. Mul on ükskõik, kas Jumal suudab luua kive, mida ta tõsta ei jõua. Mul on suva, kas Sul on käes nähtamatu homopall, millega Sa üritad mind mõtlema panna? Või ma ei saagi aru, mis on nende küsimuste eesmärk? Tõestada, et ma olen idioot?

Mulle tõesti meeldib mõelda, et mul on eesmärk, mingisugune missioon siin elus. Mulle meeldib ka mõelda, et ehk tõesti ongi Siim minu üks ja õige ettemääratud kaaslane eluks. Ma ju ei tee kellelegi halba kui ma nii tõesti mõtlen? Või teen?

Ma ei ole sellepärast naiivne ega rumal, et ma olen tänulik kui midagi läheb elus hästi. Ma ei ole sinisilmne kui raskes olukorras palun abi. Miks teeb see kellestki kuidagi parema inimese, kui ta väidab, et ei usu mitte kui midagi?

Jah, võibolla tõesti, on mul kui madala enesehinnanguga inimesel, parem leida enda eksistentsi jaoks parem põhjus kui “juhuslikult tekkinud” ja seega on minusuguste eelkäijad mõelnud välja igasuguseid Jumalusi ja religioone, kellesse/millesse uskuda, et end väärtuslikuna tunda. Võibolla jah.

Ma saaks kõikidest halvustavatest küsimustest ja kommentaaridest enda suunas siis aru, kui ma suruks oma arvamust kõigile peale. Kui ma teeks maha kellegi harjumusi, ähvardades põrgu ja piibli ja kõige muu sellisega. Ma ei tee seda ju. Minu usk on minu asi. Siiski on mind süüdistatud Ristisõdades ja selles, kuidas kristlased juutide ja moslemitega Iisraeli pärast sõdivad. ÕIGE! Mina ju olengi seal eesrindel relv käes ja Uus Testament taskus.

Kõik need halvustavad ohked ja kurvad pilgud: “Sigrit, Sa oled nii rumal. Kes Sulle ajupesu tegi?”

Mina joon hommikukohvi koore ja suhkruga- mu ema joob näiteks meega. Ma ei ütle talle, et ta joob kohvi valesti. Magan kõige paremini selili, Siim aga kõhuli- ma ei ütle talle, et ta magab valesti. Ma usun, mida ma usun, Sa usud ehk seda, et must kass toob halba õnne- miks peaksin mina valesti uskuma või Sina? Suva! Usume, mida tahame. Peaasi, et me ei tee kellelegi liiga ja oleme rahul.

Miks üldse tahavad ateistid, et inimesed, kes millessegi usuvad, seda kohe tõestama hakkaksid? “Tõesta, et Jumal on olemas!” Kunagi olin nii rumal, et üritasingi tõestada ja põhjendada, miks ma usun, mida ma usun. Sellepeale öeldakse muidugi alati, et “kokkusattumused” või “kõik usklikud väidavad nii”. Mina ei lähe ju kunagi ühegi ateisti juurde küsimusega, et tõestagu ta, et ma eksin.

Äkki kui Sina nimetad mind naiivseks, sest usun, nimetan mind Sind naiivseks, sest Sa ei usu? Võtke mind nii nagu ma olen. Seni kuni keegi midagi ei teadnud, peeti mind ju normaalseks? Ja nüüd üks selline asi lööb mulle kohe lolli templi otsaette?

Aa, ja igakord, nende aastate jooksul, kui mind on üritatud oma säravate ja imetabaste küsimustega paika panna, olen ma asja lõpuks isiklikult võtnud, mille peale muidugi ALATI öeldakse- aga me ju arutasime. Kas läbi lillede mõnitamine on arutlemine? Kui mina samamoodi vastu küsiks, siis oleksin ma halb usklik, aga kui ateist küsib usklikult, siis on see arutlemine.

Siiski paljud usuvad millessegi, kes ruunidesse, kes kividesse, kes on ebausklik, kes põletab kodus teatud värvi küünlaid teatud energia saamiseks jnejne. Mõni on maausku ja käib puid kallistamas. Mõni on raha usku. Mõni visualiseerib enda soove selleks, et Universum saaks need täita. Mina arvan, et usku on vaja, kasvõi usku armastusse.

Kui ma oleks näiteks lesbi, kas siis mu tuttavad oleksid minuga sama kitsarinnalised? Ometi on paljud kooseluseaduse poolt nagu ka mina. Mis ei ole ju piibellik.

Igaljuhul, sain hingelt öeldud kõik, mis viimased paar nädalat seal mädanenud oli. Ütleksin lihtsalt, et tee teistele seda, mida tahad, et Sulle tehakse- või tähendab, ära siis tee kah, sest see on ju Piiblist ja for Christ sake, Sa oled ju ateist.

11.01.- Pläma.

Alustuseks sooviksin mainida oma jätkuvat üllatust selle üle, et mu “sünnipäeva kõne” postitus pidevat tähelepanu saab. Ometi on sellest möödas kohe-kohe aasta, kuid siiani tekitab see vahel ootamatut külastajate arvu. Aitäh Google, vist.

Ööseks pähe punutud pats peas ja Siimu dressipüksid jalas, istun diivanil. Klõpustan vaheldumisi erinevaid kanaleid lootuses leida midagi huvitavat vaatamiseks. Külmkapis ootab üks šampus, millele ma viimase poole tunni jooksul pidevalt mõelnud olen. Hetkel arvan, et las veel ootab. Aga? Ah, las ikka ootab jah.

Ootasin tegelikult väga tänast päeva, sest mul oli päris lahe plaan. Läks nagu alati. Tahaksin öelda, et olen natuke pettunud, aga väga ei olegi. Olen pigem just üllatunud kui plaanid lähevad täide- mis mõttes, mitte midagi ei läinud vett vedama? Mitte, et ma oleks pessimist. Lihtsalt statistika näitab, et üldiselt siiski ei tasu midagi kokku leppida, vaid pigem töötab mine vooluga kaasa-suhtumine. Kuigi, mulle meeldib planeerida.

Igaljuhul, vahet pole, üritan nautida vaba päeva. Kui varsti tuju tuleb ehk lähen ostan poest ühe meekoogi ja otsin mõne hea filmi. Mulle soovitati, et üksi kodus olemise päevi tulebki nautida. Eks ma siis üritan. Tegelikult on ju tore kui pult on minu käsutuses. Saan oma pulmasaateid vaadata. Üldsegi, ma ei tea, kas asi on uues aastas, aga mind teavitab facebook igapäevaselt kihlumistest.

Olen lugenud erinevaid horoskoope, mõned lubavad mullegi suuri viise oma suhte kinnitamiseks. Samas, osad ei luba üldse elumuutvaid otsuseid vastu võtta. Üldjoontes, mina kui Veevalaja, ei tohiks sel aastal vist üldse kodust välja astuda, sest ootamas on üks jama teise järel. Raha pole, sõbrad kaovad, teen valesid otsuseid, tööga probleeme. Ainult oktoober pidi hea tulema.

PS! Ma ei hakka seekord isegi üle lugema oma kirjutist. Panin kirja kõik, mis pähe tuli, kontrollimatult. Ja mul on täitsa savi kui hästi see kõik kokku sobib.