Nädalad 27 ja 28

Tahtsin tegelikult sellele postitusele korraliku pealkirja ka panna, aga ma ei osanud midagi valida. Ma ei saa lihtsalt York kirjutada näiteks, sest see oli üsna väike osa viimasest kahest nädalast. Võiksin muidugi kirjutada “kõvasti planeerimist” ning see on ka tõsi, kuid ei võta päris hästi kokku seda, missugused need viimased kaks nädalat olnud on. Kaks valikut veel olid “intensiivne”- ja täitsa pekkis kui täpselt see kõike iseloomustab ja tehniliselt võiksingi nüüd punkti panna ning postituse kirjutatuks lugeda ja siis veel “tasuta kõneminutid”- mis oleks muidugi väga positiivne valik. Minu jaoks. Olen oma telefonikõnedega paar inimest kindlasti juba ära tüüdanud- “iiiiiisver, jälle Sigrit!” Igaljuhul otsustasin, et ei pane pealkirja ning eks siis saad ise otsustada, milline eelmainitutest kõige paremini oleks sobinud.

Nädal 27 (8.-14. juuli)

Esmaspäev oli väga rahulik päev. Olin eelneval päeval tubli olnud ning kõik vajalikud toimetused ära teinud, seega sain mõnusalt lihtsalt vegeteerida. Käisin korraks postkontoris, haha, sellega oli tore lugu muidu. Panin oma kirja posti ära ja siis läksin poodi, et isale üks Iron Maideni õlu osta (ootab mul kapi otsas novembrit nüüd) ning need postkontori onud tulid ka poodi (käisin seal vahetult enne sulgemist- jah, olin SEE klient). Igaljuhul, kui neist möödusin siis nad lehvitasid mulle ja tervitasid. Sest me ilmselt saime parimateks sõpradeks. Selline lugu siis. Hah.

Õhtul sain oma mentoriga ka kokku. Käisime taas Chaiiwalas. Ta natuke jätab mulle tunde nagu tal oleks alati mega kiire ning nagu ta ei viitsiks minuga juttu puhuda. Vähemalt teeb mulle alati kohvi välja. Seekord sain kooki ka. Ma kõlan nii isekalt. Isver. Pärast tegin tiiru pargis ka, sest ma joon kohvi kolme suhkruga.

Teisipäeval olin ainsana kontoris, sest Dorina oli puhkusel ja Alen läks mingisugusele esmaabi kursusele. See muidugi tähendas, et sain terve päeva vastuvõtus olla. Oh, see oleks ka olnud hea pealkirja valik “vastuvõtt,” olin seal peaaegu iga päev. Meil oli ka Youth Worki kursus ning saime ülesandeks juuli lõpuks 4-5 nädala jagu sessioneid ambassadoridele planeerida. Istusin seal siis klaasistunud pilguga, sest ma üritasin välja nuputada, kuidas ma selle jaoks aja peaksin leidma, sest kogu energia läks suveprogrammi alla. Pole hullu. Ambassadoridel ma sel teisipäeval ei osalenud, sest keegi pidi ju vastuvõtus neid vastu võtma.

Koju jõudes kõige positiivsem olla ei olnud ning tahtsin teki alla kerra tõmmata ja melanhoolset muusikat kuulata, kuid Aleni mentor tuli külla ja tõi mulle milk shake’i. Istusime siis kolmekesi elutoas, luristasime oma sheike ja sain oma Šotimaa muljeid jagada. Aleni mentor on lahe onu, kes on fotograaf ja vahel laigib mu instagrammi pilte. Tema on see, kes soovitas mul juba jaanuaris Šotimaale minnes kindlasti fritüüritud Mars ära proovida.

Mis ma nüüd selle kolmapäeva kohta oskan öelda? Tegelikult väga midagi, sest kõik oli üsna rutiinne. See oli muidugi, et sain Boss Tädiga natuke tõsistel teemadel juttu teha, sest ma siiski tundsin, et olen üsna suure pinge all ning ta lubas mind natuke aidata.

Neljapäev oli üks kohutavalt intensiivne päev. Pidime eelneval nädalal täitma ära ülevaate küsimustikud meie siiani veedetud aja kohta siin. Ühesõnaga küsiti arvamust kõige kohta, millega siin kokku puutume. Näiteks, kas me tunneme, et saame oma kodu osas siin sõna võtta; kas me tunneme, et saame kellegagi rääkida, kui meil muresid on; kas oleme rahalise korraldusega rahul jne. Ma siis lajatasin oma aususega. Mitte julmalt muidugi, kuid ütlesingi, et ma näiteks ei tunne, et kellegagi rääkida saaksin jne.

Igastahes pidime siis igaüks individuaalselt käima Suure Bossi ja Boss Tädiga koosolekul, et oma vastused lahti seletada. Ette oli nähtud tund aega, kuid ma istusin seal kaks ja pool tundi. Kõik, mis ma olin välja toonud, et on minu jaoks murekohad, keerati kergelt minu vastu. Ma ilmselt väga pikalt sellel teemal ei peatuks, mainin lihtsalt, et ma ei hakanud seal nutma. Oli päris napp, aga asi piirdus värisevate käte ja võbeleva lõuaga. Progress!

Pärastlõunal läksime Blackburni katerdraali Srebrenica genotsiidi mälestusteenistusele. Ka see oli väga intensiivne. Ürituse kava oli väga hästi paigas ja pastori inglise keelt oli väga kõrvupaitav kuulata (tädi ise on ka väga tore), kuid kuidas Sa ütled, et tore üritus oli, kui selle põhjus on väga julm?

Õhtuse jalutuskäigu ajal helistasin emale ja viisin ta päeva sündmustega kurssi. Kasutasin lihtsalt võimalust, et kõik ära rääkida ning siis edasi liikuda. PS! Ma arvan, et mu pildilt on arusaada, et olen liiga palju Punisheri vaadanud.

Reedel tähistasime kontoris Aleni sünnipäeva. Kõik töötajad tahtsid kampa lüüa, eriti kuna meid vabatahtlike siin on nii väheks jäänud ning sellisel juhul saime talle nüüd korraliku kingituse ka teha. Tegime grupipildi ka ning kuna mulle neljapäeval heideti ette, et ma olen liiga tõsine ja mu võltsnaeratus on ka läbinähtav, siis üritasin seekord päriselt siis naeratada. Tulemuseks on see, et me näeme Aleniga välja nagu asiaadid. Ja liiga lääne asiaadid, haha. Ma muidu kasutasin enda kirjeldamiseks väljendit “hiina pannkook.”

Jalutama ma ei läinud, sest Alen tellis meile pitsat ja vaatasime hoopis Punisheri.

Laupäevasel Junior Jamil sai Alen oma sünnipäeva puhul olla juhtiv töötaja. Ma panin ta tuimalt tanki, sest leidsin, et ta võiks ka midagi kasulikku teha. Ma ei ole vist oma PIKA elu jooksul suuremat (igas mõttes) pohhuisti kohanud. Teemaks lastega oli superkangelased ning ma arvan, et see läks väga hästi.

Mängisin natuke ahvi ka tegelikult. Otsustasime ta sünnipäeva paari õlle ja ühe karamellitordiga tähistada, kuid ma tahtsin enne oma jalutuskäigu ära teha. Lõppkokkuvõttes rääkisin Carmeniga üle kahe tunni telefonis ja Alen veetis oma sünnipäeva õhtu valdavalt üksi. Mul on natuke paha tunne, mitte palju muidugi, sest mu telefonikõne oli väga tore, haha. Kuigi kui ma aus olen, siis ma arvan, et eks Alenil oli üsna savi. Lõpuks ikka ühe õlleringi tegime.

Ooo, PÜHAPÄEV! YOOOOOORK! Kui me jaanuaris Mariami, Poli ja Kamiliga pubis käisime, siis üks suvaline tädi tuli meiega juttu rääkima. Talle jäi silma Poli pikkus (ta on ikka mega pikk) ja kui ta kuulis, et oleme vabatahtlikud euroopast, siis soovitas meil kindlasti Yorki minna, sest see pidavat uskumatult ilus olema. Pärast seda vestlust, igakord kui ta meist möödus, karjus ta meile YOOOOOOORK!

Kuna ma siin juba üritan võimalikult targasti oma aega ära kasutada ja iga kuu kuskile minna plaanin, siis oli York mul ka nimekirjas ning seekord oli mul isegi reisikaaslane, Alen. Sain isegi Dorinale ükspäev odavaid rongi- ja bussipileteid otsida. See mul siin tore oskus ning kui keegi ohkab, et “pekki, sinna on nii kallis minna,” siis ma hüüan: “OOTA! Las ma tsekin!” Ja siis leidsingi talle peaaegu 40 naela odavama viisi, kuigi reisimine läks ka paar tundi pikemaks. Magic igastahes.

Kaldun teemast kõrvale. York siis. Jõudsime sinna lõunaks ning kuna check-in’ini oli aega, siis jalutasime niisama paar tundi, sest plaanisime tõsise avastamise ilma seljakottideta ette võtta. Otsustasin ka muidugi kleidi selga ajada, sest ma tahtsin ilusaid pilte ka. Kui me lõpuks linnapeale saime, siis jalutasime mööda Harry Potteri tänavat (tegelikult on see vist Shambles, ma refereerin seda koguaeg kui HP tänavat), vaatasime korraks ühel väiksel väljakul laivis tennist, kõndisime vihmavarjude all, käisime šokolaadipoes ja istusime York Minster katedraali juures.

Jalutasime kesklinna osa mitu korda läbi ja tegime isegi kõrvale põike jõe ääres. Ütlesin Yorki partidele tere. Oma reisikaaslast pidin muidugi kõvasti tagant pushima, et üldse viitsiks minuga jalutada, ta oleks selle katedraali juurde istuma jäänudki. Otsustasime kella seitsmest õhtul juba hotelli tagasi minna, õigemini tema otsustas. Ma väga lootsin, et saan vähemalt seekord pubisse istuma minna, aga ei. Lõpuks vaatasin poole ööni Michael McIntyre’i videosid juutuubist. Soovitan!

Nädal 28 (15.- 21. juuli)

Uus nädal algas Yorkis. Ilmaga mul/meil seal väga vedas! Igastahes (huvitav, mitu korda ma seda sõna selle postituse jooksul kasutan), ma ei maganud kõige paremini, üks norskas kõrvalvoodis ning ma ei ole sellega enam harjunud. Mulle meeldib oma toa luksus, haha. Aleni soovil olime peaaegu viimase minutini hotellis ja siis läksime mööda York Walli katedraali juurde hommikusöögi pikniku pidama. Kuulsin eemalt eesti keelt ka, või õigemini, kuulsin kuidas üks mees koperdas ja siis “kuradi” karjus.

Pärast hommikusööki läksid meie teed mu reisikaaslasega lahku. Otsustasin, et ma ei taha niisama passida, vaid tahan ikka ringi tuuseldada ning võtsin uuesti suuna HP tänavale. Leidsin isegi juhuslikult majade vahelt ühe väga laheda turu. Helistasin emale ka, sest mu onupoeg abiellus laupäeval (13ndal) ja ma tahtsin muljeid kuulda. Eks see oli ka põhjus, miks ma pühapäeva kleidis otsustasin veeta. Mu sotsiaalmeedia kontod olid ilusate inimeste pilte täis ja olin kade.

 

 

Mingi hetk sain Aleniga kohvikus kokku ja kasutasin juhust, et oma telefoni laadida. Peale 1,5 tundi seal otsustasin tagasi linnapeale minna ning nägin oma kompanjooni alles raudteejaamas. Edaspidi ilmselt reisin üksi. Tegin veel ühe tiiru Yorki linna müüril, paar tiiru ümber katedraali ning käisin mööda tänavaid, millest eelmisel päeval tuimalt möödunud olin. Jäin peaaegu isegi rongist maha.

Blackburni jõudes haarasime Morrisonist külmutatud pitsad õhtusöögiks, sain lõpuks onupojale pulmade puhul õnne soovida ning veetsin esimesed öötunnid taas juutuubis.

Teisipäeval sain taas vastuvõtus istuda. Päev iseenesest oli rahulik, sest Suur Boss oli paar puhkuse päeva võtnud ning teda kontoris polnud. Ambassadoridel ma taaskord ei osalenud, kuid ega otseselt kahju ka polnud. Mul oli vaja planeerimistega tegeleda ja Candy Crushi mängida. Õhtul helistasin Veelikale ka, kaks ja pool tundi juttu- whoop! Aa, tseki pliiatsitopsi.

Mis Sa arvad, mis ma kolmapäeval tegin? Planeerisin! Ma ei jõua ära oodata, mil see suveprogramm läbi saab. Mitte, et mulle lapsed ei meeldiks, aga kolm nädalat järjest, igapäev 5 tundi on natuke intensiivne. Mainisingi Boss Tädile, et ma olen natuke mures ja pole selletõttu paar nädalat juba korralikult magada saanud. Sain siis vabatahtlikuks kohustuseks kolm nädalat järjest enne magama jäämist sleep meditationit teha. Eks see on see, et ma suudan kõik asjad alati üle mõelda. Ahjaa, ükspäev öeldi mulle soovitusena, et ma ei tohiks ülemõelda. Ma pole ise selle peale tulnudki.

Neljapäeval tuli lõpuks Dorina oma puhkuselt ja üllataval kombel oli mul heameel teda näha. Mul oli sõbral sünnipäev ka, loodan, et ta sai kaardi kätte, sest ma ei ole jerk face ja ma mäletan sünnipäevi. Igastahes, sain taas vastuvõtus passida ja siis aitasin Alenil laudu esimeselt korruselt teisele tassida. Või õigemini keldri korruselt esimesele. Pekki. Noh, on ground floor, siis on mezzanine floor, siis on first floor, second floor ja third floor. Ground floorilt first floorile siis. Tõdesin taaskord, et olen tegelikult päris tugev ja oluliselt kiirem kui Alen. Õhtusse pigistasin jalutuskäigu ka.

Tead, reede, vaat reede, oli üks kreisi päev. Kohati oli ääretult kurnav ja kohati mega tore. Hommikul tegelesin siis suveprogrammiga, et enda poolt esmaspäevaks kõik tehtud saaks, eriti kuna mind alati kirjeldatakse kui super organiseeriat. Lõin enda jaoks paar lollikindlat süsteemi. Mingi hetk pandi mind maja ümbert umbrohtu kitkuma, siis natuke turtsusin küll, sest leidsin, et see pole just kõige targem viis mu aja kasutamiseks. Sellele järgnes kahe tunnine koosolek suveprogrammi teemadel.

Kui pärast koosolekut kiiruga veel viimased asjad enda poolt ära tegin, siis sain uuesti õue umbrohtu kitkuma minna. Sain aidata veel laudu tassida ning siis korjasin maja ümbert prügi ka. Nüüd on see koht, kus räägin loo sellest, kuidas meil Boss ja mõned tüübid veel hakkavad kooli avama. Kuidas ma nüüd peaks ütlema? Moslemikooli? Islamikooli? Tegelik nimi on Madrassah, mis on siis midagi pühapäevakooli laadset, kuid selle asemel, et see toimuks korra nädalas, toimub see igal argipäeval pärast tavakooli. Seal siis õpetatakse neil araabia keelt ja muid moslemiks olemise tõdesid. Laupäevaks planeerisid nad siis avatud uste päeva, kuid päriselt läheb trall lahti septembris.

Selle kõige jaoks me neid laudu tassima pidimegi ja umbrohtu kitkuma jne. Mul avanes ka võimalus kaks suuremat IKEA riiulit kokku panna. Selletõttu jäin isegi kauemaks. Kui mu emale meeldib kududa, siis mulle meeldib riiuleid kokku panna. Suur Boss veel küsis: “Sigrit, kas Sulle meeldib seda teha?”, vastasin, et ma sellepärast kauemaks otsustasingi jääda, sellele järgnes mõne hetke kestev veider pilkude vahetus ja siis lisasin, et “… ja muidugi jäin sellepärast ka, et ühiskonnale head teha.”

Enne kui arugi sain oli kell pool 8 ja ma lõpetasin oma riiulitega. Mulle öeldi, et ma veel koju ei läheks, sest meile telliti just pitsat. Lisaks mulle jäi ka Alen kauemaks ja meiega oli ka üks tore töömees, kes mulle kummituslugusid rääkis. Usust rääkisime ka,ma kohe pidin talle mainima, kuidas nende usk minu jaoks ainult üks reeglite ja korralduste kogu tundub. Lisaks sain reedel veel pooleldi aknast välja kõõludes ühte suurt silti sättida (kõik oli turvaline, ausalt) ja siin-seal koristada.

Lõpuks peale kella 11st õhtul siis saime ära. Muidugi koju minemise asemel otsustas Suur Boss mulle ja Alenile jäätist osta ning koju sain alles südaöösel. Hah, ja siis imestatakse, et ma nii tihti pikkadel jalutuskäikudel käin. Ma ei taha sügisel koju tulles kahte istet lennukis osta.

Laupäeval ma magasin. Kaua. Siis tegin terve virna pannkooke ja üritasin oma päeviku kirjutamisega ühele poole saada. Kuna kirjutan seda suuresti põlve otsas, siis avastasin, et mul on seal kohutav käekiri. Aga sain ühele poole vähemasti. Tahtsin jalutama ka minna, kuid otsustasin hoopis uinaku teha. Rääkisime Dorinaga ka pikalt juttu ning hoolimata sellest, et ta oma usku ilustada üritab ja mulle kõiksugu näiteid toob, miks islam ikka parim on, ei mahu see värk mulle ikka kuidagi pähe. Sellest kõigest inspireerituna vaatasin peaaegu kella kaheni öösel videosid inimestest, kes siis islamist kristlusesse konvertisid või vastupidi. Seda teist varianti ma väga ei leidnud. Tahtsin lihtsalt teada, kuidas inimesed seda kõike põhjendavad.

Näiteks tooksin selle, et kristluses Sa võid olla nagu oled onju. Kui ma tahan kohe praegu palvetama hakata, siis võin seda teha. Islamis ma pean enne end teatud viisil pesema. Nad usuvad, et pead jumala jaoks puhas ja püha olema, kuidas Sa julged räpasena jumala ette minna? Kristluses viidatakse jumalale rohkem kui isale. Ole nagu oled. Sama teema on nende püharaamatuga. Qu’ran peab alati olema asetatud kõrgele, mitte kunagi jalgade kõrgusel (ala voodi all või alumisel riiulil- mega no go) ja rituaalse pesemiseta nad seda ei katsu. Harival eesmärgil võiks nüüd aega veeta ka juutide ja budistidega.

Tänase pühapäeva veedan oma läpakaga, sest oma laiskuse tõttu on selle postitusega vaja maha saada. Olen seda praeguseks kirjutanud natuke rohkem kui kaks tundi. Plaanin muidugi ka jalutama minna, haha. Otseselt väga midagi suurt ette võtma ei hakka, sest homsest hakkab see suveprogramm pihta.

Läksin ka massiga kaasa ja tahtsin oma edevuse tõttu näha, milline ma vanana olen. Aitäh FaceApp ja kui ongi nii, et nad mu pildi nüüd kuskile andmebaasi sisestasid, siis lasku käia. Ausalt. Väidetavalt nagunii jälgitakse, mida me teeme.

PS! Kirjutasin seda peaaegu kolm tundi.
PS2! Ma tegelikult ei tahtnud kedagi viimase kahe nädala jooksul surnuks rääkida.
PS3! Soovi mulle edu, palun, järgnevaks kolmeks nädalaks.

Šotimaa- nädal 24

Sain käidud! Uskumatu! Nii veider mõelda, et olen millestki unistanud nii kaua ja nüüd on see tehtud! Tahaks lausa igale poole hüüumärke panna! Mida ma veel saavutada saan? Kuidas ma end veel suudan üllatada? Läksin hoopis küsimärgile üle, haha. Pole ma midagi nii möku kui teised vahel mulje jätavad.

Enne kui oma miljoni pildi juurde jõuan, pean mainima, et mul on telefoni kaamera pekkis ning vasak serv on kõikidel piltidel udune. Palun vabandust. Kujuta ette nagu Sul oleks õlleprillid ees.

Tahaks ühe laulu soovituse ka teha- Avi Kaplan “The Summit”.

Asume asja juurde.

Esmaspäeval oli siis varajane äratus, et jõuaks kõhu täis süüa ja dušši all käia. Poole kümneks rongile ning enne kui arugi sain olin Edinburghis. Sõit võttis aega kolm tundi. Alustuseks tegin tutvust raudteejaama ümbrusega, pidin saama 14:30 kokku kaasvabatahtliku sõbraga, kes mind lahkelt Edinburghis majutada lubas. Kuna olen meister ära eksija, siis ma ei tahtnud väga kuskil ekslema hakata ning otsustasin südalinnas ta ära oodata. Ta on 20 aastane albaania juurtega kutt saksamaalt ning väga tore.

Alustuseks läksime tema juurde, et ma saaksin oma raske seljakoti sinna jätta ning lahkelt tegi mu võõrustaja meile süüa ka. Leidsime halbade naljade näol ruttu ühise keele. Kella viieks läksime linna tagasi, sest ta pidi minema inglise keele kursusele. Kutt elab kesklinnast poole tunni kaugusel Leithis (linnaosa pmst). Leppisime kokku, et mina seni jalutan Meadow pargis ning seda ma ka tegin! Käisin isegi mänguväljakul kiikumas. Kui hiljem taas kokku saime, siis jalutasime mööda linna ringi, mulle näidati näiteks, kus kuninganna viibib kui ta parasjagu Edinburghis on. Lisaks muidugi ka parlamendi hoone ning eemalt ka ühte muuseumi. Otsustasin, et OMA reisi ajal ma ei lähe mitte ühtegi muuseumi.

Jalutasime vanalinnas päris pikalt, mööda turismi tänavat “Royal Mile,” ja mind viidi ka Calton Hillile päikese loojangut vaatama. Vaade oli uskumatu! Aimasin sel hetkel, et ilmselt mu hing sinna Hillile selle vaate juurde jääb. Oleks ma sel hetkel teadnud, mis mind ees ootamas on! Õhtu lõpetuseks viis mu võõrustaja mu oma lemmik pubisse, hoolimata sellest, et ta ise alkoholi ei joo. Südaöösel läksime tema juurde tagasi ning praemuna süües arutasime kella kaheni öösel maailma poliitika asju. Kes oleks võinud arvata.

Teisipäeva hommikul läks kiireks, sest too kutt sai oma bossilt sõnumi, et neil on välk koosolek kell 11 botaanika aias. Vahemärkusena pean mainima, et mu võõrustaja on ka vabatahtlik ning Dorinaga sai ta tuttavaks On Arrival Trainingul märtsis. Igastahes, neil seal põhjapool pole pooltki nii palju koosolekuid kui meil siin. Otsustasime, et lähen temaga kaasa ning seni kuni tema koosolekul viibib, saan mina mööda Kuninglikku Edinburghi botaanikaaeda kõndida. Suutsin seal muidugi ära ka eksida.

Sealt edasi läksime ühe tiigi äärde natukeseks istuma, et päeva plaan paika panna. Võtsime alustuseks sihi Portobello rannale. Ostsime kaasa võileivad ja Irn Bru limonaadi. Ilmaga väga vedas. Istusime seal paar tundi ning minu suure nõudmise tagajärjel otsustasime minna Arthur’s Seatile. Mul oli ausalt ka päris matkaja tunne! Kahjuks juhtus mu kaaslasega terve rida ebameeldivaid sündmuseid- näiteks näitas üks kajakas milleks ta suuteline on ning pasandas meile peale. Mina õnneks pääsesin kergelt, aga mu kaaslane oli maru vihane. Sealt alates otsustas ta õhtuni välja iga asja pärast vinguda. Vahet pole. Minuga ta õnneks ikka sinna üles otsustas kaasa tulla.

Pärast matka võtsime suuna taas kesklinnale, et minna Wetherspooni päris õiget kala ja friikartuleid sööma. Ma siin Blackburnis ikka paar korda olen ostnud seda, kuid sellist odavat take awayd. Kuna õhtu oli veel noor, siis pärast õhtusööki otsustasime uuesti Royal Mile’ile minna ning ma sain Elephants House’s kakaod juua. See on siis see kohvik, kus J.K. Rowling istus ja Harry Potterit kirjutas. Pärast seda tundsime, et aitab ringi tuuseldamisest ning läksime ta juurde tagasi, kus me siis südaööni juutuubist videosid vaatasime. Tutvustasin talle Laulu-ja tantsupidu ning näitasin paari Tommy Cashi videot (kes mulle isiklikult üldse ei meeldi).

Kolmapäeva hommikul üritasin hästi vaikselt toimetada, et mitte oma võõrustajat üles ajada. Olin muidugi päris närvis, sest nüüdsest hakkas järjest keerulisemaks minema- transpordi mõttes, kuid leidsin Edinburghi bussijaama ilusti üles ning teekond Glasgowsse võis alata. Kui ma esmaspäeval Edinburghi jõudes esimese asjana torupilli mängijat kuulsin, siis Glasgows võttis mind vastu torupilli orkester. See oli päris tuus!

Jalutasin päris pikalt kesklinnas ringi ning sain isegi mormoonidega Jeesusest rääkida. Seejärel jõudsin Glyde’i jõe äärde, millel pidi olema 21 silda ning selleks, et esimesest sillast viimaseni jõuda, oleks pidanud arvestama 2,5 tunniga. Mina seda ei viitsinud ning nägin ainult umbes kaheksat.

Kui kella kolmest hostelisse sai, siis sinna ma ka läksin ning kui olin kiire uinaku teinud ning vanematega jutustanud, siis otsustasin korraks linnapeale tagasi minna. Otsisin nimelt kohta, kus ma saaks fritüüritud Marsi šokolaadi ära proovida ning kuna vanalinna osa mulle väga meeldis, siis otsustasin kiirelt ka sealt uuesti läbi põigata. Õhtu veetsin hostelis, sest olin eelnevatest päevadest nii väsinud ning kuna Glasgow nii võimast muljet ei jätnud kui Edinburgh, siis ma ei tundnud end väga süüdi ka, et otsustasin end korralikult välja puhata.

Neljapäeval oli taas varane start. Seekord ootas ees esimene tõsisem seiklus, sest olles eelneval päeval natuke tõsisemat kodutööd teinud, avastasin, et mu ööbimise ja bussipeatuse vahe on umbes 5 km. Sihiks siis Glencoe. Tänu toredale leiutisele nimega bussi aknad, nägin teel sihtkohta kui maagiline on tegelikult Šotimaa. Tere tulemast Highlandsi! Surusin peaaegu oma nina vastu aknaklaasi, et kõike seda ilu paremini vastu võtta.

Kolme tunnine bussisõit möödus kiirelt ning enne kui arugi sain oli juba minu peatus. Mind pandi maha keset maanteed ning siis hakkas mu viie kilomeetrine jalutuskäik hosteli suunas. Ausalt öeldes oli mul väga heameel, et sellise sunniviisilise matma pidin ette võtma. Kõik need vaated! Oh! Sain aru kui suurt tõmmet ma tõesti Šotimaa vastu tunnen. Poolel teel tegin endast timeriga paar pilti ning natuke enne mu hostelit üritasin Hagridi onni ka üles otsida, kuid mida polnud, oli onn. Plats oli küll, aga mitte onni.

Ööbimisse mineku jooksul jäin mitu korda vihma kätte ning kui pärale jõudsin, jõin nende armsas lounge’is paar tassi teed ning otsustasin uuesti õue minna. Jalutasin mööda matkarada ning avastasin end järsku ilusa järvekese kaldalt. Muidugi sain taaskord vihma kaela ning kui lõpuks looduse nautimiselt tagasi jõudsin, olin läbimärg.

Selle aja jooksul oli hostel rahvast täis tulnud ning kuidagi kogemata sain jutule ühe ameerika neiuga. Meie jutuga ühines ka üks kanada kutt ning mulle tundus, et on ikka päris lahe sedasi üksi reisida. Nii ruttu leiab uusi tuttavaid ning üle maailma. Kui aeg edasi läks siis ühinesid meiega terve kamp Šoti vanamehi, üks tüdruk Hollandist, üks Šveitsist ning hakkasime kõik koos viskit jooma. Ma pole ammu nii palju naernud! Lõpuks ühinesid meiega ka kolm kutti Saksamaalt ning ka neil olid päris head huumorisooned- ausalt öeldes, mu reisi (kui mitte öelda, et selle aasta) kõige lahedam õhtu.

Olin vaimselt valmis reede hommikul taas 5 km kõndima, et bussi peale minna, kuid eelmisel õhtul tuli välja, et see šveitslanna sihib ka Fort Williami suunas- kuhu ma siis jõudma pidin. Ta otsustas, et võtab mu kampa ja selle kanada kuti ka. Tänu sellele sain hommikul normaalselt magada ning ta tegi isegi putru mulle. Teel Fort Williamisse tegime isegi ühe vaate nautimise peatuse, mis panin mind mõtlema, et teinekord peaks ikka mingisuguse auto lahenduse leidma, siis ei sõida bussiga mööda kohtadest, kus natuke vaadet endasse imada tahaks.

Šveitslannal ja kanadalases oli plaan ronida Ben Nevise tippu, mis oma 1345 meetriga on UK kõrgeim tipp. Matk tippu ja tagasi pidavat väidetavalt olema kuus tundi pikk ning kui ma lõpuks Fort Williamis bussile sain ning tollest mäest mööda sõitsin, siis neile ma mõtlesingi.

Fort Augustusesse oli küllaltki lühike tee ning välkkiirelt ma seal olingi. Pisike linnake, vaid ühe suure turismi objektiga- Loch Ness. Käisin mitu korda tsekkimas, et ehk mul veab ning suudan Nessiet näha, kuid ei. Igastahes, kell 3 tegin hostelisse check ini ning siis otsustasin linnakeses veel ühe tiiru teha. Kui ma lõpuks hostelisse tagasi jõudsin, mõtlesin natuke lebotada, kuid üks mu toakaaslastest oli vahepeal sinna jõudnud. Keskealine geograafia õpetajast sakslanna, kes oli aasta vabaks võtnud, et jalgarattaga mööda UK’d sõita. Jäime igaljuhul temaga üsna pikalt poliitikast ja religioonist rääkima. Ta isegi kutsus mu kooki sööma ja teed jooma. Kui ta peale seda otsustas ka linna avastama minna, siis läksin mina hoopis hosteli pubisse õlut jooma.

Laupäeva hommikul ärgates oli juba nukker tunne, sest teadsin, et mu seiklus hakkab läbi saama. Sain õnneks taas rahulikult magada kuna check out oli alles pool 11 ning mu järgmine buss pidi minema pool 12. Võtsingi siis hommiku rahulikult. Käisin veel jalutamas, viimast korda uudistamas, et ehk ikka ma näen seda Nessiet ning lõpuks oligi aeg käes, et sõita Invernessi.

Mul oli ausalt nii kahju, et ma selle linna peale ainult kaks tundi olin arvestanud. Mulle tundus, et see oli siiani armsaim linnake kus aega veetsin. Invernessi lossi kõrval pidasin kiire lõuna ning üritasin sealt avanevat vaadet võimalikult kaua nautida. Peale kella kahte pidin juba edasi liikuma- oma reisi viimasesse sihtpunkti- Aberdeeni. Teekond kestis kolm tundi ja sain sõita nii rongi kui ka bussiga. Kohale jõudsin umbes viiest ning seejärel käisin alguses üsna sihitult mööda linna. Aberdeen nimel on oluliselt suurem linn kui arvasin seda olevat, seega ma polnud endale midagi valmis vaadanud.

Kui olin tunnike emaga rääkinud, tassi kohvi joonud ja seejärel tunnike Carmeniga rääkinud, siis otsustasin olla produktiivsem ning tõsiselt linnaga tutvuda. Nägin palju väga lahedaid hooneid. Otsustasin ka randa minna, sest Aberdeen on rannalinn. Muideks, nägin päris mitut kohalikku metsjänest.

Siis tegin veel paar tiiru linnapeal, ostsin enne kella 23 poest süüa ja läksin bussijaama. Sain oodata tublid 4 tundi. Otsustasin õnneks olla produktiivne ning kirjutasin valmis oma blogipostituse mustandi, aeg läks ruttu ja blogi kirjutamine nüüd ka. Küll ma olen efektiivne! Kell pool 4 öösel startis siis buss Aberdeenist ja kell 10 hommikul olin Prestonis. Mu transpordi vahend oli külm ja haises, seega magada ma seal väga ei saanud. See eest Blackburni jõudes suutsin kohe erilise pingutuseta 5 tundi magada. Kui Alen poleks mind üles ajanud, oleksin ilmselt kauemgi teki all olnud.

Leian, et see Šoti reis oli üks mega tuus reis. Kui Sa mind instagramis jälgid, siis sorri, not sorri, mul täitsa mitu pilti veel järjekorras, mis ootavat üles laadimist. Hah. Naudi!

Lõpetuseks mainin, et ma ei ole ühtegi pilti siin töödelnud ning preemiaks, et Sa viitsisid siiani nüüd jõuda selle postitusega, lisan paar pilti Inglismaa ja Šotimaa naeladest. Milline maius! Hahahahaa.

Kohvi? -nädal 5

Joon viimasel ajal tavalisel kontoripäeval kuskil kolm tassi kohvi. Keskmiselt. See tähendab, et mõnel päeval lausa neli! Selline uudis siis. Võid nüüd magama tagasi minna.

Tegelikult kui nüüd teema juurde minna siis täitsa pekkis, eelmine nädal nagu ei toimunudki miskit, aga mul on täitsa mitu pilti ning ees on ootamas täitsa mitu lõiku. Julgeks isegi pakkuda, et tuleb siiani pikim postitus mu siinviibimise kohta. KREISI! Nädala esimese poole kohta pole mul mitte ühtegi pilti, aga selle eest on natuke miskit kirjutada küll.

Alustuseks siis esmaspäevaseks tehtud majakoosolek- elades üsna suure grupiga ühes majas on paratamatu, et aegajalt esineb konflikte ning ühe “konflikti” sunniviisilist parandamist üritati teha grupikalliga, mis ühele osapoolele ei sobinud ning kutt jalutas lihtsalt minema. Mis tegelikult kõlab suht suvalt, noh, las kõndis siis, aga ta oli ikka tunde kadunud. Asi muutus lausa nii ekstreemseks, et õhtul läksime teda tiimidega linnapeale otsima. Tänaseks muidugi on kõik korras, aga tegu on väga tundliku noormehega ning selle tõttu üritan mitte oma tobedaid kommentaare tema suunas teha.

Lisaks jaotati meid taaskord ülesande sooritamiseks paaridesse ning tulemas on selline üritus nagu Junior Jam. Ehk siis, 18-22 veebruar on siin koolivaheaeg ning saame lastehommikuid läbi viia. Iga tiim sai erineva päeva ja erineva teema ning terve nädal möödus põhimõtteliselt tegevuste väljamõtlemise tähe all. Mida Sa teed nende 7-10 aastastega? Päris sellist korralikku koolitust ka pole saanud, aga ehk kellelegi jäädavaid hingelisi lapsepõlve traumasid ei tekita. Tsiisas, ma siiralt loodan, et ei anna kellelegi põhjust minust tulevikus enda psühholoogiline rääkida.

Millegi pärast ma natuke põen selle pärast. Üldse kuidagi põen eriliselt palju siin, “täitsa pekkis, muuseumi presentatsioon, mis siis kui pekki läheb?”- aga, mis siis kui lähebki? Mis siis? Mis siis juhtub? Muretsen, et ehk ei suuda enda ja oma paarilise eestveetavat päeva piisavalt hästi koordineerida ning nendel põrgulistel on vahepeal igav? A mis siis? Elu polegi alati põnev, haha. Elu mõte.

Kui nüüd julmalt kolmapäev ja neljapäev vahele jätta ning otse reedele hüpata (sest mis sellest lasteüritusest ikka nii laialt jutustada) siis tuleks minna mošee külastuse teemani. Neljapäeva õhtul saime siis informatiivse teate, et algselt vabatahtlik külastus on hoopis nüüd kohustuslik ning jagati terve rida ülesandeid, mida sellega seoses tegema pidime. Ma tegelikult oleksin minemata jätnud. Igastahes, pidime HOMMIKUL kindlasti dušši all käima, KINDLASTI täitsa puhtad riided selga panema- muidugi siililegi selge, et randmed ja pahkluud pidid kaetud olema ning lisaks pidid kõik neiud mingid totrad rätid pähe panema. Islamis usutakse, et naise ilu on ainult talle ja ta kaasale. Mis on mega igav, sest ma ikka tahan kõigile ilus olla. Pfff.

Ma näen niiviisi ikka jube veider välja. Tagantjärgi mõeldes peab tõdema, et kogemusena oli see külastus täitsa tore. Ma pole kunagi mošees käinud ning ma natuke nüüd tean ka selle religiooni tõdesid, seega võiks öelda, et sain teadmise võrra rikkamaks. Üleüldises mõttes väga mingit tunnet ei olnud, isegi mitte teadmine, et seinad on kulda täis. Päriselt. Ja me peame selle külastuse kohta essee kirjutama, sest ma olen ju koolis. OOTA, ma olen vabatahtlik ju.

Reede õhtul otsustasin lõpuks sellest kiirest nädalast hinge tõmmata ning mõtlesin rahulikult oma salajast isiklikku päevikut kirjutada. Kuid siis otsustasid mu kaaslased siin mind hoopis üllatada ning kell 22.00 kutsuti mind elutuppa, kus laual ootasid muffin ja mõned kingitused ning taustal mängis sünnipäeva laul. Miks 22.00, Sa küsid? Vastan rõõmuga, sest Eesti aja järgi oli siis juba laupäev. Laulsime siis kambakesi koos igas võimalikus keeles KORRAGA mulle sünnipäeva laulu, lisaks soovisid nad minuga Eesti räppi laulda (jou Nublu) ja laulsime ühe hümni ka. GO ESTONIA! Igastahes, mulle ei meeldi oma sünnipäevast rääkida, lisan parem mõned pildid.

Läksime reede õhtul Mariami, Poli ja Aleniga välja ka. Mulle taheti üht kohalikku rokipubi tutvustada. Ma muidugi ei tea, kas ma olen juba maininud, et siinne ööelu on suht surnud?

Nädala põnevaim osa oli kindlasti nädalavahetus Manchesteris. Võin julgelt öelda, et siiani selle aasta parim aeg. Kui reede öösel pubituurilt “koju” jõudsime, siis panin telefoni lennureziimile ning pärast viite unetundi läksime rongile, et normaalsel ajal Manchesteri jõuda. Tahtsime võimalikult palju näha ja muidugi korralikku ööelu kah.

Okei, ma nüüd lisan täitsa palju lambiste majade pilte, sest ma päris täpselt ei viitsinud uurida, mis maja miski on. Lisaks, käisin kahes muuseumis ka, aga kuna mulle nad väga ei meeldi, siis mul vist ainult kaks pilti nendest. Pole vahet, mis neist ikka vahtida eks.

Ehk paari sõnaga ka laupäeva õhtust. Tüdrukud tuunisid mu üles ja siis käisime vist kokku kolmes pubis ja kahes diskoteegis. Sain end korralikult tühjaks tantsida (jah, paaril korral olin tõesti tantsukal ka üksi) ja natuke ka kohalikega juttu ajada. Tegin halba huumorit, mulle tehti jägrashot välja, sain umbes 100 komplimenti oma Batmani särgi kohta ning pidutsemine lõppes Canal Streetil, mis on siis Manchesteri geiklubide tänav.

Käisin nädalavahetusel kokku umbes 60 000 tuhat sammu, sõin esimest korda vegan restoranis, julgesin esimest korda võõrale kutile komplimendi teha ja käisin esimest korda geiklubis, mis oli mega tuus! Pühapäev saatis mind muidugi peavaluga, aga see oli seda väärt!

PS1! Ma rumalusi ei teinud, ausalt.

PS2! Kõik mu pildid on töötlemata. Peale selle mustvalge, aga selle töötles Mariam, sest ta arvas, et näen rätiga täitsa okei välja. Pfff.

PS3! Võõrale kutile komplimendi tegemine oli siis järgmine: kolm kutti räägivad omavahel juttu. Vaatan, täitsa pekkis, üks on täpselt nagu Clark Kent. Mõtlesin, et ma ei näe neid enam mitte kunagi ja siis otsustasin ligi astuda: “Excuse me, you look exactly like Clark Kent!”- “Thank you!” Hakkasin ära minema ja Clarki sõber pöördus minu poole “Did you just call my friend a cunt?”- “No, no, Clark KENT!”

PS4! Hoolimata sellest, et unustasin oma ajajoone õigel ajal lukku panna ning ma ise oma sünnipäevast miskit ei arva, tänan siiski kõiki, kes mind meeles pidasid. Olin küll terve laupäeva lennureziimil, kuid pühapäeva hommikul kätte saada sõnumid just nendelt inimestelt, kes mulle olulised on, oli väga tuus. Ausalt.

Ema ju loeb..

Mul on vahepeal läinud päris hästi.
Ma tean, et Sind huvitas.
Hah.
Ausalt kah.
Peab ju hästi minema kui nii hea välja näen.
Haha.

Mul oli augustis suurepärane puhkus! Sellist kodus vedelemise päeva ei olnudki. Olin paar päeva Laitses patareisid laadimas ja kiisusid kiusamas. Käisin venna ja ta semude baari avamisel (panin poole seitsmeni hommikul pidu- pole ma midagi vanaks jäänud). Õnnestus õnneks mõneks päevaks Hiiumaale ka saada ja seejärel olin 4 päeva sõbrannaga Saaremaal.

Mida nalja Siku?
Nii aktiivne puhkus!
Jah, ma tean.
Olen tubli.

Tööle oli päris raske tagasi minna. Mõtetega ikka puhkusel ja LISAKS, sain ühe suurepärase uudise, mis muudab ilmselt mu elu. Oled põnevil? Ega ma siin suurt ei avalda. Veel on natuke vara.

Mis siis veel? Käisime poistega lestal ükspäev.
Ootasin nüüd mõned sekundid, et saaksid “tõmba lesta” nalja teha.
Vajasid kauem aega?
Pole hullu, läheb üle.

Kala muidugi ei saanud. Või noh, ma tegelikult ühe pisikese sain, aga kuna ta õnneks jäi terveks, siis lasin ta vette tagasi. Nii tillukeselt ei saa kellegi pannil lõpetada. Muide, alumisel fotol olev pläsku on ju kõige lahedam pläsku ever?

Ja siis ma olen viimasel ajal uskumatult sotsiaalne. Käisin esmaspäeval ühel lahedal kokkusaamisel seoses selle asjaga, millest veel väga rääkida ei taha ja fotomuuseumis andekate inimeste loomingut vaatamas.

Isver, ma kõlan kuidagi liiga optimistlikult. Kes Sa oled ja, mis Sa Sigritiga tegid? Saan tegelikult natuke halada kah. Mul oli eile päris raske päev- tööl oli teha nii et tolmas ja lisaks üks natuke ebameeldiv uudis seoses mu selle salajase värgiga. Olin õhtul täitsa liimist lahti ja sõin kaks juustuburgerit ning peaaegu terve kräsupea koogi ära. Niimoodi ma paksuks tagasi lähengi. Kuid olles end ebavajalikke kaloreid täis ajanud ja pool ööd oma elu üle järele mõelnud, jõudsin järeldusele, et ehk see polegi nii halb. Leidsin terve rea põhjuseid, miks see tegelikult positiivne on.

Olen siiani šokeeritud kui kiirelt ma oma masetsemisest üle sain. Tavalise nädala asemel toibusin alla ööpäeva. Ma olen enda üle uhke.

Tegelikult on siiski nii, et kõik juhtub põhjusega ja mul läheb täitsa hästi. Eriti kuna jagasin 5 aastat tagasi seda postitust facebookis, mis õnne õuele lubas tuua (ei jaganud tegelt, tahtsin naljakas olla).

Luule tuli ka ükspäev peale. Mul neid sahtliluuletusi on juba täitsa mitu. Sellises tempos saan pensioniks oma luulekogu välja anda! Vaata, et siis ostad kah. Ega ma oma pensioniga ilmselt väga jõukalt elada ei saa. Võin vabalt autogrammi kah sisse visata.

Loodan, et Sul läheb ka hästi! Ega ma mingi ego siis pole ja ainult endale ei mõtle. Ja ma luban Sulle, et kui Sa nüüd praegu minu peale mõtled, siis saad nii palju head karmat, et homme saad raudselt vähemalt 1,4 korda südamest naerda. Nõiavärk või nii.

Lõppu Pireti nibud.
Sest meretuul on külm.

Pane sall kaela ja otsi helkur välja! 🙂

Ah see Hiiumaa idüll.

Saan olla iseenda motivatsioon.

Lugesin mitu korda läbi pealkirja, mille sellele postitusele panin. USKUMATU! Mul lihtsalt täna uinakute vahel aega olnud ja nagu mulle kombeks olen igasugustele asjadele mõelnud. Olles tükk aega Tumblris erinevaid motivatsiooni pilte vahtinud leidsin, et võiksin oma kõvaketta välja kaevata ja tsekkida, kui kaunis (haha) ma olnud olen.

Olen seda tüüpi inimene, kellele hullult meeldib pildistamas käia (eriti kuna väidetavalt näen piltidel oluliselt parem välja kui irl), aga pilte mis mulle reaalselt pärast meeldivad on vähe. Ütleks, et sajast pildist ehk 2-3 on sellised, mida julgen ka teistega jagada. Sellegi poolest olen vahel need kõige jubedamad säilitanud- ehk tulevikus tahan naerda. Ja oi, kuidas ma praegu naerda sain. Ja uhke olla! Pekki, olen fcking uhke rsk!

No kurat. Armastasin enda kohta teha nalja, et ma ei saa randa päevitama minna, sest inimesed hakkavad mind toigastega vette lükkama- päästke vaal. Veits saan aru, miks ma selliseid nalju tegin. Kuigi, ega ma ei ole end kunagi otseselt PAKSUKS pidanud. Suurena tundsin (kohati tegelt tunnen jätkuvalt) end küll.

Vasakpoolne on sellest suvest ja parempoolne on tehtud millalgi eelmine aasta.

Kõige naljakam on see, et kaalu langetamine ja toitumise jälgimine on minu jaoks olnud aastaid kohutavalt raske. Olen vist proovinud julgelt 10 aastat end vormi saada. Kuid sel aastal, uue aasta lubadusena, taas proovides, läks asi kuidagi loomulikult. Muidugi oli raske, aga oli selline “peab raisk” tunne.

Väike self-five is in order!

Olengi liiga pikaks ajaks loorberitele puhkama jäänud ja kuna aeg liigub liiga kiirelt ning uus suvi on peatselt siin, siis tuleb jätkata. Õnneks saan nüüd juba iseennast motiveerida ja ei pea suvalisi ilusaid bikiinides tädisid vahtima, et raatsiksin hantlid kätte võtta.

*Teeb endale pai.*

Over and out!

Paar klõpsu Iirimaalt

Minust ikka Candy’t ei saa

Käisime siis neiudega eile pildistamas. Tahtsin seekord midagi täiesti teistsugust ja noh, väike tulemus siis siin nüüd.

Ja seekord ongi kõik!

Stiilipidu nr 2.-PUNK

Esimene pidu oli väga edukas! Kutsutud inimestest ei saanud tulla vaid kaks, seega tundus kõik kuidagi eriti stiilne. Või siis pigem mitte, sest kui stiilne on meesterahvas seelikus? Kui tegu pole just šotlasega, sel juhul võtan sõnad tagasi, sest kildid on väga stiilsed (isiklik arvamus). Ütleks siis, et oli väga lahe.

Sel aastal informeerisin inimesi varem, ühe korra lükkasin edasi ja lõpuks ei tulnud ikka pooled. AGA lahe oli ikka. Kuigi ma alguses olin ikka nördinud ka, sest kuupäevad olid peaaegu kaks kuud teada ja planeerida oleks alati saanud- kuid ikka tuleb vahel ette ootamatusi ning ei saa seda kellelegi ette heita.

Endale kergelt vastu kukalt andes, läksingi reedel Hiiumaale teadmisega, et “nii lahe kindlasti ei tule kui eelmine kord,” mis on minu kui korraldaja poolt väga alatu. Pidu (ütleks pigem, et oleng) oli suurepärane ning teisiti ei oskakski seda ette kujutada. Igaljuhul, alustaksin siis otsast ja lisan ka pildimaterjali.

Laupäevane päevaplaan nägi ette siis esimese asjana, koos sättimist- üks tegi patse, teine värvis juukseid, kolmas aitas meikimisega- tekitas juba sellise ühtse tunde. Muidugi oleks lahe kui kõik juba valmis punkaritena platsi vallutanud oleks, kuid koos valmis seadmisel on omamoodi lahedus. Kuna kõige värskem oled ikka vahetult pärast mukkimist, siis suundusimegi kõigepealt vanasse sõjaväehoonesse, mis lähedal asus, et võtta pungist viimast.

Igaüks sai individuaalse pisikese fotosessiooni, et oma vinget välimust ka tulevikus imetleda saaks.

Kohustuste nimekirjast ei puudunud ka vajalik grupipilt.

Söögid tegime valmis kõik koos ning endalegi üllatuseks sain hakkama sellega, et koostasin pungi teemalise viktoriini.

Muidugi ei puudunud meie peolt ka lõke.

Seoses laupäeval olnud muinastulede ööga võis igalpool randades lõkkeid näha, et ka meie sellest täiesti ilma ei jääks oli armas Elise meile hankinud taevalaternad, mida öösel üritasime rannas ka lendu lasta. Kuna tegelikult on keelatud neid kasutada, siis tuule ja ebaõnnestunud süütamistega ei tulnud sellest midagi välja. Vähemasti oli lõbus ja saan nüüd siin demonstreerida imelist Hiiumaa augusti taevast.

Viimasena pean näidama meie disko sauna või, siis sauna disko?

Aitäh kõigile, kes kohale tulid!
Mõtted liiguvad juba uue suunas (kuigi eelnevalt nii mitu üritust vaja organiseerida).

Disko pole oluline, punk on põhiline!

Sest soovid siiski täituvad.

Ma ei ole suvega sõber. Mulle ei meeldi, et ta mind praadima peab ja aegajalt kärbseid (sääski, parme) pähe ajab. Kui pidev liigne palavus ja lendavad pisiloomad kõrvale jätta, siis tegelikult pole suvel häda midagi. JAH, ma tõesti ütlesin seda! Mina, talvelembe inimene! Kuigi just tänu praegusele aastaajale olen avastanud nii mõnegi täitunud soovi.

Üks suurimaid soove, mis mul on olnud kuskil 8ndast klassist alates, on leida omale oma sõprade gäng. Kõlab väga veidralt, eks? Kohe selgitan. Mul on ikka sõpru olnud, kunagi isegi oli paar sellist isendit, keda julgesin lausa “parimaks” nimetada. Kahjuks kadusid/vahetusid nad mu elus päris tihti. Eks see ole see kolimine ja koolide vahetamine. Olles suur “Friends”-i fänn, hakkasin endalegi soovima sellist toredat sõprade punti. Olen selle nimel isegi palvetanud.

Nüüd ükspäev, kui sõpradega Hiiumaal orienteerumas olime, tabasin end avastuselt, et MU SOOV ON TÄITUNUD! Oleksin sel hetkel nad kõik pooleks kallistanud ja seal samas nutma hakanud. Ma väga loodan, et olen jõudnud seda avastust piisavalt hinnata ja nautida. Loodan, et mulle antakse neid hetki veel. Pole kerge jõuda inimestega sinna punkti, kus võid vabalt suhelda ja olla Sina ise. Ilma mingit fassaadi ette manamata. Olen lihtsalt mina, jonnakas ja veidrate naljadega Sigrit- ja nende meelest on see täitsa okei.

Ja ma olen väga tänulik! Aitäh teile. Õnneks meil üks vahva reis sügisel ees.

Lisaks, olen alati olnud kade nende peale, kes alati käivad kuskil ja teevad midagi. Tundub nii lahe ajada grupp kokku ja minna lambist näiteks  matkama. Eriti just sellised ette planeerimata üritused. Spontaansed. JA nüüd on mul olnud kaks õhtut järjest mõnusate väljasõitudega sisustatud. Kindlasti on varem ka olnud. Soovi täitumine hakkas mulle kohale jõudma päeval, mil käisime kõigepealt ujumas Maidlas, siis Meremõisas ja lõpuks sõitsime Paldiskisse päikeseloojangut vaatama.

Lahe on tabada end hetkelt, mil ma ei muretse mitte millegi pärast ja olen kõigega rahul. Kardan küll, et seda sõprade gängi õnne mulle kauaks antud ei ole, midagi tuleb kindlasti, mis paiskab kõik segi- see on alati nii. Seniks loodan, et oskan hinnata neid hetki, mis veel tulemas on.

PS! Väga emotsionaalselt ebastabiilne postitus 26-aastase naisterahva poolt.

Tahtsin jagada ka natuke pilte, kvaliteet kõige hullem polegi. Alustuseks üks päris ilus võte Rummu karjäärist, kus kahe armsa inimesega laupäeval hilisõhtust pikniku pidasime.

Eile (pühapäeval) käisime Keila-Joal. Ma nüüd ei teagi, kas ma ise olen varem kunagi seal üldse käinud, igasugused mälestused puuduvad.

Over and out!