Väike ajaloo tund.

Mul töö juures mängib üldiselt raadiojaam, mille repertuaaris on laulud, mille vanuseks on vähemalt kümme aastat. Kui ma mälupulgalt muusikat valin, siis sinna on ülemus koostanud Swing muusikast koosnevad playlisti. Täna oli raadio päev ning jäin tuttavatele lugudele kaasa ümisedes mõtlema, et kui äge stiil on ikka rock. Tegin natuke iseseisvat uurimustööd ning näiteks nüüd järgnev laul on minu meelest suurepärane tujutõstmiseks (kahjuks see konkreetne laul kui raadiost ei tulnud, kuid taasavastasin selle oma mälusoppidest) !

Kujutasin ette, kuidas noored tüdrukud on oma seinad Elvise pilte täis kleepinud nagu seda tänapäeval teevad Justin Bieberi fännid. Inimesed trügisid piletimüügi järjekordades ja nutsid kui nende lemmik staar kontserdi ajal neile silma vaatas. Elvis oli legend! Kahjuks nüüdseks juba paljude seas ununenud. Ma ei tea vist mitte kedagi, kes vabal ajal ta muusika järgi nipsu lööks. Kui härra Presley oli tegija 20.nda sajandi keskel, siis ainult 20-30 aastat hiljem, oli rock juba tegelikult täiesti teistsugune. See on juba selline muusika, mille andunud austaja on näiteks mu isa.

AC/DC, Def Leppard, Scorpions jne-jne on pundid, kelle loomingu järgi on suurepärane jooksma minna. Võrreldes Elvisega siiski hoopis teine tera. Lõhkised teksad, pikad juuksed, maikad- stiilikuningad! Tänapäeval kasutatakse sellise “kostüümiga” inimese defineerimiseks väljendit “rocki-peer”. Kui momendil on kõige popim soeng noormeeste seas Macklemore`i pool lühike/pool pikk lõikus, siis paarkümmend aastat tagasi olid kõik mehed juuksurite poolt tagaotsitavad (ahjaa, patsiga kutid võivad vabalt olla ka IT-poisid).

Kuna ma olen eluaeg 80.ndate rocki liigitanud PÄRIS ROCKIKS, siis pidin internetis tegema tuhlamist, et teada saada, mis see tänapäeva rock on. 2014 topp rockpunt on siis Bastille. Minu jaoks siis pigem natuke raskem popp, aga kuidas kellelegi. Ma ei hakanud siia Wikipedia stiiliseletust lisama, vaid mõtlesin, et piirdun lihtsalt oma kerge mõttelennuga.

Head rocki nautimist! 🙂

Advertisements

Blogimisest.

Peale seda kui ma avalikult blogi-maastikult kadusin, on asjad palju muutunud. Mitte, et ma nüüd mingi kuulsus olin, aga mitmed mu tuttavad olid mu eluga tänu blogile kursis.

“Käisin eile peol ju!”- “Jah, ma tean, lugesin Su blogist.”

Olles ligi aasta ainult nö sahtlisse bloginud on üsna keeruline tagasi avalikkuse ette tulla. Avastasin paar päeva tagasi, et võiks oma blogi blog.tr.ee leheküljega ära ühendada- “palun kirjuta uude postituse see kood 12103920″ Nüüd mõtlesin, et uurin sellist toredat leiutist nagu bloglovin ja seal on samamoodi, lisa see kood…
<a href=”http://www.bloglovin.com/blog/12341955/?claim=aqjm4bp4kqf”>Follow my blog with Bloglovin</a>
….ja korras.  Ideeliselt tundub natuke naljakas, et ma siin järjest topin ainult mingeid koode ja linke oma blogisse. Siiski, see bloglovini asjandus tundub täitsa mugav ja saan jälgida inimesi nii bloggerist kui wordpressist.

Ah, mina ja minu halenaljakas püüdlus saada aru, mis toimub.

Kuigi kohati on nii tore! Umbes selline tunne nagu oleks pärast pikka talve taas jalgratta selga hüpanud ning vallutamist vajavad teed on ootamas.

Räägin ilmast.

Sel ajal kui enamik inimesi aknast lund vaadates igatsevalt suve taga nutab, olen mina alati üritanud talvest viimast võtta. Nina vastu aknaklaasi jälgida maagilist lumesadu on minu jaoks üks parimaid asju. Kui sinna juurde lisada veel kuum kakao, suur kampsun ja villased sokid, oleksin nagu muinasjutus. Lumelauaga küll ei sõida ja peale põhikooli pole suuski ka alla saanud, kuid lumeinglid on küll täielikult minu teema. Ma naudin kergeid külmakraade! Seetõttu olingi nüüd kõige hiljutisemas talves sügavalt pettunud. Miks küll lükkas ilmataat aasta parima aja kolme nädalasse? Lumi ja miinused tulid kõik korraga (kes siis ei mäletaks sügavalt kargeid ilmu veel selle aasta algusest).

Kui nüüd võtta hiljutine kuumalaine, siis mina oleksin sel ajal hoopis kuskile urgu peitu läinud. Ei kannata absoluutselt läitsakut ja lämbust. Iga kell enne üks väike vihmasadu kui PLUSS KOLMKÜMMEND. Siis kui tüdrukud laevad facebook’i pilte, millel figureerivad nende varbad- “käisin päevitamas”- sügan mina alati kukalt, et mille jaoks!? Ehk siis on mul juba päris mitmeid kordi tulnudki kukalt sügada.

Deer_in_snow_hd_wallpaper_401109506

Parimad kohad puhkuseks oleksidki minu jaoks Alaska, Kanada, Uus-Meremaa ja Norra, Rootsi põhjaosad. Ahjaa, Island ka loomuikult.

Kahjuks antud teemal hingesugulasi veel leidnud ei ole. Valetan! Üks mahlamasina paigaldaja, kes töö juures käis, rääkis, et on ka totaalne talvehoolik. Seega, päris üksi ma õnneks ei ole.

PS! Blog.tr.ee jaoks on seda ka vaja- OQKJVCNE

Natuke tööst.

Ma ei saaks öelda, et mul on metsikult töökogemust ja, et juba teismeeast saati oleksin hullumoodi rabanud. Tean inimesi, kes 16-selt juba jäätiseid müünud on, Soomes maasikaid korjanud vms. Mina selline ei olnud. Olen kasvanud perekonnas, kus iseseisvumisele väga rõhutud ei ole. Siit ka põhjus, miks ma ikka veel tegelikult vanemate kodus elan. Pole olnud ühtegi survet oma elu peale minemiseks. Eks mugavuselgi ole siin oluline roll. Ka mu õde ja vend on veel kodus (nende kaitseks on nad ka minust nooremad). Kadestan tegelikult inimesi, kes on suutnud hakata varakult enda CV nimel tööd tegema- näitab, et inimene on ambitsioonikas.

Ma väga täpselt ei mäleta, mis mu esimene tööots oli. Ma siinkohal ei võta arvesse kümmet krooni, mille sain rohimise eest. Tagantjärele mõeldes võiks oma aia ilusaks tegemine olla pigem südame asi kui töö. Siiski oma kodu. KUID, minu “töö ajalugu” algaski pisiotsadega. Asendasin oma õde firmas, kus mu isa töötab (komplekteerisin lukke), asendasin sõbranna vanaema ehituspoe koristamisel, olen olnud nädalakese tuttava tuttava riietepoes klienditeenindaja ning kunagi Tartus elades korjasin paari toakaaslasega 1,5 kuud loomade varjupaiga jaoks toetusi. Lisaksin siia suure uhkusega ka praktika Vasalemmas asuvas mööblifirmas, kus ma auke puurisin ja kappe kokku panin- pohlamoos, et ma seal raha ei teeninud. Sain vähemalt vennale tasuta ilusa kapi teha.

Esimene nö päris töö oli mul turvatöötaja amet. Alguses valvasin Tartu Linnavalitsust, pärast juba toidupoode. Ausalt öeldes, kõige kurnavamad 9 kuud minu elus. 06:30-22:00 on väga raske tööl vastu pidada. Eriti kui enamus aega tuleb olla jalgadel. Kuigi selle töö pärast jätsin pooleli oma teistkordse katse edasi õppida (aastakese pidasin kutsekoolis vastu). Isikliku elu erinevate kriiside ja probleemide tõttu kolisin siiski mingil hetkel emme-issi juurde Tartust tagasi. Olin väga pikalt kodune, sest vanemate keeruliste tööde tõttu olin mina see koduhaldjas, kes maja küttis, koeri toitis, süüa tegi, lund rookis jne-jne.

Mul oli aega mõelda oma soovide ja unistuste üle. Midagi otseselt välja ei mõelnud, kuid teadsin, et esimese asjana kohe firmajuhi kohta jahtida oleks lauslollus. Olen kuulnud lugusid noortest, kes pärast keskkooli lõppu jahivad juba neljakohalisi palganumbreid ja firmaautot. Seadsin endale eesmärgiks võtta rahulikult ja kalkuleerivalt. Hinnata enda oskusi (mida mul ju tegelikult väga ei olegi) ning hakata ennast vaikselt arendama. Käisin isegi töötukassas ja karjäärinõustaja juures. Leidsin end siis ükshetk Maxima saalitöötajana- on oodata naerupahvakut? Töö on töö ning töö vajab tegemist. Ütleks, et tegelikult oli väga ränk! Juhtkonna vahetuse tõttu liikusin edasi Grossi poodi. Atmosfäär oli hoopis teine. Kuna nii mitmedki kolleegid olid mulle juba tuttavad, siis oli pingevabam. Oli ka palju muresid, kuid olen jätnud need minevikku ja võtsin mälestustesse kaasa ainult mõnusad naljad ning muhedad kliendid.

Jõuan nüüd tänasesse päeva. Töötan ühes ääretult hubases väikses kohvikus. Asukoht on luulelise väärtusega ning kliendid on ägedad. Olen end viimaste päevade jooksul tabanud mõttelt, et mul on lahe töö. See pole küll see, mida ma aastaid teha tahaks, aga see on hetkel parim. Kindlasti keeran aegajalt midagi vussi- olen juba toitu ära kõrvetanud ja vett topsist mööda valanud, kuid olen ka saanud sealt tuttavaid, kes on mu näiteks paadiga sõitma viinud.

Igaljuhul, ma ei tea, mis on see amet, mille poole ma pürgima peaks, aga seni kuni ma selle välja nuputan üritan kõike võimalikku endasse imeda nagu käsn. Mitte miski ei jookse mööda külgi maha (ärgem äärmustesse lange). Siiski ma pean märkima, et tean ühte 20. aastast neidu, kes töötab vahetusevanemana ning tutvusin pühapäeval 19. aastase noormehega, kes on arendusjuht- kadestamisväärselt andekad noored.

Eurovisioon.

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati olnud väga suur Eurovisiooni austaja. Kui me õe ja vennaga veel väiksed olime, siis tegime alati oma tabelid ning hindasime ka ise laule. Selgitasime välja, kes meie arust võita oleks võinud ja arutelusid jätkus pikemaks. Kõige esimene Eurovisioon, mida ma suudan tänu lavakujundusele meenutada oli 1999. Võidulooks oli “Take me to your heaven” Rootsilt. Eesti oli esindatud armsa Evelin Samueli poolt.

Esimene võidulaul, millega ma väga rahul olin, oli Taani 2000. Siiamaani seda kuulates valdab mind tugev nostalgiahoog koos kananahaga.

Kes siis suudaks unustada aastat 2001, kui võidu tõi koju Eesti! Tegelikult väikse riigi jaoks ikka väga vinge saavutus. Mulle väga meeldis see, kui Eurovisioon Eestis toimus, siis iga riigi postkaardiks olid kohendatud muinasjutud. Vahva idee! Lõbus fakt: Kunagi käis selline noortesari nagu “Popid” ning tv3 tegi läbi selle auhinna mängu, kus SMS-i saates võis 3 plaati võita. Mina noore tüdrukuna, kes just oma esimese telefoni oli saanud, ei saanud võimalust kasutamata jätta. Ma võitsingi! Üks kolmest plaadist oli 2002 Eurovisiooni plaat, mis sai mul ribadeks kuulatud.

Kuigi paljude laulude ajal leian end mõtlemast, et miks just antud lugu valituks sai. “Vaene riik, mille teised valikud pidid suutsid kuidagi veel kehvemad olla.” Mõnus on siiski vaadata lavashowd, kostüüme, jõu- ja ilunumbreid. Laulusõnumitelgi on tihti suur mõte olnud.

Mul on teadlikult jäänud vahele ainult üks Eurovisioon ning see oli sellepärast, et elasin tol ajal Tartus ning mul ei olnud seda võimalik kusagilt vaadata. Kahju oli küll, aga mis teha kui võimalust ei olnud. Mul on isegi üks Iirlasest tuttav, kes on ülisuur Eurovisiooni fänn ning paar aastat hindasime ka omavahel laule. Samal skaipisime ja andsime punkte. Michael tegi isegi Excelisse tabeli ja puha.

Oma Eurovisiooni postitusega tahtsin tegelikult avaldada austust Tanjale ja ka Conchitale. Mis siin ikka vinguda, et oleks võinud selle Kosmuse Bluusi bändi saata? Eesti esindamine oli ju Tanja unistus ning kuna ma tean isiklikult kui raske (kui mitte isegi võimatu) on unistuste saavutamine- siis JUHHEI TANJA! Elagem kaasa unistuste täitumistele, isegi kui need pole meie endi omad. Conchitast nii palju, et julge mees(naine)! Ausalt. Tal oli võimsa sõnumiga laul ja no las ta kannab kleiti ja habet korraga. Ma olen plätude, dresside ja mantliga käinud ahvenat püüdmas- ma arvan, et see on sama suur, kui mitte suurem, moesurm.

Ma ei tea, miks mul selline Eurovisiooni lembus peal on. Võibolla meenutabki kuidagi lapsepõlve muretuid aegu.

PS! Tahtsin selle postitada tegelikult juba Eurovisiooni järgsel hommikul, aga mul on viimasel ajal nii palju tegemist olnud.

Sest, miks mitte?

Loen ennast tegelikult üsna staažikaks blogijaks, sest pidasin edukalt aastaid ühte. Olles aastaid regulaarselt oma mõtteid/arvamusi jaganud, taipasin, et lähen järjest süngemaks. Lõpuks oligi mul ainult nii öelda vingumisepunkt. Mu vaesed tuttavad, kes võtsid vaevaks seda lugeda. Kuidagi nukker oli tagantjärele lugeda, mida postitanud olin. Kuigi, mu “sikioma” elas üle nii mõnegi faasi:

1) “Olen 16 ja äge”- Ma ei sooviks sellel pikalt peatuda, sest eks iga inimese elus ole asju, mida nad ei jagaks. Kuigi lühidalt oli KÕIK TÄIEGA NÕME. Kuigi eks mul on ALATI olnud suurepärane oskus ülemõelda, üleanalüüsida ja ülehinnata. Seega arvan, et tegelikult oli kõik lihtne, lihtsam kui praegu.

2) “Ma arvan, et just see kutt (ja siis see teine) on mu elu armastus.”- Täpselt sellised inimesed, kellele tagasi mõeldes tekib tunne, et vot just mina olingi siis koguaeg purjus. Ma küll loodan, et neil (kelle iganes faas mul siis peal oli) läheb hästi, kuid nad ei ole mulle. Õnneks sain oma faasidest üle.

3) “Ah, lähme paneme parem möllu.”- See aeg, kus tolleaegse sõbrannaga oli vinge Tartu Pirole punkaritega jooma hääletada. Oi, milliseid vempe ma ikka tegin. Heldimusega vahel meenutan, kuidas meil oli julgust võõraste juurde end öömajale sebida või võõraste kuttidega kusagil pargis mokatubakat teha.

4) “Elu on ####!”- Ja minu arust see siis oligi üks sõnnik.

5) “Ma olen päästetud. Aitäh Jeesus!”- Leidsin enda jaoks usu. Kõik mu postitused nõretasid vajalikkusest ligimest armastada. Palvetage, kahetsege pattu jne. Ma ei ole nüüdseks oma usku kuskile heitnud, kuid leidsin, et ma ei ole selline piibliga pähe lööjat tüüpi. Eriti, kuna ma ei ela nii nagu ma siis suuresti kuulutasin. Olen patune inimene oma usuga. Hoian seda nüüd enda südames, sest igal ühel on õigus uskuda, mida ta enda sees õigeks peab. Kui keegi soovib küsida selle kohta, siis ma võin rääkida. Ise kellelegi pähe lajatama ei hakka.

6) “Ma olen nii üksi!”- Hakkasin taas vinguma. Kohutavalt vinguma. Hädaldasin, halasin, nutsin, kurtsin.

Lõpuks otsustasin oma blogi ära kustutada. Vajasin uut algust. Ei tahtnud, et kuskil oleks midagi, mis mu negatiivsust mulle meelde tuletab. Pidin üsna ruttu oma sõnu sööma, sest mul on hetkel salajane koodiga blogi, mida saavad lugeda seitse inimest ning kuhu ma pidevalt kirjutan kui nõmedaks ma midagi pean ja kui loll elu vahel on. Ometi tundsin mingi hetk, et mulle meeldib ju oma mõtteid rohkem jagada- sisemine edevus vist. Mulle meeldib kirjutada. Tahtsin korduvalt uuesti avalikult blogima hakata, aga nähes kui palju viha ja kadedust blogijad saavad, siis pelgasin seda (kuigi mu kõige esimest blogi lugesid ainult mu tuttavad ja sain üsna head/positiivset/üles ehitavat tagasisidet). Vahepeal soovisin alustada tervise blogi- TEEME TRENNI, SÖÖME KAPSAST JA SAAME ILUSAKS- aga ma ei ole antud valdkonnas just kõige järjepidavam.

Siin ma nüüd siis olen. Proovin tagasihoidlikult alustada taas millegagi, mis mulle väga meeldib: kirjutamisega. Minu teine võimalus!